Alanud nädalaga sai Genfis avalöögi üleilmne Minamata elavhõbedakonventsiooni esimene konverents, kus töötatakse selle nimel, et vabaneda elavhõbedast. Eesistujana esindab Eesti Minamata debüütkohtumisel Euroopa Liidu liikmesriikide seisukohti.

Jaapanis, Minamatas tuhandeid inimelusid nõudnud elavhõbeda epideemia järgi nime saanud konventsioon on ellu kutsutud selleks, et kaitsta inimeste tervist ja elusloodust keskkonda lastud elavhõbeda eest. Minamata konventsioon jõustus selle aasta 16. augustil. Seega on sel nädalal toimuv konventsiooniosaliste kohtumine esimene.

Euroopa Liit on elavhõbeda kasutamise suuresti juba keelanud või minimeerinud ning on sellega eeskujuks paljudele teistele piirkondadele, kus elavhõbeda kasutamine on jätkuvalt päevakorras. ”Raskmetallide saaste on taas kord selline keskkonnaprobleem, mis riigipiire ei tunne. Seetõttu on naiivne loota, et piisab sellest, kui vaid meie oleme elavhõbedast loobunud. Et inimeste tervis ja keskkond oleks elavhõbeda eest täielikult kaitstud, peavad ka teised piirkonnad sellega kaasa tulema,” rõhutas Euroopa Liidu nimel avasõnad öelnud Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Kaupo Heinma ning lisas, et midagi sellist, mis aastakümneid tagasi Minamatas toimus, ei tohi korduda enam kusagil.

Elavhõbe levib õhu ning vee kaudu väga kaugele saaste tekkimise allikast. Kui elavhõbe satub vette, siis omastavad selle veeorganismid ning niimoodi toiduahelasse sattudes akumuleerub see kalades ning teistes mereorganismides väga ohtliku metüülelavhõbedana. Metüülelavhõbe on elavhõbeda vorm, mis on närvisüsteemile ning teistele elunditele väga ohtlik. Kokkupuude suurte elavhõbedakogustega ja selle sattumine toiduahelasse kahjustab elusorganismide aju, kopse, neerusid ja immuunsüsteemi. Elavhõbeda sattumine inimeste toiduahelasse ohustab eriti rasedaid, imikuid ja lapsi.

Eesti vetes olevate kalade raskmetallide sisaldus jääb normide piiresse ning seega tervisele kahjulik pole. Aastatel 2013 - 2014 Läänemere kalade kohta läbi viidud uuringu järgi oli elavhõbedasisaldus suhteliselt kõrge küll Peipsi kalades, kuid jääb toiduohutuse piirnormidest madalamale.
Elavhõbeda olekust kõige mürgisem on aga selle aur, mida enamasti paiskavad õhku elavhõbedat või selle ühendeid kasutavad tehased. Eestis on aastas elavhõbedaühendite ja -aurude heiteid õhku 500–600 kg. Peamiselt on need pärit Ida-Virumaa elektrijaamadest. Tuhas sisalduvad elavhõbedaühendid püütakse kinni elektrifiltritega, mis on selleks parim võimalik tehnika. Kuna põlevkivi põletamisel tekkiv põlevkivituhk (nii kolde- kui lendtuhk) sisaldab väga väikses koguses elavhõbedaühendeid, siis ei ole olulist mõju keskkonnale või inimtervisele täheldatud.

Eestis puudub elavhõbedat kasutav tööstus ning elavhõbedat tuuakse Eestisse ainult mõningate toodete koostises. Peamised elavhõbedajäätmed, mis Eestis tekivad, on elavhõbedat sisaldavate valgustite jäätmed. Elavhõbedajäätmeid Eestis ei käidelda, need eksporditakse käitluseks naaberriikidesse.
 

Minamata konventsioonist


Minamata konventsiooni ajalugu ulatub aastakümnete taha, kui Jaapanis asuv keemiatehas Chisso laskis oma elavhõbedat sisaldava reovee Minamata lahte. Sealt püütud kalad sisaldasid sedavõrd palju metüülelavhõbedat, et kohalikud elanikud hakkasid massiliselt haigestuma. Asja uurides jõutigi keemiatehaseni. Tuhandeid inimelusid nõudnud mürgistus ristiti Minamata haiguseks, mis ennekõike kahjustab kesnärvisüsteemi. Minamata haiguse epideemia kuulub nelja Jaapani keskkonnareostuse katastroofi hulka.

Minamata konventsioon jõustus selle aasta 16. augustil. Sel nädalal toimuv esimene konventsiooniosaliste kohtumine on väga olulise tähtsusega, kuna seal viimistletakse ja kinnitatakse ametlikult paljud dokumendid, mis on aluseks konventsiooni töö tõhusaks korraldamiseks.  

Konventsiooniga korrastatakse elavhõbeda olelusring, alates elavhõbeda põhimaavarana kaevandamisest kuni elavhõbedat sisaldavate jäätmete käitlemiseni. Veel piiratakse sellega rahvusvahelist elavhõbedaga kauplemist, paljude elavhõbedat sisaldavate toodete valmistamist ning elavhõbeda kasutamist tootmisprotsessides.

Sarnased artiklid