Eesti on elurikkuse ja keskkonnasõbralikkuse poolest üpris esinduslik riik. Näiteks asub Pärnumaal Laelatu puisniit, mille taimestik on üks elurikkamaid maailmas ⎼ aastal 2001 loendati seal ruutmeetris 76 taimeliiki. Eestis on 22,3% põllumaast mahe; Euroopa Liidus jääme maha vaid Austriast, kus see number on 25,3%. Kuid samas oleme nende Euroopa riikide hulgas, kus põllulindude indeks näitab märke vaid kahanemisest. Kuid samas oleme nende Euroopa riikide hulgas, kus põllulindude indeks näitab märke vaid kahanemisest. Kuidas läheb meie põllulindudel ja miks neid tuleb kaitsta, sellest räägib Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika valdkonna peaspetsialist Rufus Trepp.

Pikaajaline põllulindude kompleksindeks Eestis on -50%. See tähendab, et aastatel 1983–2020 vähenes enama kui 16 põllulinnu liigi arvukus poole võrra. Kogu Euroopa raames on olukord veelgi tõsisem – perioodi 1980⎼2018 oli põllulindude langustrend -59%.

Võiks eeldada, et lindude arvukuse langustrendist hoolimata on põllumajandus edukalt jätkunud ja linnupuudusest katastroofi ei teki. Tegelikult aga tuleb põllumaad vaadata kui terviklikku eluslooduse süsteemi, milles linnud on vältimatu osa ja vajalik lüli. Põllulinnud kasutavad pesitsemiseks ja toitumiseks avarat maastikku, mille on loonud maaharimine. Osa liike, nagu suitsupääsuke ja põldvarblane, hoiduvad talude ja lautade lähedusse. Ka põllumaa servas asuvates puutukkades või hekkides elavad linnud leiavad putukaid, saakloomi või seemneid inimese loodud keskkonnast. Samal ajal panustavad need linnuliigid ökosüsteemiteenustesse ehk looduse hüvedesse, mida meie omakorda tarbime.

 

Põllulinnud on majandusele kasulikud

 

Lindude pakutavaid ökosüsteemiteenuseid rahaks tõlkides on juba pelgalt nende eksistents tulus: linnuvaatlus kui hobi tõi Ameerika Ühendriikide majandusele 2006. aastal sisse 82 miljardit dollarit. Eestis võib linnuvaatlusega uhkustada Matsalu Rahvuspark, mille linnustikku panustavad majandatavad ökosüsteemid, nagu näiteks lamminiidud ja rannaniidud. Loodus- ja maaturism on Euroopas kasvavad sektorid, millest kohalikud talunikud võivad tulu teenida.

Lindude pakutav kultuuriline hüve, mida on raske rahas mõõta, on rõõm lindude tundmisest. Uuringud tõestavad, et inimene tunneb end vaimselt ja füüsiliselt paremini elurikkamas looduskeskkonnas ning põllulinnud on meeldivad oma ilusa välimuse ja häälitsuste tõttu. Enamik eri toetusi saavaid põllumehi tajub, et nad tunnevad linnuliike, kuid huvi põllulindude vastu tunneb ühtset pindalatoetust (ÜPT) saavatest tootjatest 54%, keskkonnasõbraliku majandamise (KSM) tootjatest  70% ja mahepõllumajandustootjatest (MAHE) 78%. Koos linnuhuviga täieneb ühiskonna teaduslik ülevaade linnuliikidest, kuid teadusväärtusele lisandub ka kultuuripärandi väärtus. Näiteks on põldlõokese üks rahvapärane nimetus lõõrilõo, kiivitajat tuntakse veel hirmutajana. Rahvapärimuses on kiivitaja hirmuvalitsusest kirev tsitaat:

„Kiivit ei salli inimest, lend pähä, ku nende raja sisse lääd. Ku tal poja om, sitt pähä, nagu nooli lask”.

 

Põllulindude kadumine mõjutab ökosüsteemi

 

Naastes hüvede juurde, millest põllumaal saab kasu lõigata, pakuvad põllulinnud mingil määral kahjuritõrjet. Kahjurid ja nende vastsed on valgurikkad putukad ja neid vajavad oma toiduks linnupojad. Põllumaade läheduses elavad röövlinnud, näiteks avamaastikul jahti pidav hiireviu, toituvad närilistest. Selline toiduahela reguleerimine, kus ükski kahjur pidurdamatult paljunema ei asu, on kõige mõjusam mitmekesises ja terves ökosüsteemis.

Kuid peamiselt võiks põllulinde vaadelda kui kogu ökosüsteemi heaolu indikaatorit. Linnud on väga liikuvad ja tundlikud loomad. Kui neile pesapaik ei sobi, jätavad nad pesa maha või surevad häiringu, näiteks haudumise ajal niitmise tagajärjel. Põllulinnud on veel tundlikud pestitsiididele, mis mürgitavad või hävitavad nende menüüs olevaid putukaid. Niitudel elavad linnud on nagu indikaatorid, kes näitavad, kas niitmis- või karjatamisrežiim on paras. Lindudele ei sobi liiga intensiivne niitmisrežiim ega ka maa hooldamata jätmine. Kui luua mitmekesine ja kestlik põllumaa, võib sealt leida ka erinevaid põllulinde. Võimalik, et inimene märkab halba olukorda alles siis, kui põllulinnud on tema maalt jäägitult kadunud ja ökosüsteem on jätkusuutmatu.

Tegevused põllumaal, mida soovitatakse lindude kaitseks, on hea mõjuga keskkonnale ja elurikkusele üldiselt. Näiteks püsirohumaade loomine ja hilisem niitmine ning rohumaaribade loomine põllu äärde meelitavad lisaks lindudele ligi ka erinevaid putukaid ning aitavad ökosüsteemil paremini reguleerida mullasüsinikku ja veerežiimi. Lindude kaitse ja maa kestlik, tulus majandamine käivadki käsikäes.

 

Kolm ideed põllulinnu kaitseks

 

Ei saa eeldada, et põllulinde toetavad tegevused oleksid käe sees alateadlikult. Infot koondavad endas niitude hooldamisjuhendid, mugavaks loodussõbralike põllumajandusvõtete kataloogiks on teadustekstidel põhinev veebileht Heapõld. Keskkonnatoetuste võtted, mis toetavad üldiselt loodussõbralikku ja mitmekesist põllumajandust, on ühtlasi ka linnusõbralikud. Natura 2000 alade põllumehed võivad aga osa võtta projektist Loodusrikas Eesti, mille raames katsetatakse linnusõbralikke põlluharimise meetmeid.

Kõige rohkem ohustab põllulinde põllumajanduse intensiivistumine. Lindudele mõjuvad halvasti monokultuuridega suured põllumassiivid, millel puuduvad maastikuelemendid, näiteks põllusaared ja hekid. Ka niidud, mis on jäetud aastaid hooldamata või, vastupidi, karjatatud golfimurutaoliseks, pole hea pesapaik. Ideaalis loob karjatamine niidul pesitsevatele lindudele madalmuruse, kuid varieeruva taimestikuga pesapaiga.

Järgnevad kolm lihtsat võtet põllul ja niidul, millest võib abi olla põllulindudele. Neist saab rohkem lugeda veebilehel Heapõld.

 

Niida räägusõbralikult

 

Linde saab rohumaadel toetada õigesti niites. Räägusõbralik niitmine kujutab endast hilist niitmist (võimalusel pärast 16. augustit), kusjuures niidetakse maad keskelt lahku või servast serva. Sellise niitmismustri eest suudavad linnud põgeneda. Veel on võimalus niita rohumaa kahes jaos ⎼ pool mai alguses enne pesitsusperioodi ning ülejäänud pool augusti alguses. Igal pärandniidutüübil on oma hoolduskava, kus on ka täpsemalt kirjeldatud niitmise perioode ja meetodeid, mis aitavad kaitsta linde ja elurikkust.

 

Loo puhverribasid

 

Põllumaad saab lindude heaks mitmekesistada erinevaid maastikuelemente lisades. Oluline element on puhverriba. Puhverriba võib näiteks olla kraavi servas 6⎼10 meetri laiune rohumaariba mõne puu või põõsaga. Sarnaselt võib rohumaaribasid luua põllumaa servadesse või keskele, luues ühepalgelisest suurest maatükist kaks väiksemat. Selline serva jäetav riba võiks samuti olla vähemalt 6 meetrit lai. Lisada võib kodumaiste õistaimede seemneid liigirikkuse ja silmailu jaoks, kuid riba ei tohiks üles künda ega mürgitada. Sellistes puhverribades saavad linnud end peita, laiemates isegi pesitseda. Taimeribadesse meelitatud putukad on heaks toidutagavaraks linnupoegadele.

 

Hoolda hekke ja puid õigesti

 

Puittaimed põllumaal on lindude suhtes neutraalsema mõjuga, kuid tõstavad üldist elurikkust. Üks põllulindude hukkumise põhjusi on kisklus ja pesade rüüstamine. Näiteks võib keset väiksemat pärandniitu asuv suur puu pakkuda vaatluspunkti röövlinnule, kes otsib maapinnal linnupesi, kuid puudega põllusaar suurel põllul on vähem ohuks. Rannaniidu hooldamisel on aga ideaaliks lage ala, mis asub vähemalt 400 m eemal puistust. Samas sooviks põlluäärses hekis või põõsas pesitseda ööbik ja põldvarblane. Ka põõsastele põllumaal on hooldamissoovitusi ⎼ põõsaaluseid ei tohiks madalaks niita ega muul moel häirida, sest just põõsa alla loovad mitmed linnuliigid pesa. Söödavate marjadega põõsad toidavad nii linde, putukaid kui ka muid loomi.

 

Tuleviku põlluharimise toetused on paindlikumad ja linnusõbralikumad

 

Seni on Eesti põllumajanduses kasutatud toetusskeeme, mis suunavad üleüldiselt keskkonnasõbralikuma tootmise poole, kuid ettekirjutatud nõuded pole olnud kuigi paindlikud. Tulevikus on toetused muutumas paindlikumaks; näiteks kaob nõue, millal niita ⎼ maa võib jätta elurikkuse toetamiseks üle aasta niitmata või niita hilissuvel, et säästa linnupesasid. Pilootprojektide raames proovitakse aga tulemuspõhist toetusskeemi, mis lubaks põllumehel koostöös ekspertidega valida oma maale sobivaimad harimismeetmed, et toetada liike või saavutada kindel ökosüsteemi seisund.

Lisaks võtetele põllumaal, mis toetavad keskkonda ja linde, on loodushoius oluline roll ka inimsuhetel. Soov näha mitmekesist ja tõusutrendis põllulinnustikku saab alguse huvist ja armastusest lindude vastu. Ühiskonnas laiemalt kujundab seda haridus, kuid ka maal naabriga lindudest rääkimine poetab linnusõbraliku mõttekübeme uude teadvusesse. Kui riigil on soov edendada igaühe looduskaitset, peaks alustama sellest, et igaüks leiab midagi, mida ta kaitsta tahab.

Paljud eelmainitud võtted põllumaal eeldavad, et on raha, aega, varustust ja teadmisi midagi uut proovida. Seetõttu tuleb rõhutada, et koostöö põllumeeste, teadlaste, poliitikute ja muude ekspertide vahel on hädavajalik. On loota, et tulevikus on infopäevasid, seminare, koolitusi ja foorumeid neil teemadel aina rohkem.

 

Kokkuvõte

Eesti põllulindude arvukus ja liigirikkus on vähenenud 40 aastaga umbes 50%. Kuigi me lindude mõju igapäevaselt ei märka, on neil suur roll mängida meie igapäevaelus. Põllulinnud aitavad elavdada meie majandust ja on osa ökosüsteemist. Selleks, et Eesti põllumaa linnulaulust ka tulevikus rõkkaks, saab end teemaga kurssi viia järgmiste materjalide abil.

heapold.ee

loodusrikaseesti.ee/et

Eesti levinumad põllulinnud: taskuraamat

Keskkonnaamet: pärandniitude hooldamine

Põllumajandusuuringute Keskus: põllulindude arvukuse ja liigirikkuse uuring

Lugu on pärit Maablogist. Vaata originaallugu siit.

Sarnased artiklid