Alles mõned aastad tagasi peeti tõeliselt produktiivseks inimest, kes suutis teha mitut asja korraga – olgu siis autoroolis telefoniga rääkimine või koosolekul osalemise ajal oma e-kirjadega tegelemine. Kuidas on aga lugu tegelikult?

Psühholoogia professor David E. Meyer väidab, et multitasker’id (mitme asjaga korraga tegelejad) pigem kahjustavad oma produktiivsust. Inimese multitasking on näiline, sest ta teeb tegelikult üksteisele järgnevaid üksiktegevusi, mis tänu oma lühidusele ja vaheldumisele jätab mulje samaaegsusest.

Meyer leidis, et mitme tegevuse vahel edasi-tagasi lülituvad inimesed, näiteks kirjutades aruannet ja kontrollides vahepeal e-kirja, võivad kulutada nende tegevuste peale isegi 50% rohkem aega! Meyeri sõnul on paljude ülesannetega üheaegne žongleerimine pigem matšo-sõu, mille eesmärk on paista väga efektiivne ja produktiivne. Tegelikkuses maskeerib see töötaja oskamatust oma tööd kontrollida ja põhjalikult olulistele tegevustele pühenduda.

Õnneks oleme tänapäeval mitmetes valdkondades multitaskimise kahjulikkusest aru saanud. Üks paremaid näiteid on järjest suurenev uuringute arv, mis näitavad autoroolis telefoniga rääkimise ohtlikkust. Jah, kahte tegevust korraga on nagu võimalik teha, aga mõlema tegevuse kvaliteet kannatab – autoga sõites võib kvaliteedi langus olla eluohtlik.

Kindlasti tuleb „multitaskimist“ vältida koosolekul või kohtumisel, kus viibivad teised inimesed. Koosoleku ajal oma maili lugemine on esiteks ebaviisakas teiste suhtes ja teiseks ei ole võimalik samaaegselt tähelepanuga kuulata ja e-kirjadega tegeleda.

Kui nüüd on olukord, kus koosoleku antud punkt tõesti on igav või ei puutu meisse, siis tuleks vajadusel omalt poolt aidata kaasa koosoleku efektiivistamisele või lihtsalt kannatada ära ja olla mõttega asja juures.

Mitme asjaga tegelemist peab vältima ka süvenemist nõudvate tegevuste, nagu kirjutamine, lugemine, arvutamine, kujundamine, jmt, puhul. Tähelepanu nõudvate töödega on vajalik teatav kontsentratsioon, mille kogumine on aeganõudev – 15-20 minutit. Kui nüüd seda kontsentratsiooni katkestada muude paralleelsete tegevustega (telefonile reageerimine, kolleegiga rääkimine, jmt), siis kulub uuesti süvenemiseks aega ja kogu ülesanne on ajamahukam kui ta võiks olla.

Näiline multitasking toimib aga edukalt vähem süvenemist nõudvate tööde puhul ja eriti osavad on selles naisterahvad. Suurepärase bestselleri “Miks mehed ei oska kuulata ja naised ei suuda kaarti lugeda” autor Allan Pease on oma raamatus mehe ja naise erinevusi põhjalikult lahanud. Naistel on ilmselt tänu naissuguhormoonidele östrogeenidele ajus välja kujunenud ulatuslikum ühenduste võrgustik.

Paistab, et taoline ühenduste rohkus lubab naistel samal ajal süüa teha, mehele käsklusi anda ja mängival lapsel silma peal hoida. Mehi pole sellise omadusega õnnistatud või siis on nad häälestatud teistsuguste ülesannete jaoks. Seega kui mees kodus telekast jalgpalli vaatab, on ta lihtsalt füsioloogiliselt võimetu kuulma naise palvet mustad sokid kokku korjata. Mehed aga peaksid suhtuma leebemalt mustade-sokkide-vedelemise-teemalistesse etteheidetesse, sest naine tõepoolest ei saa aru, kuidas sa ei kuule, kui tema räägib.

Ehk kõige kasulikum multitasking on teineteist mittesegavate tegevuste samaaegne ühendamine. Parimaks näiteks on siinkohal trennis jooksurajal kõrvaklappidest muusika või e-raamatu kuulamine. Jooksmiseks ei vaja me pidevat tähelepanu ja seetõttu ei kannata ei meie trenni ega kuulamise kvaliteet. Kindlasti on üks aja efektiivse kasutamise oskus leida rohkem analoogseid mitme tegevuse ühitamise situatsioone. Alati tuleb aga meeles pidada, et meie aju ei ole tõeliseks multitaskinguks võimeline ja tähelepanu jagub meil ikka ainult ühele tegevusele korraga.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta