Esmaspäevast alates tegutseb Muhu saarel Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhitud uurimisrühm. TÜ, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Maavalla koja uurijad koguvad rahvapärimust ning kaardistatavad ja kirjeldavad pühaks peetud kive, puid ja allikaid.

Looduslike pühapaikade uuringud on toimunud Muhus 2004.aastast alates ja selle ajaga on kirjeldatud üle kuuekümne paiga. Uurijad on saanud andmeid mitmekümnest seni saladuses peetud ravikivist, -allikaid ja isegi kahest hiiekohast. Mitmedki pühapaigad on päästetud viimasel minutil, sest nende olemasolust või asukohast teadnud vanainimesed on tänaseks elavate hulgast lahkunud. Paraku ollakse mõnegi paiga otsimisel lootusetult hiljaks jäänud. Nimekirja kogunenud ligikaudu 85 pühapaigast pole kõik enam kahjuks säilinud või leitavad.

Looduslikel pühapaikadel puuduvad välised tunnused, mis aitaksid neid eristada muudest paikadest. Eelkõige ajalooline mälu kinnitab ajaloolise loodusliku pühapaiga olemasolu ja määrab selle asukoha. Seeõttu tuleb pühapaikade leidmiseks lisaks ulatuslikele arhiiviuuringutele küsitleda põhjalikult kohalikke elanikke. Alles kindlate asukohaandmete leidmise järel paik kaardistatakse ja kirjeldatakse.

Kuna looduslikke pühapaiku on sajandeid varjatud ja viimasel sajandil uuritud vaid juhuslikult, on neist enamuse asukoht ja seisund seni teadmata. Säilinud ajalooliste looduslike pühapaikade otsimiseks ja uurimiseks kulub kümnetel inimestel vähemalt kümme aastat. Kuid nii kiiresti lähevad  tööd vaid juhul, kui riik eraldab selleks raha.

Käesoleva aasta kevadel kinnitas kultuuriminister Jänes looduslike pühapaikade arengukava. Esivanemate pühapaikade hoidmine pole kultuuriministeeriumi jaoks siiksi oluline, kuna selle rahastamiseks lubati vähem kui kümnendik vajalikust. Eelarvekärbe tähendab sisuliselt otsust hävitada kümned kui mitte sajad iidsed pühapaigad.

Maavalla koda

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta