Järjest sagedamini kuuleb keskkonnaalastes uudistes terminit „ökosüsteemiteenused“. Räägitakse ka nende teenuste rahalisest väärtusest. Kõik see kõlab väga turumajanduskeskselt ning tekib kujutluspilt, kuidas järvedele ja rabadele hakatakse hinnalipikuid külge panema. Sellest, mida ökosüsteemiteenused ja nende rahas hindamine ikkagi tähendab ja miks seda tegema peaks, rääkis Peipsi Koostöö Keskuse projektijuht ja TTÜ Tartu Kolledži õppejõud Aija Kosk.

Meie vestluse alguses ütlesid, et termin „ökosüsteemiteenus“ on mitmeid keeletoimetajaid vihale ajanud. Heidetakse ette, et see on sisutühi sõna. Nii et sissejuhatuseks pean küsima, mis asi on ikkagi ökosüsteemiteenus?

Ökoloogilise ökonoomika seisukohalt on ökosüsteemiteenus avalik hüve (kaup või teenus), mida ökosüsteem pakub ühiskonnale. Seega, ökosüsteemiteenuse kontseptsioon seob omavahel ökoloogia ja majanduse ning siin keskendutakse kasule, mida inimene looduselt saab.

Meie heaolu ei sõltu ainult materiaalsetest asjadest, seega ei ole ökosüsteemiteenuste puhul tegemist vaid kaupadega, vaid ka protsesside ja olukordadega, mille kaudu rahuldavad ökosüsteemid inimese vajadusi. Lisaks veele, õhule ja toidule, mida loodusest saame, on meile vaja nii puhkust kui elamusi võimaldavaid keskkondi, elu toimimiseks on vajalik fotosüntees, mitmekesised elupaigad, tolmeldamine jne.

Kust see kontseptsioon pärit on ja milleks see üldse vajalik on?

Tänapäevasel kujul ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni sõnastas hollandi teadlane Rudolf de Groot koos kolleegidega 1992. aastal. See on vajalik eelkõige otsustajatele – selle abil on näiteks võimalik selgitada nii poliitikutele kui ka avalikkusele, miks on ühe või teise loodusobjekti kaitsmine oluline, ning mis juhtub siis, kui seda ei tehta. Seda, kas ühiskonna heaolu suureneb või väheneb, kui loodusobjekt kaitse alla võetakse, näitab sotsiaalne tulu-kulu analüüs, kus loodusobjekti pakutavad hüved võetakse arvesse rahaliselt.

Huvitav, ma arvasin, et see kontseptsioon on välja kasvanud Ameerikast – rahanumbrid kõlavad ameerikalikult.

Ökosüsteemiteenuste rahalise väärtuse hindamise ja sotsiaalse tulu-kulu analüüsi idee pärinebki USAst juba 1934. aastast. Aga seda rakendatakse lisaks USAle ka Saksamaal, Inglismaal, Hollandis, kindlasti ka mujal. Näiteks kui riik soovib maailmapangast mõne arenduse jaoks laenu, siis peab arendusele olema tehtud sotsiaalne tulu-kulu analüüs.

Kas teenuste rahaline hindamine tähendab, et erinevatele ökosüsteemidele, näiteks rabadele ja järvedele, saab hinnalipikud külge panna?

Ei, ei, kindlasti mitte! Väärtus ja hind on kaks erinevat asja. Neil kahel on oluline vahe – väärtuse puhul on tegemist ühiskonna poolt esitatud väärtushinnanguga, mida väljendatakse rahalises vääringus. On täiesti väär öelda, et järvele riputatakse hinnasilt külge. Iga kauba hind kujuneb turul pakkumise ja nõudlusega. Turukaupade puhul teeb maksmine sind omanikuks ja see, et mittemaksjad tarbivad kaupa, on välistatud. Ökosüsteemiteenuste puhul on maksmist peaaegu võimatu korraldada ja isegi kui see õnnestub, ei muuda see sind omanikuks.

Miks on praegusel ajal hakatud ökosüsteemiteenustele nii aktiivset tähelepanu pöörama? Tegemist on väga populaarse väljendiga.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis (1992) toodi välja, et ökosüsteemid kaovad ja pakuti selle protsessi vähendamiseks välja mitmesuguseid lahendusi – nt rohekoridorid, Natura kaitsealad jms meetmed. Aastaks 2010 oli selge, et nende vahenditega ei ole võimalik elurikkuse vähendamist lõpetada ja teadlased pakkusid välja võimaluse hakata ökosüsteeme käsitlema kui kaupu ja teenuseid pakkuvaid entiteete ja leida neile kaupadele ja teenustele ka väärtus, mida saaks ühiskonnale näidata. Ühiskond tähendab nii majapidamisi kui ka ettevõtteid ja neile saab näidata, kui väärtuslikud on tegelikud need kaubad ja teenused, mis antakse ettevõtetele eratarbimisse.

Oletame, et ettevõte tahab soo turbast tühjaks kaevandada, seega hävitab ta oma tegevusega ühe ökosüsteemi. Riigi huvi peaks olema see, et ettevõtte tootmise tulemusena ühiskonna heaolu lõppkokkuvõttes siiski suureneks. Kas see nii on, seda saab riik teada sotsiaalse tulu-kulu analüüsiga, kus arvestatakse tulu, mida saab ettevõte; tulu, mida saab riik; tulu, mida saavad majapidamised, ja samaväärselt arvestatakse ühiskonnas tekkivaid kulusid ehk saamata jäänud tulu.

Viimasena nimetatu on seotud sellega, kui kõrgelt ühiskond neid ökosüsteeme väärtustab ning kui suureks hindame kasu, mida saame juhul, kui see soo säilib. Kui tulu miinus kulu on suurem kui 0, siis võiks anda selle ökosüsteemi (ehk meie näites soo) ettevõttele kasutada. Kui ühiskond saaks aga kahju, siis peaks see soo jääma ettevõttest puutumata ja ühiskonna kasutusse.

Juba see, kui ökosüsteemiteenused on määratud, aitab inimestel hinnata loodusest saadavaid hüvesid – seened, marjad, puhas õhk, matkamis- ja puhkamisvõimalused, kasvuhoonegaaside sidumine, geenide edasikanne jne. Nimekiri saab ju päris pikk. Kui soo ettevõtetele kaevandamiseks anda, siis jääme sellest kõigest ilma.

Kui palju praktikas seda ökosüsteemiteenuste rahalise väärtuse hindamist tehtud on?

Hetkel tegelevad teadlased kogu maailmas selle teemaga väga aktiivselt. Võib öelda, et uuringuid tehakse ja teadusartikleid ilmub nagu seeni pärast vihma. Küsimus on aga selles, et kuidas ikkagi kavatsetakse seda teadmist kasutada? ELi elurikkuse strateegias on kirjas eesmärk, et aastaks 2020 peaks ökosüsteemide väärtus olema määratud ja seda hakatakse kasutama riigieelarve planeerimisel. Kuidas see praktikas toimuma peaks, ei ole selge.

Ühestki teisest õigusaktist seda nõuet veel ei leia. Eestis on ökosüsteemiteenuste kaardistamine ja rahalise väärtuse hindamine looduskaitse arengukavasse aastani 2020 sisse kirjutatud. Eesmärgiks on seatud ühiskonna teavitamine ökosüsteemiteenuste väärtusest ja selle väärtusega arvestamine erinevatel ressursikasutuse tasanditel ehk siis majapidamises, ettevõtetes ja riigi administreerimise tasanditel.

Eestis on samuti määratud mõnede ökosüsteemiteenuste rahalised väärtused. Sina oled tegelenud Kuresoo raba ja Järvselja looduskaitsealaga. Miks seda tehti, kas seda raba ja metsa ohustas võimalik erahuvi?

Me ei teinud kummagi juhtumi puhul sotsiaalset tulu-kulu analüüsi. Leidsime ainult teenuste rahalised väärtused. Tegemist oli tellitud (teadus)töödega, kus tellija soovis saada aimu rahalise väärtuse arvutamise protsessist tervikuna. Eestis ei ole veel tehtud ühtegi sotsiaalset tulu-kulu analüüsi, mis oleks otsustajatele aluseks, kas anda ökosüsteem arendajale kasutada või jätta ühiskonnale.

