Kultuuriministeeriumis toimus neljapäeval, 22. märtsil kohtumine, kus osalesid Eesti Metsa Abiks, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse, Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja ja Hiite Maja ja Keskkonnaministeeriumi esindajad.

Arutati uue muinsuskaitseseaduse ja looduslike pühapaikade kaitse teemadel. Ühiselt kinnitati, et looduslikud pühapaigad on oluline ja väärtuslik osa Eesti elukeskkonnast. Kultuuriminister Indrek Saar palus seaduseeelnõu koostajatel kaaluda koosolekul ja kirjalikult esitatud ettepanekuid ajalooliste looduslike pühapaikade paremaks kaitsmiseks, et leida parim lahendus.

Allpool toome mõned arvud ja faktid teemal, kuidas riik selles valdkonnas tegutsenud on.

Ajaloolised looduslikud pühapaigad. Nende kaitse ja uurimine Eestis.

Millest kõneleme

Ajaloolised looduslikud pühapaigad on loodusliku välisilmega paigad ja maastikud, millega seostuvad ohverdamisele, ravimisele, palvetamisele vm religioossele tegevusele viitavad folkloorsed, arheoloogilised, ajaloolised või etnoloogilised andmed. Nende mille kasutus ulatub 20. sajandist varasemasse aega.

Looduslikeks pühapaikadeks võivad olla metsad või puuderühmad, üksikud puud, allikad, jõed, ojad või muud maastikuvormid nagu kivid, künkad, orud ja pangad.

Loodusliku pühapaiga peamiseks tunnuseks on suulise rahvapärimuse olemasolu, mis kõneleb pühakspidamisest, ohvrite toomisest, palvetamisest ja ravitsemisest.

Looduslik pühapaik on rahvusvaheliselt kasutatav mõiste. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu määratluse kohaselt on see looduskaitseala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus.

Kaitstavate paikade uurimine

Ajalooliste looduslike pühapaikade teadvustamiseks ja säilitamiseks on Kultuuriministeerium vastu võtnud arengukava „Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine“. Arengukava on kavandatud aastateks 2015 kuni 2020 ning on jätkuks aastatel 2008 kuni 2012 rakendatud arengukava esimesele perioodile. Kultuuriministeerium määratles arengukavas looduslikud pühapaigad kui kiirelt uuringuid (alusandmeid ja kaardistamist) vajava pärandivaldkonna.

Ajalooliste looduslike pühapaikade väljaselgitamiseks on alates 2008. aastast tehtud kihelkondades inventuure. Pühapaikade väljaselgitamise aluseks on folkloorsed, arheoloogilised, ajaloolised ja etnoloogilised andmeid, tõestuseks mitmesugused allikad: arhiiviteated (rahvapärimusteated Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi käsikirjakogudes, 20. ja 30. aastate kihelkonna kirjeldused, Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegi teated jms), kui neid saab seostada konkreetse kohaga, samuti ajaloolised kaardid, toponüümid, kohalike inimeste teadmine, pinnavormid.

Olukord praegu

105 ajaloolisest kihelkonnast 25-s on inventuur tehtud või tegemisel. 32 kihelkonna kohta on rahvapärimuse andmed sisestatud andmekogusse.

Viimaste aastate inventuurid on toimunud näiteks Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel. Aastatel 2015 kuni 2017 viidi läbi ajaloolise Harjumaa kihelkondade uuring, mis piiritles välitööde käigus 95 pühapaika (21 allikat, 4 heinamaad, 25 hiit, 16 kivi, 23 mäge, 5 puud ja 2 veekogu); oktoobrist 2017 kuni juunini 2019 kestab Ida-Viru maakonna looduslike pühapaikade inventuur. Oktoobrist 2017 kuni juunini 2018 toimub Muinsuskaitseameti rahastamisel Keila ja Nissi kihelkondade inventuur. Nimetatud inventuuride kogumaksumus on ligi 150 000 eurot. Sellises rahalises maksumuses pole rahastatud ühegi teise pärandi liigi väljaselgitamist.

Lähiaastatel on arengukava täitmisel plaanitud maakonnapõhiste inventuuride jätkamist. Taotlused on esitatud Lääne-Viru maakonna ja ajaloolise Läänemaa (hõlmab tänapäeval osaliselt ka Rapla ja Pärnu maakonda) inventuuride läbiviimiseks.

Eestis on praegu muinsuskaitse all ligi 450 looduslikku pühapaika kultuurimälestistena, 90 üksikobjekti looduskaitse all ning mitmed pühapaigad väärtuslike elementidena rahvusparkide aladel. Pühapaikade kaitse korraldamise meetmed kattuvad täielikult kõikidele teistele arheoloogiamälestistele osaks saavate piirangute, lubatavuste ja loakohustustega. Võrdluseks, muinsuskaitse all on 245 kristlikku kirikut ja pühakoda. Viimaste kaitse all olemine arheoloogiamälestise liigina tuleneb sisulisest kaitserežiimist – mida ja kuidas ainelises mõttes on neis paigus võimalik kaitsta ja säilitada.

Paljud ajaloolised looduslikud pühapaigad on inimtegevuse käigus oma tunnused kaotanud ja nende kunagisele olemasolule viitab vaid kinnistu toponüüm või arhiiviallikad. Nii mõnigi ohvrikivi asub tänaseks keset põldu ega ole enam taastatav oma algses kontekstis. Muinsuskaitse meetmetega on kaitstavad need ajaloolised looduslikud pühapaigad, kus on säilinud aineline olemasolu ning tõestatav inimtekkeline kultuuripärand.

UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon ei käsitle religioone osana vaimsest pärandist, küll aga sellega seotud rituaale, millest mitmed on ka vaimse pärandi esindusnimekirjas. Kui käsitleda maausku elava pärandina (enam kui 3 põlve kestnud praktikana), siis konventsioon keelab elavat kultuuripärandit reguleerida, öeldes, et see peab elujõulisuse tagamiseks püsima muutumises.

Muinsuskaitseseadus reguleerib inimtekkelise nii ainelise kui vaimse kultuuripärandiga seotud küsimusi ning kehtestab kaitse korra ning loakohustused mälestistel ja muinsuskaitsealadel. Looduskaitseseadus reguleerib loodusobjektide kaitset ning selle korraldamist. Usuliste praktikate ja religiooniga seotud küsimusi reguleerib kirikute ja koguduste seadus.

Teemaga tegelevad peale Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti ka Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, Keskkonnainvesteeringute Keskus , Maa-amet, Riigimetsa Majandamise Keskus ning paljud huvigrupid.

 

Sarnased artiklid