Küllap oleme läbi aegade olnud kimpus kiusatusega nimetada leppeks seda, mida ise soovime. Samas läbemata kuulata ära, mida teine leppepool asjast arvab ja tegelikult teha tahab. Rahvajutu Suur Peeter „leppis“ Väikese Peetriga kokku, et kõigepealt süüakse üheskoos Väikese Peetri moonakott tühjaks ja edasi sööb igaüks oma kotist. Loo lõpuks tegi ka Väike Peeter ühepoolse leppe ja sai nõnda kiusajast lahti.

Siiski ei ole nõnda võimalik jätkuvalt toimida. Sõna lepe tuleneb sõnast lepp, mis omakorda tähistas ka punast värvainet ja verd. Lepe seob leppijad ühtsesse vereringesse, kust mõlemad pooled ühiselt loodavad paremat edenemist. Nii saab ka ühepoolset kokkulepet tehes kas ennast või teist veristada ja kahjustada, kasu ei tõuse sellest kummalegi.

Ometigi jätkub „ühepoolne kokkuleppimine“ meie ümber. Ühepoolselt lepiti kokku pensionide kojukande lõpetamine, ühepoolselt sunnitakse pensionäridele peale pangakaartide kasutamist, millega nad hakkama ei saa, samal ajal kaotatakse väikelinnadest pangakontorid. Metsareform ja looduskaitsereform viidi läbi asjaosaliste seisukohti arvestamata.

Tuulikute rajamine 4 protsendile Hiiumaa pinnale, küsimata, kas hiidlased tahavad elada turismist ja maaharimisest või töötutena riigi sotsiaaltoetuste abil, mida maksavad vallale näpuotsaga tuuleenergiatöösturid. Erakonnajuhid nõuavad vastuvaidlematut kuuletumist. Autoritaarne juht ettevõttes sunnib õigustnõudva töötaja lahkumisavaldust andma, sest muidu... Pereringis seatakse teismelistele kohustused, koduarestid...

„Ühepoolse kokkuleppe“ igikestvale ohule viitavad juba tuhandeid aastaid vanad regilaulud. Maailma loomise laulus taob Viru sepp rahvale kipakaid tööriistu. Kui teda selle eest asjakohaselt sõimatakse, taob ta vasest ja hõbedast naisekuju, kes on alati päri „ühepoolsete kokkulepetega“.

Külarahvas, kes sepa arvates peaks taolise tegemise heaks kiitma, leiab paraku, et valitsemine on kahepoolne kokkuleppimine. Valitsetavatel on keel suus, millega nad omi soove ja seisukohti väljendavad; meel peas, millega nad kokkuleppeid peavad; süda rinnus, millega nad söandavad lepitu teoks teha ja selle eest vastutada; südamel hing, mis hoiab alal rahva jätkumist ning hingel eluase, mis tagab elu kestmise.

Kui taoline taipamine „ühepoolse kokkuleppimise“ võimatusest ei jõua meie kogukondade ja riigi juhtideni, siis on kadumisohus nii rahvas kui elu.

Mikk Sarv peab ka blogi aadressil: http://mikksarv.blogspot.com

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta