Me soovime pidevalt teistele õnne - küll sünnipäevaks, abiellumise puhul, lapse sündides... Aga kas me tegelikult ka mõtleme selle sõna taha, määratleme õnne? Mida me tegelikult mõtleme õnne all ja mida soovime teisele?

Väljendist „Palju õnne!“ on saanud justkui lihtsalt üks tühi sõnakõlks. Sest näiteks sünnipäeval soovivad meile õnne meie kõige kallimate kõrval ka poolvõõrad inimesed. Inimesed, kellega oleme kunagi suhelnud, kuid enam ei tee seda. Inimesed, kellega oleme vaid mõned korrad kokku puutunud. Inimesed, keda me õigupoolest ei tunnegi. Nad soovivad meile suhtlusportaalides õnne, aga kas nad tegelikult seda ka mõtlevad? Või soovivad lihtsalt, sest nii on kombeks, nii on viisakas? Ilma soovi sisule ja tähendusele mõtlemata.

„Palju õnne!“ tähendus on muutunud umbes samaväärseks vestluse algul kasutatava väljendiga „Kuidas sul läheb?“. Me ei eelda ju enamasti sellele pikka ja põhjalikku kirjeldust oma elust, vaid pigem vastust „Hästi!“, et saaks jutuga asja juurde asuda. See on suuresti lihtsalt viisakusväljend. Ka soovides „Palju õnne!“ võib soov jääda liiga pealiskaudseks.

Kui soovime õnne, mida me siis tegelikult mõtleme ja soovime? Rahu, edu, rõõmu, armastust, ilu, raha, küllust, tervist, naudinguid, soovide täitumist, tarkust, headust, vedamist, tasakaalu, oskust pisiasjadest rõõmu tunda jne või neid kõiki koos? Kas õnn on siis üldnimetus kõigile neile? Ehk tasuks sellele mõelda, enne kui kellelegi järjekordsed õnnitlused teele saadame ja soovidagi seda, mida tegelikult tahame neile soovida.

Presidendiproua Evelin Ilves kirjutab oma 2008. aastal Sirbis ilmunud artiklis, et World Database of Happinessi järgi on õnn inimese vaimse, füüsilise ja sotsiaalse heaolu seisund. Õnn on SEISUND. Laste tsitaadid selles artiklis on vahvad. Nendest mõistab, et õnn seisneb lihtsates väikestes asjades – süngel udusel hommikul voodis lamamises, kuivade sügislehtede metsas jalaga lendulöömises, esimest korda kõndiva kassipoja nägemises, kui rannale rullivad lained ei pühi liivalossi minema ja kui on aega kuhugi rattaga sõita ning vabadus minna, kuhu tahad.

Proua Ilves vahendab ka Albert Einsteini, kes ütleb, et elada saab kahel viisil - kas nii, nagu poleks imesid olemas, või nii, nagu oleks kõik meie ümber imeline. Kui kõik me ümber on ime, siis kas see polegi juba õnn? Imesid märkav inimene ei saa ju õnnetu olla.

Filosoof Tõnu Viik kirjutab oma 2005. aastal Eesti Päevalehes ilmunud artiklis, et õnn seisneb soovide, ihade ja kirgede rahuldamises, olgu nende objektiks kas teised inimesed või ostetavad kaubad. Aga kas sellest piisab? Viik vahendab Platonit, kelle järgi õnn on tarkus. See on teadmine, mida õnne jaoks on vaja. Ehk asjadest endist ei piisa, on vaja ka TEADMIST, mida nende asjadega peale hakata.

Viik kirjutab, et stoikude järgi ei ole välistel oludel õnnega mingit pistmist, vaid see on leitav ainult inimese sisemuses teatava õige hingekorralduse ja maailmasse suhtumise korral. Õige hingekorraldus ja õige suhtumine maailmasse on saavutatav tänu ühte erilist liiki teadmisele. See teadmine on filosoofide tagaotsitud sofia (kreeka keeles tarkus).

Selleks, et õnnelik olla, tuleb midagi mõista, millestki aru saada ja midagi osata, kirjutab Viik. Platoni õpilane Aristoteles väitis, et inimene saab õnnelikuks siis, kui teeb seda, mis on talle sama iseloomulik, nagu laevale merd sõita ja noale lõigata. Inimene peab saama teha seda, mis on talle loomupärane. Küsimus õnnest taandub järelikult küsimusele inimese eriomasest loomupärasusest: et hästi elada, on vaja teada, mis on inimesele iseloomulik ehk on vaja teada, milline on inimese loomus. Tarkus on järelikult enese tundmine.

Aga ennast tunda pole ju sugugi nii lihtne, et mitte öelda - end tunda on raske. Me ei tunne end, kuna ei mõtle sellele, ei keskendu sellele, me ei kuulagi ennast. Laseme end välisel nii palju mõjutada, et kaome ise selle sisse ära. Mõtleme, et see, kes peeglis meile vastu vaatab, olemegi meie. Aga see on ju ainult pealispind, mask. Mis on selle taga, meie sees?

Viik kirjutab samuti, et oma tundeid pole sugugi kerge mõista. Ja ka Sokrates ütleb, et õnneks on vaja teadmist ning vähemalt osa sellest peab olema teadmine iseendast. Kuidas me saame olla õnnelikud iseend tundmata? Kui me ei teagi, kes oleme, mida tahame ja mis meid õnnelikuks teeb?

Martin Kala kirjutab oma 2006. aastal Eesti Ekspressis ilmunud artiklis, et õnn on igaühe iseenda teha. Ta vahendab Cicerot, kes ütleb, et olla rahul sellega, mis meil on, on suurim ja kindlaim varandus. Me otsime koguaeg õnne, märkamata, et võibolla elamegi tegelikult selles. Otsime õnne väljastpoolt, süvenemata enda sisemusse, kuulamata ennast.

2008. aastal toimus Tartus lausa õnneteemaline konverents, Tõnu Viik kirjutas sellest Sirbis. Aristotelese järgi on õnn see, mida kõik inimesed endale soovivad ja mille poole püüdlevad ehk õnn on meie teadliku elu eesmärk. Viigi sõnul teevad meie endi arvates meid õnnelikuks eelkõige sellised asjad nagu tunnustus, rikkused ja lähedus. Aga nagu eespool kirjas, väitsid juba Platon ja Aristoteles, et hea elu taandamisest iha objektide omamisele ja sellest saadavale naudingule ei piisa. Õnnelik olemiseks on vaja teadmist, kuidas iha objekte kasutada.

Õnne objektid peavad olema seostatud inimese sisemiste vajadustega ja soodumustega ning tema loomuse teostumisega. Pealegi on iha objektide mõju õnnetundele lühiajaline. Ehk meil võivad kõiksugused asjad ja tingimused olemas olla, aga me pole ikka õnnelikud. Õnn seisneb selles, kuidas teadvus meile välismaailma vahendab, mitte selles, milline see välismaailm tegelikult on. Ehk taas kord – õnne tuleb otsida iseenda seest. Seega on õnn igaühe jaoks erinev ja sõna „õnn“ ongi järelikult lihtsalt selle kõige koondnimi.

Mida siis järgmine kord kellelegi soovida? Kas ikkagi õnne, sest see tähendab igaühe jaoks midagi erinevat ja võtab meie kõigi jaoks selle kokku või soovida midagi konkreetsemat - tunnustust, rikkust, lähedust vms? Või hoopis kõike seda, mida inimene ise tahab? Kõike, mis ta õnnelikuks teeb? Oleks ju ilus soov: soovin sulle kõike seda, mis sind õnnelikuks teeb!

Mis sind õnnelikuks teeb? Kui sa seda ei tea, on küll viimane aeg end tundma õppida!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta