Ookeani sattuva reostuse liigid on erinevad, kuid selle allikaks on peamiselt inimtegevus.

80% ookeanis olevast reostusest on pärit maismaalt. Prügi ja reostus, mis jäävad maismaal vedelema ning mida  ei käidelda korralikult, jõuab liigagi sageli lõpuks ookeani.

Me reostame maailmamerd erinevate kemikaalide ja rämpsuga (plast, klaas pudelid, jalanõud, kalavõrgud jne), tööstus-, põllumajandus- ja elamispiirkonna jäätmetega, müraga ning võõrliikide levitamisega.

Õli- ja naftareostus

Arvate, et veel hiljuti ajal laineid löönud Mehhiko lahe õlilekked on peamine õlireostuse allikas ookeanis? Vale, õlileketest on pärit ainult umbes 12% igaaastaselt ookeanidesse sattuvast õlist.

Kuigi lokaalselt on tegemist loomulikult suure katastroofiga, on see siiski marginaalne osaga inimeste poolt igaaastaselt merre pumbatavast õlireostusest.

Väetised

Põllumajandusest merre jõudev väetis (väetised imbuvad läbi pinnase ojadesse ja jõgedesse ning sealt liigub reostus edasi merre) põhjustab suuri probleeme rannikumeres. Toimides väetisena ka meres põhjustavad kemikaalid vetikate vohamist ehk eutrofeerumist.

Vohavad vetikad tarvitavad kõdunedes ära vees lahustunud hapniku, põhjustades sellega nö surnud tsoone, kus miski enam elada ei saa. Nii Mehhiko lahes kui ka Läänemeres on mitmeid sellised suured piirkonnad.

Prügi meres

Planeedil maa olev vesi on pidevas ringluses ning ühendab omavahel kõiki planeedi osasid. Selle tulemusena on ka üsna kindel, et praht, mis pole korralikult ära pandud, jõuab lõpuks ookeani. Näiteks kuiva metsa all veekogudes eemal vedelev kilekott võib liikuda vihma või lumesulamise veega jõgedesse ning sealt ookeani on juba otsetee.

Aktuaalseimaks probleemiks on merre sattunud plast, kuna tegemist on prahiga, mis ei kõdune, kuid ei vaju ka põhja, vaid hõljub pinnakihtides, kus paikneb suurem osa veekogude elustikust.

Plastist kilekottide jääke on leitud nii vaalade, delfiinide, kilpkonnade, hüljeste kui ka merelindude seedesüsteemist ning hingamisteedest. Loomad ajavad vees oleva plasti segamini toiduga ning selle tagajärjel surevad piinarikkalt sooleummistuste tagajärjel või nälgivad toitainete puudumisel surnuks.

Häda võivad põhjustada ka alumiiniumpurkide ümber olevad plastrõngad, kuhu loomad-linnud võivad kasvõi peadpidi kinni jääda (ning seda ka maismaal mitte ainult meres) ning selle tagajärjel lõpuks surra.

Meres on suureks probleemiks ka hõljuma jäänud nailonvõrgud, millesse takerdudes võivad nälga surra ka suurimad imetajad. Leitud on kaldale uhutud võrku kinni jäänud vaalasid, kes on pärast kinnijäämist aeglaselt nälga surnud.

Kuigi plast ei kõdune, laguneb ta valguse ja meres olevate ainete toimel väiksemateks graanuliteks nö mikroplastiks. Selline mikroplast näeb meres hõljudes lindudele välja nagu toit ning tulemuseks on jällegi sooleummistused või alatoitumine.

Samuti ei saa unustada, et kuigi plast ei kõdune, on praeguseks mitmed vanemad plastid inimkasutusest toiduga kokkupuutes kõrvaldatud, kuna nad eritavad mürgiseid kemikaale. Samas on meres olevatel kemikaalidel komme toiduahelas kuhjuda ning toiduahela kõrgemad lülides (lõhe, tuunikala jne) võivad kontsentratsioonid olla juba kriitiliselt kõrged. 

Reostus kanalisatsioonist

Paljudes maailma piirkondades jäävad kanalisatsiooni reoveed töötlemata. Näiteks 80% linnade kanalisatsioonist, mis suunatakse Vahemerre, läheb sinna ilma puhastamata.

Lisaks majapidamises kasutatavatele toksilistele kemikaalidele, mis nii merre satuvad, toimib reovesi ka kui väetis, põhjustades veekogude kinnikasvamist.

Kuigi paljudes arenenud riikides on juba kasutusel fosfaadivabad pesuvahendid (pesupulber, nõudepesu vahend jm) ning teadlikud tarbijad valivad biolagunevad pesuvahendid, on selles osas siiski veel pikk tee minna.

Reovee puhastamata kujul merre laskmine võib põhjustada ka inimeste haiguste levikut.

Mürgised kemikaalid

Peaaegu iga mereelaniku - alates planktonist ja lõpetades vaaladega - organismist võib leida toksilisi kemikaale, mis on sattunud merre inimeste teadliku või mitteteadliku tegevuse tagajärjel.

Kuni 1970ndateni (1972. aastal jõustunud Londoni kaadamise konventsiooni (London Dumping Convention) ja 1996. aastal jõustunud the London convention reguleerivad, milliseid jäätmeid võib merre lasta) ei olnud mingeid piiranguid sellele, kas ja milliseid jääke võib merre pumbata ning seda „silma alt ära“ odavat prügi võimalust kasutati väga agaralt.

Inimesed arvasid, et ookean on nii suur, et „väike“ kogus kemikaale seal endast mingit ohtu ei kujuta. Kuid tegelikusse on need kemikaalid suures osas siiski kõik alles. Ning tihti on nad toiduahelas kuhjudes saavutanud kriitilised kontsentratsioonid.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta