Kodu või muu suurema kinnisvara ost on üks elu suuremaid otsuseid, sest sellega käib enamasti kaasas pikaks ajaks laenukohustuse võtmine. Koos elukaaslasega laenu võttes tuleks peale laenu jõukohasuse hindamise paika panna, kellest saab ostetud kodu omanik ning kuidas laenu tagasi makstakse.

„Partneriga koos kodulaenu taotlemine on väga levinud – nii on teinud koguni 41 protsenti kodulaenuvõtjaid,“ sõnab Swedbanki eluasemelaenude valdkonnajuht Anne Pärgma. „Koos laenu võtmine annab sageli võimaluse vaadata suurema või hinnalisema kinnisvara poole. Kui korteriostjatest on koos laenu võtnud kolmandik, siis majaostjatest juba kaks kolmandikku.“ Eesti inimesed on ka hea meelega kinnisvara omanikud, näitavad rahvaloenduse andmed: üle 68 protsendi leibkondadest elab endale kuuluvas korteris või majas.

Viimase rahvaloenduse andmetel oli iga teine perekond abielus ja iga neljas vabas kooselus. Sellest võib järeldada, et kuigi abiellumine ja koos sellega varasuhete paika panemine pole kuidagi ebapopulaarsed, pole paljud paarid ehk oma raha- ja varasuhetele ülearu hoolikalt mõelnud. See on ka täiesti mõistetav: kui kolida kallimaga kokku, siis on tunded sageli olulisemad kui olmeteemad. Suhte alguses ei näi oluline mõelda sellele, kuidas täpselt hakatakse jagama majapidamiskulusid ja mil moel panustatakse suurema vara ostmisse.

Rahaasjadest liiga detailselt rääkimist ei peeta enamasti romantiliseks. Ent sageli – ning sellele ei taheta headel aegadel enamasti mõelda – muutub raha- ja varaküsimuste ebaselgeks jäämine probleemiks siis, kui minnakse lahku. Ja üks suuremaid tüliõunu on seejuures just laenuga ostetud kodu jagamine.

 

Ühine laen on ühine vastutus

 

„Kui kodulaenu võetakse koos ja mõlemad elukaaslased on laenusaajad, siis see tähendab, et mõlemal on kohustus laen tagasi maksta,“ sõnab Pärgma. Seega kui ühe laenusaaja kontolt laenumakseid maha võtta ei saa, võetakse need teise laenusaaja kontolt. Need on tingimused, mida laenulepingut lugedes tuleks mõista ja vajaduse korral haldurilt detailselt veel lisa küsida. „Laenusaajad otsustavad tavaliselt ühiselt vara omanikuks saada, jagades omandi vastavalt kokkuleppele. Harvadel juhtudel võtab laenu ainult üks elukaaslastest ja omanikeks saavad mõlemad, selliselt toimivate juhtude taga on alati loogilised põhjused. Erinevad lahendused on seega võimalikud, kui kõik on selge ja arusaadav, miks just nii,“ lisab Pärgma.

Kuigi lepingu järgi peaksid mõlemad laenuvõtjad vastavalt ka laenu tasuma, võib igapäevaelu kujuneda teistsuguseks. Nii mõnigi kord lepitakse kokku, et üks elukaaslane tasub laenumaksed ning teine hoolitseb igapäevakulude eest. Eesti suurimas rahatarkuse kogukonnas Kogumispäevik jagatud kogemuslugusid vaadates selgub, et üpris sageli võtavad selles olukorras naised enda kanda laste ja majapidamisega seotud kulud, mehed aga laenu- ja liisingumaksed. Võib olla ka nii, et naine tasub laenu, aga mees ostab ehitus- ja viimistlusmaterjale ning teeb remonti.

Kõik need variandid võivad perele kokkuvõttes väga hästi sobida, ja need otsused ongi pere enda teha. Ent suhte ja koosoleku lõppemise korral on ohukohaks see, kui selgelt elukaaslased nendest kokkulepetest aru said või suudavad neid hiljem tõestada. Sageli võivad tekkida vaidlused selle üle, kes kui palju tegelikult panustas või mille eest maksis. See elukaaslane, kes ei suuda tõestada, et ta kodulaenu oma osa üldse maksis, peab halvimal juhul pärast suhte lõppemist kulusid kandma.

 

Hea soovitus: kokkulepped kirja

 

Üks praktilisemaid soovitusi võimalike vaidluste vältimiseks on kodulaenu ka tegelikult vastavalt lepingule tasuda. „Näiteks kannab üks elukaaslane teisele iga kuu oma osa üle selgitusega „kodulaen“. Kõlab väga lihtsalt ja tegelikult nii see ongi. Pangaväljavõtetega on hiljem ka väga hea seda tõendada,“ sõnab Pärgma. Samuti on võimalik internetipangas tasuta muuta kontot, millelt pank laenumakseid maha võtab. Teisisõnu saab mingi perioodi tagant teha muudatuse ja laenu arvestab siis pank teise laenusaaja kontolt maha.

See iseenesest ei tähenda, et ei võiks kokku leppida teisiti. Võib-olla nii, et perele sobibki kõige paremini, kui üks pool teenib ja tasub laenu ning teine kasvatab lapsi ja tegeleb majapidamisega. Ka selles tasub omavahel kokku leppida väga selgelt ja koguni kirjalikult, kas või meili teel, et jääks ka kirjalik märge. See ei tähenda, et vaidlusi kunagi tekkida ei saa, kuid vähemasti on tõendatav see, et kokkulepe oli tehtud.

Abielludes on lugu mõnevõrra selgem, sest siis tuleb paaril valida sobiv varasuhe, olgu selleks varaühisus (kõik on alati võrdselt mõlema oma), varalahusus (ühist vara ei tekigi) või vara juurdekasvu tasaarveldus, mis on nende kahe kombinatsioon. Lisaks on võimalik notari juures sõlmida abieluvaraleping, kus saab kokkuleppeid veelgi täpsustada.

Kuid hoolimata sellest, millist tüüpi suhtega on tegu, tasub igal juhul elukaaslasega hoolikalt läbi arutada ühiste kulutuste tegemine ja kohustuste võtmine. Öeldakse ju ikka, et kõik on hästi niikaua, kuni suhted on head. Kuid lisaks ühiste rahaasjade kokkuleppimisele tasub hoolikalt mõelda ka iseenda finantstervisele: kas olen oma vara omanik ja sellesse panustaja? Ning kas lisaks ühisele varale on mul ka isiklik rahaline puhver? Hea finantstervis annab ka suurema vabaduse ning laiemad võimalused.

Sarnased artiklid