See on üks osa loost, kuidas MTÜ Graafilise Loojutustamise Selts, aadressiga Klooga, Metsa 12, oma prügikonteineri dieedi peale pannud on,  ja seda eesmärgiga oma pakendite ja jäätmekäitlus nullini viia. Mille poole püüdleb ka valdav enamik mõistlikust maailmast.

Euroopa Liit jagab selle eesmärgi täitmiseks lausa subsiidiumeid, aga viis, kuidas meil selle eesmärgipüstituseni jõuda loodetakse, paneb kukalt kratsima. Mõned lingid: "Eesti toetab kilekottide kasutamise vähendamist", "Production of a waste has to be avoided on any level

"Waste handling obligation" kus selgesõnaliselt eesmärgina pakendite sortimine.

Aastal 2014 kuulutati Eesti jäätmekäitluse poolest Eurostati poolt parimaks Euroopa riigiks.   Ehk läheb hästi. On tõesti väga jäätmevaba ja zerowaste.

Konkreetsemalt, palju raha eraldab Euroopa liit Eestile ja teistele riikidele, et see eesmärkides ilusana kõlav pakendite sorteerimine ja taaskasutamine siis toimiks? Olen ennast alles infost läbi närimas. Jutt on miljonite eurode suurustest toetusrahadest, mida eraldatakse küsitavate või häguste või olematute tagasimaksekohustuseta.

Olgu juurde öeldud, eraldi toetusi, et kodanikud oma biojäätmeid paremini otse kohalikku loodusesse tagasi suunata saaks, ei ole. See pole prioriteet. Küll aga on hariduslikud programid selgitamaks kodanikele miks mitte panna biojäätmeid paberiga kokku. Ettekirjutusi on. Aga ei saa ütelda, et rahastusvõimalusi ei ole. On. Näiteks maakonniti taodelda toetust meetmest "Leader".

Lääne-Harju maakonnas saab raha taotleda ka MTÜ või ühing või firma.   Kas külas on toetusesaajaid? Jah. Nimesid ei nimeta. Fantastilised projektid andekatelt inimestelt. Hoolitsevad Klooga puhtana püsimise eest. (Kas etnilise puhtuse, prügi eest või ka taaskasutuse eest, uurin edasi.) Kui on antud selleks rahad, kas tõesti pole neid siis sihtotstarbeliselt ära kasutatud? Või on? Kas külas on koht, kuhu paber, plastmass, metall ja tekstiil panna? (Ma ei nõua midagi võimatut, olen just elanud või külastanud pisikülasid Belgias, Hollandis ja Saksamaal, kus sellised võimalused igas linna või külalõigus olemas. Elementaarne nagu hambapesu või elekter või puhas vesi või kompostihunnik.)

Et tõestada, et "plastmassikonteinerijahiga" on  tõsi taga: Alloleval pildil: olen tellinud toiduaineid netipoest (nimesid ei nimeta, ütleme "ühest harilikust telli toit koju-poest"). Saadud tooted saabuvad eranditult kilekotikestes. Sellelt pildilt näha, milline suur kogus plastikut tuleb kaasa iga telimusega. Hulgale ei ole lisatud veel tootepakendeid, mis suurendaks kogust veelgi. Kingitust selle toonud kullerile tagastada... ei õnnestunud. Selle "kaubapeale saadud kingituse" jaoks hakkame nüüd plastmassikonteinerit otsima

Milleks on vaja plasti olmeprügist lahku sortida - Klooga näide

OOD SILMAKIRJALIKKUSELE

Konkreetselt viitavad kõik meediasõnavõtud, et Eeuroopa Liia annab küll regioonidele raha, et "olge head, sorteerige ja majandage" aga ise eelistab otserahastada ainult kiireid ja mugavaid kuid osoonikihti kahjustavamaid lahendusi. Näiteks prügipõletamist (ingl. keeles "incineration") aga sõnavõttudes ülistab pakendite sorteerimist ja taaskasutusse suunamist.

Ehk tegu on teatava silmakirjalikkusega. Kenasti see kokkuvõetud artiklis "Waste subsidies make it cheaper to burn than to recycle" (Jäätmekäitluse rahastustoetused teevad kunstlikult soodsamaks prügi põletamise, mitte selle taaskasutusse suunamise).  Ka see artikkel märgib, et Eesti on Euroopa Liidu esimese kolme seas jäätmete sortimise osas, ja siin on pigem probleemiks jäätme puudus kui jäätmete üleküllus. (tsiteerin "Subsidies encouraged investment into incineration plants. According to a 2017 report by theEuropean Environment Agency, member states including Sweden, Denmark and Estonia have reached incineration overcapacity – in other words, they have a waste shortage.")

Tõlge: Euroopa Keskonna Agentuur oma 2017 esitatud raportis kinnitab, et Rootsi, Taani ja Eesti on riigid, kus prügipõletuseks on loodud isegi enam võimalusi kui prügi-jäätmeid mida põletamiseks oleks. Ehk võib rääkida lausa prügi puudusest ja põletada võiks enamgi. Oot, mõtlen siinkohal. Prügi puudus, kas seda hakatakse tähendab teistest riikidest juurde tooma? (Stiilis: Saksamaa müüb oma jäätmed meile, et me oma normi täis saaksime?) Hea meelega näeks ühiskondlikku debatti nendel teemadel.

Mis mina sooviks? Ma sooviks, et mõiste "prügi" ja "jäätmed", "rämps", "saast" kaoks maamunalt kui igand. Et kunagi ei peaks enam lugema "jäätmekäitlusest" või "prügi kogumisest" kui juttu on väärtuslikust puidust tehtud paberist või juurviljavõrsetest, mis järgmine aasta oleks õieti komposteerituna juba väärtuslik muld. Miks käiakse väärtusliku toorainega nii lugupidamatult ümber? Asi pole isegi terminite ümbermõtestamises. Või usus. On ju loogiline, et on tunduvalt säästvam selle asemel, et mõnda materjali hävitada näha selles väärtust. Et ei toimuks mingit hierarhilist dikteerimist, milline materjal on väärt ja milline mitte. Et üks ei oleks halvem kui teine. Ja kuna parajasti on mõned materjalid ebapopulaarseks kuulutatud ei tähenda, et nad võib kotti toppida ja prügifirmal lasta põletada ehk "incineratsioon-i" lasta viia, mis olmejäätmetega Euroopa Liidu hetkepoliitikast lähtuvalt juhtub. Me oleme oma majapidamises valinud zero waste ehk "äkki lihtsalt jätaks pakendid ära" just kuna see sorteerimine on ju nii keeruliseks tehtud ja kuna Klooga asub just looduskaitse piirkonna piiril, ja mis on ohutuimad pakendid keskonnale kui olematud pakendid?

Samuti täidab idee mingitest kusagil asuvatest suurtest põletusahjudest mu pigem vastikustundega. Teise maailmasõlja ajal põletati Kloogal vähemusrahvusest isikuid, ebasoovitavaid isikuid. Peaasjalikult juute. Aga sobis iga muu rahvus, mis polnud eestlane või baltisakslane ja ikka polnud nii väga oma. See oli nii, et massimeedias mustati teatud sotsiaalne grupp ära, seletati, miks nad halvad on, aeti nad kokku. Isoleeriti ära. (Odavaim inimeste isoleerimistrikk on - sõiduta nad kuhugi kaugele, eemale oma kogukonnast, kus keegi neid ei tea, ei tunne ja kus kohalik rahvas kuulekas. Balti riigid olid 2 maailmasõja ajal seesugused "panipaigad.")

Kõigepealt pandi jäätmeteks kuulutatud isikud kõvasti kõvasti tööle. Siis teataval hetkel oli neist vaja ikkagi lahti saada. Ära nad kaotatigi. Keegi ei tea, kes nende kadumisele "kaasa aitas". Kes tollal "jäätmepõletuse" korraldas. (Või ajab keegi Kloogal käe püsti ja ütleb, et:"vot mina olin ka asja korda ajamas"?) Täpsustuseks kui inimese liha põleb, peaks paikkonnas levima spetsiifiline kana grillimist meenutav hais.

Tsiteerides reklaame "magushapukas lõhn mis viib keele alla." Pole võimalik, et keegi külas ei märganud? Või piirkonda toodute elu - olu ja käekäiku ei uudistanud. Maailmas see Klooga näide sõjaajast tuntud kui Klooga Concentration Camp.  

Ja siis äkki hakkab see põletamine jälle pihta. Nüüd, pool sajandit hiljem on leitud, et olmeprügi "trash incineration", nagu seda Euroopa Liit peenelt nimetab, käib täie hooga, jäätmeteäravedu pakkuvate firmade toel ja kedagi ei häiri. Ja veel eduga nagu raporteerib Euroopa Liit. Inimjäätmeid. Mitte otsesed aga imelikud assossatsioonid tekivad. Miks see pakendite taaskasutus siis nii keeruline on, et suur ja võimas Euroopa Liit seda ikkagi põletuskeskustesse saata eelistab? 

Mis veel asja imelikuks teeb: just samal ajal kui algas Euroopa Liidu prügi-incineratsiooni süsteemi väljaehitus, hakkasid ennast süütama inimesed. Kokkusattumus? Süütajateks reeglina sõjapõgenikud kui kuulda said, et neil Euroopa Liitu jäämise luba saada ei õnnestunud. Asüüli taotlusprotsessid pikad ja pingelised. Paraleeli prügiga toob igaüks, kes seda pilti näinud on. Kannatlikud inimesed lademetes, ootamas oma järge. Ülekuulamiste ja rohke paberimajandusega.  Frontex kaitseb teadupärast Euroopa Liidu piiri ja koostöös liikmesriikidega hoolitsetakse selle eest, et mitte igaüks sisse ei saa, või kui saab, siis kiiremas korras ka väljuks.  Reaktsioonina hakkasid sõjapõgenikud ennast põlema panema. Näiteks 6 aprillil 2011, Iraanist põgenenud Kambiz Roustayi, kellel asüüli taodelda ei õnnestunud. Ma ei lisa linki aga uskuge, see põlemise hais mis tekib on väga grill. 

Härra Roustayi, rahu sinu põrmule. Kahju, et sinuga su eluajal tuttavaks ei saanud. Koos oleksime kindlasti mingi lahenduse välja mõelnud, et sa sinna Iraani tagasi minema ei peaks kui sa seda ise ei soovi. Või noh, elus on nii palju uut huvitavat ja põnevat teha. Midagi arukamat kui põletamine. Ja ma oleks kutsunud su oma vanaemale külla, ta oleks teinud sulle pannkooke ja sa oleks võinult rahulikult miks mitte väikeses Eesti külas jalad alla saada? Aga näe on hilja...

Mujal maailmas näiteks ei põletata. Ehitatakse vahvaid asju ja leiutatakse viise, kuidas pakendeid toorainena kasutada: Dan Phillips on maailmas tuntud saanud oma videoloenguga "Building houses of reclaimed stuff" (Tõlkes: "Kuidas ehitada maja taaskasutusmaterjalidest." Seejuures sõna "reclaimed" tähendab paljut. Nt. möönab ka Dan Phillips ise, et kasutab palju nn. leidesemeid. Ehk "Someones trash is someones treasure." Ehk kellegi jäätmed on kellegi teise varandus.) Ta märgib ka oma intervjuus, et tema jaoks on ehitamine leidsesemetest viis tähelepanu juhtida asjaolule, et ehitusmaterjali tööstus toodab palju jääke ja neid võiks veel kasutada.

Ja kogu see "laseme inimestel olmeklaasi eraldi sorteerida ja saadame sinna auto järgi seda ära võtma... ja laseme veel kodanikul maksta kinni selle reisi" Seletage, miks peaks küla inimesed oma kogutud klaastaara kuhugi kaugele saatma, kus küla või inimesed sellest mingit kasu ei saa? Samas kohalikes ehitusprojektides rakendatuna võiks sellest valmida midagi ilusat ja vajalikku? Näiteks on enamikel paneelmajadel karjuv vajadus ilusamate ruumikamate eeskodade järele. Või näiteks istepinkide või bussiootepaviljonide valmistamiseks? Kohaliku vanadekodu terrassi ehituseks? Või pole siis kohapeal kena avalikku köögiruumi, kus laste emad talveks külale moosivaru valmis keedaks, neid samu purke kasutades?

Jagaksin ühte videot: See maja on ehitatud 7500st pudelist ja savist.

Kui korjata kokku kõik Klooga külas teeäärde ladustatud klaaspudelid, jätkuks sellest minimaalselt ühe või isegi mitme ökoelamu ladumiseks. Inspiratsioon: üks näidis-ehitusprojekt, kus on edukalt kasutatud tehnikat "kogume kokku paikkonna klaaspudelid ja ehitame sellest maja."

Nüüd ikkagi sellest, kuidas oma olmejäätmed nulli saada. Esimesel nädalal vaagisime, millised on meie igapäevased ostu-vajadused. Ja kas nende valikute hulgas saaks suunata vajadused nii, et soetame vaid miinimum pakendeid. Et meie ostetud pakendid mustaks ei saaks, eemaldame nad KOHE. Pakendijäägi sorteerimiskastidesse-kottidesse valmis, erimärgistusega konteinerisse viimiseks. Kuidas stimuleerib inimest pakenditega hästi ringi käima turundussüsteem? Mis on disainilahendus väikeste korterite jaoks?

Uurin siis pisut googel.com abiga, kas on kusagil müügil ilusad mugavad ja dekoratiivsed taaskasutatavad pakendi-prügikotikesed. Midagi, mis köögis kena välja näeks. Konksukestega, kuhu neid riputada. Selgub, et sellist toodet ei ole turul saada. Aga külluses igas müügikohas plastmass-kilekotte nendele, kes oma pakendid segikeeratuna ühte kotti virutada eelistavad. Ja taskukohase hinnaga ka veel. Selle küla eripäraks on, et ikka võib pea looduskaitse all olevas piirkonnas prügi ka metsa vahel näha.

Milleks on vaja plasti olmeprügist lahku sortida - Klooga näide

Hea uudisena selgub googeldades, et sellel aastal on turule tulnud söödavad kilekotid. Taskukohase hinnaga. Euroopas juba heaks kiidetud. Miks pole nad siis Eestis juba müügil? Söödavaid pakendeid ja kohvitopse saab tellida Indoneesiast sellel aadressil. Ma muidugi tellin nad meile majapidamisse aga seni tavaolukorra juurde. Ma ei saa oma plastikut (veel) ära süüa.

Milleks on vaja plasti olmeprügist lahku sortida - Klooga näide

Et oma pakendid kenad hoida, proovime sellel nädalal teha neile väikese sortimisjaama - panipaiga (kasutades taaskasutusmaterjale, majas leiduvaid kartongkarpe, pakkepaberit, liimi): Kokku saab valmis 4 karbikest. 1. plastikpakendite, 2. paberi, 3. aiaskulptuuride ehitamiseks sobiva kila kola-vidinatega, 4. tekstiilijääkidega, sh. väga sünteetiline kiletekstiil läheb endiselt samasse kotti 100 protsenti biotekstiili, lina, villa, puuvillaga. Totter aga vot ei viitsi veel ühte kasti juurde panna. Ja solgiämber läheb aiamaale kompostihunnikusse, selle jaoks mingit eraldi kogumiskohta pole. (Selles kliimavöötmes lagunevad biojäätmed mullaks ca. 1 aastaga ja nendest lahtisaamiseks vajadus puudub, sest nende peal kasvab kõrvits.)

Läänes on veel nii, et igas külakeses käib koos "Repair cafe" ehk klubi osavaid, kellel elektroonika peale taipu ja kelle juurde teataval kellaajal võib oma olmeelektroonikat parandamiseks tuua. Projekti idee: tõsta parandamise harjumust. Ehk ei ole mõeldav, et katkine föön või katkine mikrofon rändavad esimese asjana olmeprügikonteinerisse. Enne võib "Repair cafe" klubi inimestele tuua, ega seda parandada ei anna ja siis "giveaway" või "kirbukasse" müüki. Ka kokkuhoiupoliitikal olevad lastega pered harilikult parandavad oma kodutehnikat seal mitte ei vii remonditöökotta.

Link  ühele näidis "Repair cae-le" siin.  Ärge laske ennast klipist petta. Praktikas viivad Repair Cafesid läbi ületöötanud inimesed, nappide töövahenditega, kitsastes ruumides. Nad ei saa lisatasu töötundide eest ja saadud eurotoetus läheb ilmselt kesklinna kõrgete üüride katteks. Ma kodus pean ka väikest repair-cafed ehk alati on käepärast komplekt kruvikeerajaid ja elektroonika lagunedes võtan selle enne koost lahti ja vaatan, ega putitada ei anna. Kui ei õnnestu, rändavad jupid aiaskulptuuri valmistamise sorteerimiskasti. Mis ka on, mingil hetkel oleme oma pakendid materjali kaupa sorteerinud "by the book" ja sooviks nad ära anda. Eriti just selle plastmassi. See on kindlasti võimalik meie vallas?

Võtnud telefoni ja interneti abiks, teen eksperimendi. Uurin, kui kergelt on kättesaadav info selle kohta Lääne-Harju vallas? 
 

Vastusevariandid:

a. 1 minutiga saate lahti ametliku lehe kus on hägus info "konteinerisse kuhu võite oma jäätmed tasuta panna".  Ei ole keelevalikuid juhul, kui te eesti keelt ei valda või teie hiinlannast ämm soovib infot leida. Samuti pole lehel detailset juhendit, kus leida KÕIK konteinerid, mida oma pakendite lahku sorteerimiseks vajate. Rääkimata selgitavast youtube veebivideoklipist, kus prügisorteerimine hoogsalt ja lihtsalt ära seletatud. 

b. Infot saab ainult telefonis ja väga üldsõnaliselt: " ei ole mingeid sorteerimiskonteinereid. Üks segakonteiner on. Aga te visake oma sorteeritud pakendid sinna sisse. Sorteerimine on ju mingi jama. Seda tehakse:  "!ummm milleks, ei tea,  aga te visake jah segajäätmetesse." Vastanu hääletoon annab teada, et tegu on EBAOLULISE teemaga.

Et jäätmeid ära anda, peab olema "übermensch" (üliinimene). Taiplik kiire, hakkaja ja tingimata oma transpordiga. Latt on kõrgele seatud. On ju loogiline mõelda, et prügisorteerimisele ja äraandmisele peavad saama pihta ka vaegkuulmise, vaegnägemise, vaegliikumise või kontsentratsioonihäiretega isikud, või mitte lugeda oskajad. Või arvutit mitteoskajad. Kõrghoonete juures on vähemalt ekstra kastike pakenditele ja paberile. Jällegi, et ära sorteerida muu peaks nad "übermensch" olema. (Taiplik, kiire, tingimata oma transpordiga). Kas paikkonnas on üleval vastava sorteerimiskohale viitavad teeviidad või vallakeskuses jäätmekonteinerite ülevaatlik kaart, mille iga pere saaks endale koju tellida?) Sama elementaarne nagu kohaliku bussi või rongliikluse sõiduplaan mille kohta küll info regulaarselt saada. Oleme näiteks MTÜ-ga tikutulega ajanud taga rahastusvooru, et saada toetus, et vastavad infograafikad valmistada aga kahjuks "pole nende jaoks vajadust- nõudlust" ja taolisi rahastusvoore ei toimu. Pakendite sorteerimine ei ole prioriteetne, kajastub suunaandjatelt.

Tekib küsimus, kus need konteinerid Kloogal on? Tegu on 500-1000 pealise külaga. Tundub võimatu, et ükski elanik oma pakendeid enne ära viskamist ei sorteeri või on nad kõik juba 0-pakendi elustiili harrastajad? Lääne EU-s näeb pilt enamasti välja nii: Kõrvuti 4 konteinerit. 1 plastiku, 1 paberi, 2 klaasi jaoks: 1 värv teine valge, tekstiili jaoks (annetusrõivad, enamasti HUMANA, mis hiljem ka Eesti kaltsukates maabuvad ja raha eest maha müüakse). Ja kui prügiveok tuleb, ei keera kõigi konteinerite sisu ühte ja samasse autosse vaid tuleb 4 eri autot. (Ehk suur sõitmine ja tuututamine käib hommik läbi.)

Et teada saada, kus meie külas need pakendite konteinerid on, helistan regiooni teenindavale prügifirmale Radix Tallinna Keskkonnateenused. Mis huvitav fakt. Nad pakuvad abivalmilt, äkki helistan, et teada saada mõne krundi omaniku nime! Mis ajast alates pakub prügifirma sellist teenust nagu kinnistuomanike või lepinguomajate nimede avalikustamine? Ei, kruntide omanike nimed ei huvita! Edasi möönab infotelefonile vastanu, et infot selle kohta, kus kõik Lääne-Harju maakonna prügikonteinerid või sorteerimiskonteinerid asuvad, neil pole. Sest nemad igal pool teenust ei paku. Ülevaatlikku kaarti selle kohta, kes need firmad siis on, kes Lääne-Harju maakonnas seda prügisorteerimisvärki kodanikele pakuvad, ei leia googeldades. Tallinna Keskkonnateenused teenindaja möönab, et Kloogal toovad sorteerimiseks kohale konteineri tõesti nemad. Kas see on plastik, paber, tekstiil - eraldi konteiner, infotelefoni töötaja ütelda ei oska. Ta ütleb küll, et see asub Liiva 3. Edasi ta ei teadvat. Soovitab helistada valda. Tundub, et hoolimata sellest, et igapäevaselt tarbib elanikkond valdvalt sorteerimiseks sobilikku pakendit, lahku sorteerimist oluliseks ei peeta ja ei toimu. Selle aset leidmine ei ole motiveeritud, stimuleeritud. Peale mitut telefonikõnet hakkab mulle tunduma, et sloganiks on "tark viskab segajäätmetesse, hull sorteerib."

Kindlasti teab vallamaja ütelda, kus pakendisordi konteinerid asuvad? Valin numbri. Vestlen mitme inimesega. Aeg läheb aga vastuseid ei tule. Seejuures eksisteerib veel nõiaring, et kui helistaks mõnda teise ühingusse või organisatsiooni öeldakse "helistage valda." Kui helistan valda, tundub lihtsalt, et minu küsimused ei ole aktuaalsed ehk mitte väärt vastust. Küsin kõigepealt üldiselt, kas vallal on kogu Lääne-Harju valla kohta ülevaatlik voldik või veebileht või info anda, kus need sorteerimisjaamad- konteinerid on. Valla infotelefon tundub pigem muigavat mu soovi üle. Tundub, et olen esimene inimene, kes selle küsimuse esitanud. Või tõesti kogu valla peale mitte keegi prügi ei sorteeri? Tundub, et pean lausa eraldi põhjendama, MIKS MA JUST NIMELT OMA KILET JA PLASTMASSI SOOVIN ERALDI KONTEINERISSE PANNA. (Äkki on tegu naljategijaga kes vallamajja helistab?) Plastmass laguneb looduses 200-500 aastat. Kas see on naljakas?

Edasi suunatakse mitu korda edasi ja ametnik kes vastu võtab möönab et Kloogal tõesti prügi sorteerimis-äraandmisvõimalust elanikele korraldatud ei ole. Ei ole. Ehk see Liiva 3 konteiner on spetsiaalselt (nn. suvaliselt segi keeratud) olmeprügi jaoks. Ehk just neile kes oma pakenditest ei hooli. Mitte neile, keda huvitaks see puhtalt, kiirelt ja lihtsalt taaskasutusringi tagasi suunata!

Küsimuse peale, kas selline sorteerimis-konteinerite võimalus ikkagi tuleb, öeldakse väga väga ebamääraselt, et see ei ole aktuaalne teema. (Tsiteerin ametnikku: "miks teil seda plastmassi ära on vaja nüüd äkki anda, seisate kuskil kilekott näpuotsas või." Vastan, "ei, olen elanud vahelduva eduga ligi 10 aastat Hollandis ja seal on nii kombeks, et kodanikud sorteerivad oma plastmassi eraldi teistest pakenditest (eesti keeles olmeprahist) ja on spetsiaalne konteiner, kuhu selle ära saan panna. Momendil võtab see pestud plastmass majapidamises ruumi mida soovin muuks kasutada.") Tõepoolest, seina ääres kummitavast kile ja plasti kollektsioonist võiksin ju skulptuuri teha. Aga põhimõtteliselt ei taha aeda skulptuure muudest materjalidest kui ainult puit ja või metall. Ehk ikkagi kuhu. Valla ametnik ei oska ütelda. Soovitab meilida vastavale selele teema eest vastutavale ametnik X-le. Ta olevat reisil aga kindlasti reageerib meilidele. (Pealegi, neil on küll kohustus vastata aga 30 päeva jooksul. See on umbes aeg, mille jooksul suudaksin ise külale oma plastikpiimapakenditest uue plastkonteineri valmis heegeldada.)

Enne kui meie kinnistul Radix Tallinna Keskkonnateenused seda suurt konteinerit käis ära viimas, oli sellel kinnistul asi nii: kord kuus võeti sorteeritud plastmass ja paber ja viidi Nõmmele. Seal on vastavad prügikonteinerid teemade kaupa olemas. Seejärel tekkis olukord, kus meid süüdistama hakati, et kuna sellel krundil segajäätmete konteinerit pole, siis kindlasti oleme massilised ja põhimõttelised loodusesaastajad.

Kohapeal tegutseb nimelt mtü, kes saab vist eurotoetust ma kahlustan, sest nad võitlevad fulltime selle eest, et igal küla krundil oleks jooksev prügileping jäätmefirma Radix Tallinna Keskkonnateenustega. Ja, et kõik laseks oma jäätmed segakonteineris incineration-ptrotsessi saata. Tundus kena, et kohalikud jäätmeaktivistid keskkonna eest hoolitsevad. Ma olen ise näiteks juba pikemat aega midagi zero waste, pakendi vaba elu ja pakendite sorteerimise vahepealset ja just kolinuna, tundus Radix Tallinna Keskkonnateenuste 80 L konteineri soetamine põnev ja uus.

Teistmoodi. Nüüd oleme seda tellinud aastakese aga endiselt olen sama probleemi ees mis külla saabudes. See on kena, et  see konteiner käib. See on kena, et kohalik (ilmselt samadest vahenditest rahastatud kust see EL "incineration overcapacity" raha tuleb) ökoaktivist kõigilt nõuab, et kõigil käiks see segajäätmete konteiner, mis sinna "incineration overcapacity-sse" prügi viib. Aga ma ei sooviks küll oma sorteeritud jäätmeid sinna segajäätmekonteinerisse panna. Esiteks, see võtab pakendite lahku sorteerimisel kogu mõtte ära. Pisut vanamoodne võrreldes kuidas käivad asjad teistes riikides. Teiseks, see ei motiveeri ka kaaskodanikke kaasa mõtlema ja ka oma pakendeid sorteerima. Ehk positiivse eeskuju effekt on sorteerimisel nullilähedane. (Võrdluseks Hollandis oli meil lausa klubi vahepeal, kes oma pakenditest mida lahedat meisterdanud on). Kloogal võiks olla klubi, kes milliseid lahedaid pakendeid konteinerisse toppinud on. Aga endiselt on jäänud probleem, mida oma sorteeritud pakendikestega teha. Sest 0-pakenditeni pole me veel jõudnud.

Alloleval pildil näiteks harilikud 40 piimapakendit. Sobiks ideaalselt kilest vannitoavaiba heegeldamiseks või mänguasja täitematerjaliks. Ma eeldan, et kõigil piimajoojatel on selline bukett kodus... ja ajaviiteks "luftitavad" oma piimapakke kaamera ees...

Milleks on vaja plasti olmeprügist lahku sortida - Klooga näide

Just paikkonnas elama hakanuna jääb siiski kummitama, kas tõesti kõik külaelanikud käivad oma ajalehepaberit ja plastmassi - plasti 5km eemale Keilasse viimas? Aga vanainimesed, kes enam autot juhtida ei saa või ei oska? Kas neil on kõigil hooldajad ja koristajad nagu Hollandis, tulevad ja aitavad? Noored, kellel juhiluba veel pole või segavad regulaarset pikka Keila reisi õpingud?

Oluline juhtlõng. Leidsin veebilehe. See ütleb, Kloogal on kunagi sorteerimiskonteinerid olnud. Momendil internetis selle kohta info puudub.

Mis inspireerib: Maailmas on momendil massiline ajurünnak, millised väikesed ja vahvad masinad võiks külakestes nagu Klooga olla.  Ühe sellise projekti veebileht. Üks projekt mis sellel lehel, mille valmistas üks inimene Delftist pakub, et inimesed võiks endale ise kodus plastmassipeenestaja valmistada (ingl. keeles "plastic schredder"). Ja nii saab ise endale topsikuid ja potsikuid valmistada. Idee endiselt, muuta plastiku tähendust millestki, millest me vabaneme iga hinna eest millekski, mis on asjalik ja väärtustatav.

Projekti tutvustus. Selle masina ehitamise õpetus.  Minu arvamust pastikust ja plastmassist need projektid küll ei muuda. Küsiks vastu, külas on ka palju puitu, äkki siis siiski puidust treitud kausid, mida ei ole vaja pärast spets masinaga peenestada ja sulatada? Aga kui see masin külas oleks, oleks vähemalt midagi oma toorainega peale hakata. Hetkel olen suure koguse puhta plastiku ja plastmassiga ilma mingi asjaliku võimaluseta seda kusagil rakendada. 

Prooviks veelgi edasi mõelda. Ütleme, regioonis toimiks pakendite taaskasutusse suunamise süsteem. Sorteerimiskonteinerid oleks ilusti reas. Igas majas oleks ruumid loodud, kus inimesed saavad sorteerida, pakendeid hoiustada. Nad jõuavad kogumispunktidesse. (Pakendid, mitte inimesed.) Kas poleks mõttekas, et nad ei viidaks tagasi Hiinasse (nagu juhtub valdava enamiku Euroopa sorteeritud plastiku ja plastmassiga) vaid tooraine leiaks kohest kasutust kohalikus küla ettevõtluses. Näiteks. tarbeesemete valmistamisel? Reaalsed summad selleks on ju Euroopa Liit Lääne-Harju regioonile andnud?

Ja tooraine olemasolul ja töökäte olemasolul peaks ju olema võimalik? Piirkonna tööhõive statistiliste näitajate paranemine on soovituslik ja loogiline samm? Iga valla unistus. Milline regioon ei tahaks kelkida statistiliste näitajatega nagu 100 protsendiline tööhõive? Kõlab hästi või on tegu sarkasmiga? (Ajaloos on ju see loogika tuntud teatud ajajärgust: "Arbeit macht frei" saksa k. "töö teeb vabaks.")

"Paneme rahva tööle" oli tollal slogani sisuks. "Paneme rahva tööle nende ostetud pakendeid "incineration" värki saatma ja lastes neil selle eest maksta või paneme rahva tööle ja laseme neil suures koguses nende oma pakendeid sorteerida ja või sellest materjalist lausa midagi uut nuputada." Ehk siiski "Pakendid, tänan ei"?

Millise tee ka ei valiks on vastutus pandud inimese õlule. Muidugi suure venna rahakoti toel. Neid eurorahasid saab ju iga ettevõtja ja MTÜ ja ühing taotleda. Lisan siinkohal veelkord kohaliku Euroopa rahastusvooru lingi, "Leader program Lääne-Harju

Kasutatud kirjandus:

"Mälu missioon" Benjamine Anolik, 2005. ISBN. 9949109140 
Riho Västriku uurimistöö


Lugu pärineb blogist zero waste Klooga.

Jaga: