Eesti Maaülikooli plaan luua jäätmevabade tehnoloogiate (zero waste)* õppetool sündis kahe naise koostööst – Ivi Jõudu on EMU Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli hoidja, Piia Pääso Polli Aiandusuuringute Keskuse juhataja. Enne seda, kui nad hakkasid koos kirjutama rahastustaotlust õppetooli loomiseks, polnud kaks naist sisuliselt koostööd teinud. Ivi ja Piia naeravad: “Ükskõik kui hästi või halvasti sellel õppetoolil tulevikus läheb, kõige olulisem tulemus on juba saavutatud, me teeme omavahel igapäevaselt koostööd.”

Ivi on hariduselt keemik ja sattus EMUsse saatuse tahtel, piimaga seotud keemiateemasid uurima: “Kõigepealt tegin endale selgeks, mis on piim ja piimatootmine, seejärel hakkasin õpetama, nüüd kaks aastat olen õppetoolis vägesid juhtinud.” Piia on hoopis ärijuhtimise taustaga ja sattus Pollisse ühe projekti dokumentatsooni haldama.

Polli aiandusuuringute Keskuses on sordiaretusega tegeletud olnud juba üle 70 aasta. “Kui juba on aiad ja sordiaretus, siis tuli juurde säilimistingimuste uurimine. Seejärel loodi kompetentsikeskus, et väärindada taimede tootmisjääke. Kuid selleks ajaks, kui keskus valmis sai, oli zero waste maailmas väga popularne. Meil on olemas teadmine toorainest ja biokeemiast, aga väärindamise poolt ja pulbrist-õlist toidu tegemist ei ole üldse. Kui Tartus on põhirõhk piim, liha, pagaritooted ja Pollis värske kraam, siis loodav õppetool katab need mõlemad teemad,” selgitab Piia.

Seast jääb ainult kisa

Toidu tootmisel tekib kõrvalsaadusi tonnides, mida hetkel ei kasutata toiduks ega millekski muuks. Jäägid sisaldavad valku, rasva, vitamiine, mineraale ja kiudaineid, millest saab väga kõrgväärtusliku toote. Taimse toote puhul on jääk vahel isegi kõrgema väärtusega kui algne toode.

Piia meenutab, et üks vaarikatootja tuli Pollisse, ta pressis vaarikad mahlaks ja küsis, et mida ta jäägist teha saab. “Täna müüb ta vaarikaseemneõli, mis mõjub hästi päikesekaitsena ja soovitatakse allergikutele. Ma arvan, et vaarikaõli toob isegi rohkem sisse kui vaarikamahl. Sama lugu on marjajahuga, mis on tegelikult kuivatatud ja jahvatatud pressimisjääk,” arutleb Piia.

“Tooraine kasvatamine on meie kliimas tohutult kulukas ja siis visatakse pool minema. Inimesed on viimasel ajal teadlikumad, tootmine mõjutab paratamatult keskkonda ja kui midagi on juba loodud, siis tuleb kõik ära kasutada. Loomade puhul on ka tootmistsükkel väga pikk, aga jääkide kasutamist on jäänud väga väheseks. Lihtsalt öeldes on meie töö eesmärk minna tagasi vanasse talupidamisse, kus seast jäi peale tapmist järgi ainult kisa,“ selgitab Ivi.

Kavalad nipid toovad kasu

Piia toob näite, kuidas lihtsad nipid annavad parema tulemuse: “Pressime kõik õunamahla juba aastasadu. Tegelikkuses annab õun rohkem mahla kui enne sügavkülmutada ja siis pressida, magusam tuleb ka.”

Tööstuses saab kombineerida ka taimede ja loomse tooraine parimaid omadusi. Näiteks on EMUs uuritud taimsete ekstraktide kasutamist liha säilitamisel või piimasaaduste rikastamist taimelisanditega. “Herne valku võiks jogurtis kasutada, aga herne maitset enamus inimesi jogurti juurde ei taha,” muigab Piia.

Teadus on kõige alus

“Ettevõtjatega koostöös teeme rakendusuuringuid päris palju, aga tootja huvi on ju kitsalt enda tooraine, ta tahab kiirelt tulemuseni jõuda. Meie soovime uurida põhjalikumalt, et meil oleks laiem teadmine juba järgmiste projektide jaoks. Saaksime ka ise keskusena suuniseid anda – millised on tüüpilised jäägid, mida ja kuidas kasutada. Kui õppetool teeb alusuuringud ära, saavad neid kasutada kõik soovijad,” selgitab Piia.

Oluline on ka teadlaste järelkasv, hetkel neid lihtsalt ei ole. Ivi leiab, et valdkonda on vaja palju populariseerida: “Üks tulemus võiks olla, et noored tulevad ja tahavad teadust teha. Rakendusteadus on populaarne ja seda rahastatakse, aga selleks on vaja baasteadust, mille rahastus on kahjuks imetilluke ja me ei pääse lihtsalt pildile. Loodame, et meie õppetool aitab tuua baasteadmist, mille peale saaks ehitada rakenduse. Lisaks saaks ka riik väärtuslikku infot, kuidas lahendada toidu ja jäätmete teemad,” räägib Ivi.

Tulevik on täis võimalusi

Hetkel on tulemustest vara rääkida. 1. jaanuarist 2019 hakkab tööle õppetooli uus juht. Esialgu tuleb ta viieks aastaks, mis teaduses on väga lühike aeg. Esimene ülesanne on kaardistada, millised jäägid Eestis kõige sagedamini üle jäävad ja kui palju neid on milline ehk tooraine uutele toodetele.

Samal ajal tuleb luua täiesti uus süsteem, kuidas erinevad üksused maaülikoolist ja erasektorist saaksid kõige paremini koostööd teha ning ning leida ka rahastus järgnevateks aastateks.

Ivi võtab kestlikkuse mõtte kokku ühe lausega, mis sobib nii Eesti kui loodava õppetooli kohta: “Ressursiefektiivne ja keskkonda säästev, et saaks kesta ja toimida jätkuvalt.”

Miks on nende tegevus oluline?

Kuna maailma riigid on nii innovatsiooni kui taristu mõttes väga erineval tasemel, tuleb sellega tegeleda igas kohas vastavalt vajadusele. Näiteks on paljudes arenguriikides probleem puuduvad teed, kuna iga arenguabiks antud 1 euro kohtaviivad suurkorporatsioonid maksudest kõrvale hoidmisega umbes 10 eurot maksuraha nendest riikidest välja. Samas on nii Aasia kui Aafrika väga vilkad tehnoloogilise innovatsiooni eestvedajad.

Eestis tõuseb lähiajal ilmselt suurimaks innovatsiooniga seotud küsimuseks ringmajandus – kuidas toota nii, et ka jäätmed muutuksid tooraineks ning toode oleks pika kasutueaga ning ka selle lõpus saaks sellest midagi uut toota?

Kestliku arengu mõiste võib tuttavalt kõlada, kuid selle sisu jääb tihti segaseks. Lühidalt öeldes on tegu tasakaalu leidmisega planeedi piiratud ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel. Eesmärke on kokku 17, kirjutasime ühe loo iga eesmärgi kohta.

Pikemalt eesmärgi 12 kohta – säästev tootmine ja tarbimine.

Artikli kirjutamist toetas Põhjamaa Ministrite Nõukogu, kuid selles loos esitatu ei pruugi esindada nende ametlikke seisukohti. Lugu on pärit Terveilm.ee portaalist

* Ametlik nimetus on Toidu- ja kõrvalsaaduste täieliku väärindamise tehnoloogiate õppetool.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta