Giidide roll näituse tutvustamisel ning info ja emotsiooni edasi andmisel on üha suurema tähtsusega. Suurem vastutus tähendab ka suuremat eeltööd ja suurepärast külastajate tunnetamist. Muuseumite väljakutse on leida giide, kes valdkonda tunneksid ja seda külastajatele edasi oskaksid anda, kuid millised on aga giidi igapäevased väljakutsed, millest külastajad teadlikudki pole?

„Et olla hea giid, peab esmalt olema valmisolek õppida ning seda palju ja kogu aeg. Just giid on see inimene, kes mitte ainult ei tutvusta turistile näitust, vaid ka loob sidemeid valdkondade, erinevate riikide ja kultuuride vahel, siis peab ta oskama ka küsimustele vastata. Seega peaks silmaringi kogu aeg laiendama,“ kirjeldas Ajaloomuuseumi giid-külastusjuht Jekaterina Sepp, lisades, et samas ei tohi oma teadmisi ka liigselt peale suruda ning grupiga tülitsema hakata, kui on aru saada, et turistil on mingist teemast vale ettekujutus. „See on omamoodi kunst - mitte inimest solvata, aga ikkagi rääkida õigetest faktidest.“

Giidi üheks suurimaks väljakutseks on unustada kõik peale oma grupi ja muuseumi, mis sageli polegi ehk kõige lihtsam ülesanne. Sepp võrdleb oma tööd ka näitleja ametiga, kuna rääkima peab nii, et suures saalis oleks teda kuulda igas nurgas. „Samuti pean suutma oma gruppi naerma panna. Ja kui ma lõpetan ekskursiooni mõne mõtteteraga, siis kõige suurem kingitus on näha, kuidas inimestel on suud lahti ja silmist saab lugeda mõtet "wow, ma polnudki sellest niimoodi mõelnud!",“ lausus Ajaloomuuseumi külastusjuht.

Giidi ameti juures on oluline ka empaatiavõime ning oma grupi tunnetamine. „Näiteks ei saa lastegrupiga sõna-sõnalt rääkida sama juttu, mida täiskasvanutele, vaid tuleb lisada mängulisust ning seda ka ekskursioonide puhul. Lisaks on iga grupp erineva tausta, tujuga ja eesmärkidega. Mõni grupp soovib ajaloost rohkem kuulda, teine jällegi tänapäeva elust-olust. Samuti on väga erinevad grupid, kes on just lõunat söönud ja kes ei ole – ehk näljaste inimestega peab ka teismoodi käituma,“ selgitas Sepp, lisades, et oluline on tunda, kes on sinu ees ja kuidas nendega rääkida.

Muuseumid jagavad giide

Ajaloomuuseumi kommunikatsioonijuhi Helene Tedre sõnul on neil Maarjamäe lossi näitustel ekskursioone tegemas 5 külastusjuhti, kes kõik töötavad eesti keeles, lisaks kõneleb neist 2 soome keelt, 2 vene keelt ja 3 inglise keelt. Täiendavalt kasutatakse ka lepingulisi giide. „Päris paljud giidid, kes teevad muuseumi giidieksami, töötavad ka mujal, nt linnas turismigruppidega ja teistes muuseumites, seega on kõrghooajal vahel raske leida õigel päeval teatud keeleoskusega giidi. Seda eriti eksootilisemate keelte puhul,“ kirjeldas Tedre põhilisi raskusi, millega giidide puhul peab arvestama.

Külastusjuhi sõnul on näiteks Maarjamäe lossis asuvat Ajaloomuuseumit ja sealset „Minu vaba riik“ näitust külastanud mitmekümne riigi külalised. „Aasia turisti kohta tihti on näha, et nad tulevad mõnevõrra kohustuslikus korra ning väga palju nad üldjuhul juurde ei küsi. See-eest aktiivsed on inglise keelt kõnelevad turistid Lääne-Euroopast ja Ameerikast, kelle jaoks on endise ENSV elu täiesti võõras, paljud polnud varem Eestist kuulnudki, nii et nende jaoks Eesti ajalugu on tõeline avastus,“ tõi giid esile.

Vene keelt kõnelevad turistid soovivad Maarjamäe lossist rohkem maja ajalugu ja –esemeid. „Näen meie külalisraamatust, et venelastele meeldib ka väga just näitus “Minu vaba riik”, mis viib külastaja retkele läbi saja aasta, Eesti Vabariigi sünnist tänapäevani. Sama saab öelda ka teisi võõrkeeli kõnelevate inimeste kohta, kes on samuti näitusega väga rahule jäänud,“ nentis Sepp. Samas rõhutas ta, et muuseumi jaoks on venekeele oskusega giidide leidmine sageli kõige väljakutsuvam, sest noored hakkajad kultuurihuvilised sageli vene keelt ei räägi. „Samas on Eestis venekeelsete turistide arv stabiilselt kõrge ning just venekeelne külastaja on ka uudishimulik muuseumikülastaja, kes vajab tähelepanu,“ sõnas Sepp.

Üldiselt näeb Ajaloomuuseumi külastusjuht muuseumi külastajate tagasisidest, et giidide roll on muuseumis huvi juurde tekitamine ning suure loo jutustamine, samal ajal kui eksponaadid annavad ise ülevaate detailidest.

Sarnased artiklid