Meil on niisuguste otsuste aluseks õigusest tulenevalt keskkonnamõjude hindamine (KMH). Kui võrrelda keskkonnamõjude hindamist ja sotsiaalset tulu-kulu analüüsi, siis tegelikult on nad omavahel mõneti sarnased. Erinevused tekivad hetkest, kus keskkonnamõju hindamine arvutab erinevate alternatiividega kaasnevate mõjude tõenäosust, aga tulu-kulu analüüsiga arvutataks välja nende rahaline väärtus.

Kui nüüd rakenduks ELi eesmärk hakata ökosüsteemiteenuste väärtust määrama ja see oleks eelarveprotsessis oluline osa, siis kas sa arvad, et Eesti keskkonnamõju hindamise süsteem teiseneks?

See täieneks. Ega iga arenduse puhul ei olegi vaja sotsiaalmajanduslikku analüüsi teha. Tegemist on mahuka uuringuga, mida peaks tegema ainult olulise mõjuga tegevuste üle otsustamiseks. Näiteks kui Keskkonnaamet taotleb raha vanajõgede suudmete avamiseks, kuna kalad on jäänud ummuksisse, siis sellisel juhul ei ole tõesti mõistlik teha sotsiaalmajanduslikku tulu-kulu analüüsi.

Me oleme rääkinud ökosüsteemiteenuste väärtusest üldiselt, aga kuidas ikkagi praktikas seda väärtust teada saadakse?

Rahalise väärtuse arvutamiseks kasutatakse mitut erinevat meetodit sõltuvalt sellest, missugust ökosüsteemiteenuse väärtust leitakse. Puidu, loodushariduse ja aineringe väärtust ei ole võimalik hinnata sama meetodiga. Inimestele huvitavaim on ehk näiteks elurikkuse väärtuse leidmiseks kasutatav viis, mida nimetatakse tingliku hindamise meetodiks.

Niisuguse hindamise läbiviimiseks koostatakse ankeetküsitlus. Küsitletavatel palutakse ette kujutada, kui palju nad oleksid valmis maksma mingi ala elurikkuse säilimise eest. Näiteks küsitakse teilt, kui palju olete valmis ühe aasta jooksul annetama asutusele X selleks, et kaitseala koos oma mitmekesiste kooslustega säiliks. Vastaja peaks enne vastamist hoolega mõtlema, kui palju tema pere eelarve lubab annetusi teha. Selle meetodi puuduseks ongi see, et vastajad ei oska hästi ette kujutada, kui suurt annetust nende eelarve teha lubaks, aga samas tahaksid nad olla keskkonnasõbralikud.

Kui tingliku hindamise meetodiga leitud väärtusi vaadata, siis tuleb alati mõelda, et tõenäoliselt on ankeedis väljendatud maksevalmidus suurem, kui maksevalmidus reaalses turusituatsioonis. Ehk siis päriselus ei ole paljud meist siiski valmis ankeedis vastatud summat annetama. Samas, ökoloogilise ökonoomika teooria seisukohast annab see meetod kõige tõesemad tulemused väärtusest.

Kui väärtus on ära hinnatud, siis kuidas jääb inflatsiooniga? Kas seda arvestatakse?

Sotsiaalse tulu-kulu analüüsi puhul võetakse seda arvesse – leitud väärtused diskonteeritakse, s.t arvutatakse raha nüüdisväärtus, nii et kaugemas tulevikus tekkivad kulud või tulud arvestatakse ümber tänase päeva vääringusse.

Palun too ka mõned näited rahalistest väärtustest. Huvitav oleks teada, missugused need summad on.

Enne jutuks olnud Järvselja looduskaitseala metsa elurikkuse säilimise ja olemasolu rahalise väärtuse hindamiseks küsitleti 523 inimest Eesti tööealise elanikkonna hulgast ning väärtuseks saime 14,6 miljonit eurot aastas. Aastane teenuste koguväärtus oli ca 15,77 miljonit eurot ehk 85 069 eurot hektari kohta aastas. Seega eri teenustest hinnatigi kõige kõrgemalt elurikkust.

