Eelmises tarbimist puudutavas artiklis kirjutas Bioneer äärmuslikult vähesest tarbimisest. Selgus, et vähene tarbimine ei pruugi alati keskkonnasõbralikkust tähendada. Ka keskkonnasõbralik tarbimine on mitmeti mõistetav tegevus. Seetõttu vajab teema lahtirääkimist.

Üldjuhul kujutab keskkonnasõbralik tarbimine tarbijateadlikkust valikute tegemisel (nii üksikisikute kui ka ettevõtete puhul), sest eelistada tuleb keskkonnasõbralikke tehnoloogiate abil valminud kaupu, kestvuskaupu, korduvkasutust, ühiskasutust ja teadlikku toitumist. Keskkonnasõbralik tarbimine seab vajadused soovidest kõrgemale, mis tähendab läbimõeldud valikute tegemist.

Kuna keskkonnasõbralike toodete ja teenuste hinnad võivad olla konkureerivatest toodetest kallimad, siis ei saa alati paralleele tõmmata ka säästmise ja keskkonnasäästmise vahele. Kõik sõltub tarbija oskustest ja eelistustest.

Järgnevalt vaatleme keskkonnasõbraliku tarbimise erinevaid vorme.

Maalähedase loomuliku elustiili viljelejaid on Eestis juurde tulemas. Mõnel pool võib rääkida juba sarnaselt mõtlevate külakogukondade tekkest. Loomuliku elustiiliga käivad koos iseendale kokaks olemine (kasutatakse võimalikult vähe tööstuslikult töödeldud toitu), säästva elamispinna soetamine või ehitamine (nt põhumajad, ilma liigse keemiata palkmajad, renoveeritud vanad taluhooned jms) ja suhteliselt kokkuhoidlik ressursside kasutamine. Toiduainete soetamisel eelistatakse kohalikke tootjaid ja mahetalunikke. Üsna sageli kasvatatakse vähemalt osa vajaminevast toidust ise ja seejuures eelistatakse mahedalt kasvatamist. Maaelu juurde käib ka metsa ja looduse eest hoolitsemine. Külakogukonnas võib rääkida ka ühiskasutuses olevatest masinatest ja hoonetest. Kokkuvõtvalt võib sellist elustiili kutsuda lihtsaks maaeluks, milles tehakse valikuid keskkonda arvestades.

Keskkonnasõbralik elustiil linnas erineb maatalus elamisest selle poolest, et poekauba või kaugemalt kohale toodud kauba (nt maatalust) tarbimist on rohkem. Ent linnas elamine ei tähenda alati keskkonnavaenulikumat elustiili. Nimelt linnaelanik kulutab elamiseks palju vähem elamispinda ja temagi võib teha tarbijana teadlikke valikuid. Linnas saab kasutada näiteks ühistransporti või jalgsikäimist, sest vahemaad erinevate tähtsate asukohtade vahel ei ole pikad. Keskkonnasõbralikuks peetakse ka jalgratta kasutamist, aga vähemalt Eesti suurim linn Tallinn ei ole väga jalgrattasõbralik.  Linnas on tarbijal vaja rohkem mõelda, millist tootjat või teenust ta eelistab ja ka ahvatlusi on rohkem. Keskkonnasõbralik elustiil linnas hõlmab endas korralikku jäätmekäitlust, kodumaise (soovitatavalt hooajalise ja maheda) toidu eelistamist, ülepakendatud kauba ja liigse kodukemikaalide ostmatajätmist,  säästvate kodumasinate kasutamist või kodumasinate sootuks kasutamata jätmist, vee- ja energiasäästu ning vaid vajadustele vastavat tarbimist. 

Omaette keskkonnasõbraliku elustiili valdkonna moodustavad veganid ehk inimesed, kes on täielikult taimetoitlased.  See tähendab, et nad ei söö, kanna ega tarbi mitte midagi loomset. Keskkonnasäästlik on veganlus seetõttu, et loomade kasvatamine on väga ressursimahukas tegevus. Enamasti inimesed ei hakka veganiks mitte keskkonna säästmise eesmärgil, vaid eetilistel põhjustel. Veganlus võib kaasas käia ka mõlema eelpool nimetatud elustiiliga. Veganluse puhul tekitavad kõige enam diskussiooni asjaolud, et karusnahkade asemel eelistatakse taastumatust toorainest (naftast) valmistatud rõivaid ja muud tarbimist (toit, ostlemine, autokasutamine jne) sageli ei piirata.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta