Pesapuude raiujad ja linnupesade mahaniitjad on unustanud meie esiemade-isade loodushoiutarkuse, mis keelas linnupesa peale hingatagi, ei lubanud selle juures rääkida ega naerda. Vanarahvas teadis, et abitule liiga tegemine toob karmi karistuse ning elu hoidmisega võib tagada endale õnne ja tervise.

Eesti rahvapärimuse uurija Mall Hiiemäe on kirjutanud:

Linnupesa lõhkumist on (rahvapärimuses) käsitatud kui eriti suurt eetiliste normide rikkumist: jumal on linnud loonud ja nuhtleb; jumal ei anna andeks; on suur patt; hing läheb põrgu, sest linnud on jumala loomad ja kes neile kurja teeb, seda ei võeta taevasse; pesalõhkujal hakkab linnupesa kurgu alt välja kasvama. Vähemtuntud hoiatused on, et pikne lööb pesalõhkuja maha; silmad jäävad haigeks; kui ta väljas magab, nokivad linnud ta silmad peast; mets hakkab karja vihkama (st. hunt murrab loomi); ei leia kogu elu peavarju ning peab rändama kui linnuke. Omaette rühma moodustavad tagajärjed, mis tabavad pesalõhkuja järglaskonda: lapsed sünnivad tummad; lapsed jäävad vanas eas keeletuks; lapsed sünnivad pimedad; lapsed on rumalad; lapsed surevad; lapsel on sündides nn. linnuviga; lastel on viga mitmeks põlveks - s.o. päritav puue.

Veel 1980 aastatel mäletati: Minu isa rääkis, et oli olnud üks väike poiss, kes otsis linnupoegi ja lõikas neil keeled suust ära. Ja kui see poiss suureks sai ja naise võttis, sündisid tal lapsed kõik ilma keelteta. (RKM II 369, 114 (11) < Maarja-Magdaleena khk., Maarja k. < Palamuse khk., Ehavere k. - K. Kleimann < Vete Ansip, sünd. 1947. a. (1983)).

Meie naabril olid tummad poeg ja tütar, mõlemad jäid tummaks. Ja siis üteldi, et nende vanematest on keegi linnupoegadel keeled suust ära lõiganud. RKM II 395, 458 (10) < Laiuse khk. - M. Hiiemäe (1986)

Mall Hiiemäe rõhutab, et enamik uskumustes linnupesad kohta on tekkelt väga vanad ning väljendavad pieteeti.

Linnupesade lõhkumine ja noorte puude rikkumine on mõlemad ühesusgused suured ja andeksandmata patud. Neid pattusid ei antavat enam andeks (Viljandi)

Kes linnupesi lõhub, selle lööb pikne maha (Rakvere)

Kes linnupesi lõhub, selle ing läheb pörgu (Pöide)

Kes linnupesi lõhub, see piab isi ka rändama ku linnuke, jääma eluajaks ilmaulguseks (Häädemeeste)

Kes linnupesi lõhub, see jääb vanast piast tummaks (Väike-Maarja)

Kes linnupesi lõhub, sel kasvab kurgu alt linnupää välja (Järva-Jaani)

Rahvalaulgi kutsub jätma puuladvad lindudele:

/---/
Murra oksi, neitsikene,
murra oksi, katku kaski, 
jäta hella ladvukene!
Ladvad jäägu linnul lenda,
linnul lenda, tuil tulla,
ööpikal olla ööda,
tedrel teisi kudrutada.
/---/Järva-Jaani. H I 1, 194 (22). 1888.
 

Ja veel on meil hea teada:

Kes ühe linnu kulli või kassi käest ära päästab, see saab üheksa pattu andeks (Saarde)

Seda hakati juba maast madalast õppama, et hingeõhk pessa läheb. Kui hingeõhk pessa läks ja linnu munasid katsusid, siis jättis lind pesa maha. Ja veel mis oli. Ei tohtinud mune ega poegi ja vana lindu vaadata, et hambad paistsid, siis tulid kohe röövlinnud pesa lõhkuma. Ennemalt võisid pesa vaadata, käsi suu ees, et hambad ei paistnud ja hingeõhk pesa peale ei läinud. Seda keelati ka, et kui korra pesa nägid, siis ei tohtinud käia tihti vaatamas (Torma)

See peab ea õnekas talu pere olema, kus suil pääsukesi easti elutsevad; aga kus päästlased aära kaduvad ja paljad varesed, krombid karjuma akkavad, selle maja õnn on kadunud (Risti)

Pääsukesi peeti vai peetakse õnnelindudeks, nad toovad majale õnne. Mida rohkem pääsukeste pesasid ühel majal on, seda õnnelikum on see maja. pääsukesi pidi kalliks pidama vai hoidma kui oma silmatera (Torma)

Pääsukeses maja juures ja nende pesad räästa all varjavad maja õnnetuste eest. (Tartu-Maarja)

Kui talvel linnukene aknale istub, peab talle süüa andma, muidu sureb keegi perekonnast (Türi)

Ei pea viimast pead põllu pealt nopitama õsudes: taevaaluste linnujagu peab ikka jäetud saama, kust nad siis võtavad (Kaarma)

Ära ussikulli sega, kui ta üleval ussi, hiirt või rotti passib (Karja)

Head kohtlemist väärivad konnadki:

Õde elas linnas ja teadis ühte poissi, kes on kangest koer [olnu], kui karjas kännu. Aga kui konna saanu kätte, siis lõikunu noaga jalad alt ära. Jah. Nii koer poiss olnu, võtnud konna ja lõikunu kõik neli jalga alt ära. Ja vaata, esi kasvas suurest ja võttis naese ja sündis laps ja see oligi ühe jalaga. Ja teist jala kohtagi ei ole tunda olnu, kus see jalg on. Ja hiljaaegu veel Tartus sii tüdruk käis karguga. Minu õde näitas, suur tüdruk oli, pikad patsid on, nigu vanast kanti, ikka vahased patsid. Aga ilus tüdruk mudu, aga ühe jalaga. Ei olegi seda kohta tunda, kus jalg on olnud. Vaata kui isa oli nii koer poiss, kui karjas käis ja vanast käisid ju ikke vaesema inimese lapsed ikke taludel karjas. Ja vanast oli neid konne nii palju ja, et poiss oli..., taskus igal karjapoisil oli ju nuga, võttis konna kinni ja lõikus jalad alt ära. See oli siis üks kuritegu.

[Kuulaja:] Ja linnupesadega oli siis niisama?

- Eks ta oli linnupesadega niisamasugune lugu. Jah. Sedasi on, nii tõestisündinu lugu, jah. Me olime linnas, kõndisime; õde elas ju elupäevad ka linnas ja mina käisin ka ikka mõnikord linna tema poole. Nemad käisid maal siin ja siis tulid... see tüdruk ülevalt siin, kus see Peetri kirik. Puiestee tänav või mis ta on, sääl ta elas. Tuli säält hoovist välja ja mina vaatan, et vaata, kuis õnnetu laps tal. Siis minu õde ütles, et "mina tema isat tunnin ja kõik." Et karjas käis, siis oli nii koer poiss, et [võttis] noa kätte ja lõikas konnal jalad alt ära...

RKM, Mgn. II 3714 (17) < Vara v. ja as. - M. Hiiemäe < Liine Lepik, 80 a. (1983).

Märkame, hoolime ja hoiame...

Allikad:

www.folklore.ee/tagused/nr1/linnud.htm

Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat Tallinn 1969 või Koolibri Tallinn 1994

 

Sarnased artiklid