Keskkonnaministeerium kuulutas hiljuti keskkonnamõjude rahasse hindamiseks välja esimese hanke. Kas võib öelda, et me siiski liigume ELi seatud oluliste ökosüsteemiteenuste rahalise väärtuse ära hindamise eesmärgi suunas? Siiani oleme üldiselt olnud ELi nõuete täitmisel ikka püüdlikud.

Väljakuulutatud hange ei tegele ökosüsteemiteenuste rahalise väärtuse leidmisega. Selle protsessiga soovitakse leida tootmise ja tarbimise käigus tekitatud saastekahju rahaline väärtus. Erialaterminit kasutades, soovitakse leida väliskulu. On teada-tuntud fakt, et autotransport tekitab ühiskonnale olulisi kulusid, mis tulenevad emiteeritud heitgaaside ja peenosakeste kahjulikust mõjust nii inimese tervisele kui ka elukeskkonnale. Niisuguste väliskulude rahalist väärtust hakatakse nüüd leidma.

Kogu selle rahajutu taustal pean küsima, kas see rahalise väärtuse määramine häirib ka sind?

Ühest küljest tahaks muidugi elada maailmas, kus ei peaks kõike rahasse arvutama. Samas – ehk on selline lähenemine looduskaitses lõpuks tulemuslikum? Mind on turri ajanud näiteks küsimus, kas Rail Baltic peab minema läbi Tuhala-Nabala kaitseala. Ei oleks üldse küsimust, kui lisaks ettevõtte tellitud keskkonnamõjude analüüsile oleks riik teinud sotsiaalse tulu-kulu analüüsi. Riigi eesmärk on ju oma elanike heaolu maksimeerimine. Hetkel ei ole aga meie õigusruumis sotsiaalse tulu-kulu analüüsi kohustust ning seega seda ei tehta.

Vaatasin, et 24. novembril Tartus toimuval seminaril tutvustakse eri ökosüsteemiteenuste määramise metoodikaid ja räägitakse ka Harku järve ökosüsteemiteenuste rahalisest väärtusest. Kas oskad juba öelda Harku järve väärtust eurodes?

Ootame 24. novembri seminari ikka ära. Ka seal ei räägita tegelikult Harku järve kõigi ökosüsteemiteenuste rahalisest väärtusest, vaid ainult kultuuriliste teenuste väärtusest.

Mis need kultuurilised teenused täpsemalt Harku järve puhul on?

Järve kultuuriteenused on puhke- ja sportimisvõimalused järve kaldal, harrastuskalapüügi võimalus, võimalus viia läbi uuringuid ja õppetööd, järv võib olla ka ilu ja inspiratsiooni allikas. Aga kui rääkida teistest järve teenustest, siis need on näiteks veel varustusteenused - kalavaru, töönduslikkus, roostik, pinnaveevaru joogiks ja muuks otstarbeks, mudavaru raviks ja põllumajanduslikuks otstarbeks. Siis on reguleerivad ja säilitavad teenused – elupaikade säilitamine, kaitsealused ja võtmeliigid ning nende säilitamine, vee looduslikkuse tagatis…

Aga seminari põhirõhk ei ole mitte Harku järvel, vaid eesmärk on anda ülevaade järvede, jõgede ja mere ökosüsteemiteenustest.

Lõpetuseks, mis on sinu jaoks põhiline ökosüsteemiteenuste määramise ja selle rahalise väärtuse hindamise olulisus?

Minu arvates on see järjekordne katse päästa meid ökosüsteemide hävimisest. Eks näis, kas see õnnestub või mitte.

24. novembril toimub Tartus Peipsi Koostöö Keskuse korraldatav seminar „Mere ja siseveekogude ökosüsteemiteenuste määramise ja kaardistamise metodoloogia väljatöötamine“. Tegemist on Euroopa Majanduspiirkonna Finantsmehhanismi 2009–2014 programmist „Integreeritud sise- ja mereveekogude majandamine" ja SA KIKi rahastatud projekti lõpuseminariga. Lisainfo: www.ctc.ee

Sarnased artiklid