Bioneeri toimetaja Katrin Lipp arutab MTÜ Ökomeedia juhatuse liikme ja keskkonnaspetsialisti Anu Kõnnusaarega keskkonna ja inimestega arvestava arendustegevuse võimalikkusest ja võimatusest, Osalusaabitsast ja masust.

On masu aeg ja arendustegevus praktiliselt soikunud. On see keskkonnakaitsjate unelm?

Masu aeg on tõesti ning arendustegevus kordades väiksem kui buumiajal, kuid kindlasti ei ole olmeasolev olukord keskkonnakaitsjate unelm. Me saame kõik aru, et tööstust, kaevandusi ja prügimägesid läheb seni vaja, kuni ühiskond tarbib neid tooteid ja teenuseid ning tekitab jäätmeid. Vaidlused tekivad pigem seetõttu, et keegi kuskil otsustab midagi ilma asjaosaliste arvamust küsimata.

Aga kõigi asjaosalistega läbirääkimine sigala või prügila ehitamise osas pole ju võimalik!

Õigus, iga viimse kui võimaliku asjaosalisega näiteks sigala või prügila planeerimisprotsessis ei ole ametnikul võimalik asju isiklikult läbi arutada. Kuhugi on vaja piir tõmmata. Seadusandja on oma piirid tõmmanud ja ametnikud ajavad üldjuhul seadusest näpuga järge. Teisalt peab muidugi tõdema, et iga kord ei ole ka seadusest näpuga järge aetud, vaid loominguliselt lähenetud. Ja siit need tülid alguse saavadki...

Eesti Roheline Liikumine avaldas kuu aega tagasi Osalusaabitsa – juhendi sellest, kuidas sõna sekka öelda keskkonnaalastes otsustes. Kas see mitte liiga hilja ei avaldatud? Buum on läbi ja suur osa „kahjust“ selleks korraks tehtud.

Osalusaabits on minu jaoks märgilise tähendusega Eesti kodanikuühiskonna arenguloos. Kahtlemata võeti ehitusbuumi ajal vastu ja viidi ellu selliseid tegevusi, mis ei olnud jätkusuutlikud. Arvestades, et säästval arengul on kolm komponenti - majandus-, sotsiaal- ja looduskeskkond- ei ole ükski lahendus jätkusuutlik, mis ebaõnnestub vähemalt ühes neis valdkondades.

Lõppenud ehitusbuumi tagajärgedega jõuavad meie lapsedki veel tegeleda, kahjuks. Oluline on täna sellest kõigest õppust võtta ja raskest olukorrast välja tulla!

Osalusaabitsa näol on tegemist ju juhendmaterjaliga, kuidas inimesed saaksid arendustegevusele vastu seista – kas see ongi eesmärk?

Kindlasti ei ole Osalusaabits õpik sellest, kuidas kümne küünega igale uuele mõttele ja arendusele vastu seista. See on juhend seni kõige nõrgemas olukorras olnud osapoolele – kohalikule inimesele. Niinimetatud Kapa-Kohilas elav tädi Maali ei pruugi teada, kuidas adekvaatselt reageerida kohaliku omavalitsuse plaanile ehitada „tema metsa“ prügimägi või sigala vms. Kui tädi Maali sellest uudisest kuuleb naabrinaise või mis veel hullem - meedia vahendusel, siis on minu meelest lootusetu loota, et antud protsess ühises koostöövaimus toimub.

On äärmiselt oluline, et iga tädi Maali tunneks ennast olulisena ja heas mõttes puudutatuna, kui tema kodukoha lähedale mingit uut tegevust planeeritakse. Siinkohal on määrav roll täita kohalikul omavalitsusel, kes ühelt poolt peab hea seisma avalike huvide eest, kuid teiselt poolt sõltub otseselt oma territooriumil toimuvast äritegevusest ja varakate kodanike „sissekirjutustest“ elanike registris.

Kas masu ajal ei peaks karmidele seadusenõuetele pisut läbi sõrmede piiluma, et majandustegevusele rohkem võimalusi anda?

Seadustele ei peaks kindlasti läbi sõrmede vaatamata, ka masu-ajal mitte. Minu meelest pakub masu suurepärase võimaluse õppimiseks. See on tuntud vabandus, et heal ajal ei ole aega ja kehval ajal raha. Aga see vabandus ei vii meid edasi, sest vaatamata kõigele on raskustest väljatulekuks vaja eelkõige just edasi elada...

Kasutades võimalust, siis tutvustan, et olen koos heade kolleegidega läbi viimas kohalikele omavalitsustele (KOV) mõeldud koolitusi „Kuidas teha häid keskkonnaotsuseid KOV arendustegevuses?“ üle Eesti. Me räägime sellest, mida meie nägemuses saaksid kohalikud omavalitsused teha selle heaks, et arendustegevus ei saaks takistatud „kiuslike“ naabrite või „mürk-roheliste“ poolt.

Kas Sul selle koolituse puhul sisemist vastuolu ei teki? Ühel kuul jagad näpunäiteid kuidas ametnikele vastu hakata ja teisel kuul, kuidas kiuslikest kodanikest lahti saada?

Minu meelest on need ühe ja sama medali kaks erinevat poolt ning ma ei jaga näpunäiteid, kuidas millegi vastu olla, vaid kuidas millegi poolt olla. Just selle medali poolt, mis tagab jätkusuutlikkuse.

Lisaks räägime ja arutame koolitusel nendest kohtulahenditest, mis võiksid kohalikele omavalitsustele keskkonnaotsuste tegemisel kasulikud olla. Kuivõrd kõik ametnikud ei kammi hommikust õhtuni kohtulahendite registrit läbi, teeb Keskkonnaõiguse Keskus kohtulahenditest väga vajaliku kokkuvõtte ametnike igapäevaseks tööks.

Samuti ei loe ametnikud hommikust õhtuni kommunikatsioonialaseid õpikuid, ega vii läbi kaasamise simulatsiooniharjutusi. Aga nii nagu varemgi märkisin, on eduka arendustegevuse puhul suur rõhk kohalikul omavalitsusel ja selle ametnike pädevusel. Minu meelest on haldussuutlikkus oluline meile kõigile, oluline just ühiskondlikult, sest me kõik tarbime igapäevaselt avalikke teenuseid, mille kvaliteet meid mõjutab.

Ütlesid, et ehitusbuumist ja masust peame õppust võtma. Millist väljapääsu masust Sina näed?

Mul ei ole imerohtu, küll aga näen oma professionaalsest kretinismist tulenevalt igapäevast ressursside raiskamist ja seeläbi ka raha raiskamist, mille lõpetamise korral oleks meil kukkur suurem ja ressursse säiliks kauemaks.

Kui „heal“ ajal oli raiskamine kui jõukuse märk, siis nüüd olen viimaste kuude jooksul korduvalt üllatunud mitte-ökoinimeste suhtumise muutusest. Näiteks uuenenud Eesti Ekspressi puhul tuuakse välja selle ökoloogilisus, et nüüd kannatab ka seda ajalehte tulehakatusena kasutada.

Kui rääkida mitte-ökoinimestele, et tulede kustutamine ajal, mil kedagi ruumis ei viibi, on mõistlik, siis täna juba noogutatakse ning uuritakse, et kui palju see kokkuhoidu nii rahas kui põlevkivis tähendaks.

Ja selline kokkuhoid oleks väljapääs masust?

Ihult, hingelt ja hariduselt keskkonnainimesena soovin ja loodan, et masu õpetab ettevõtjaid teist moodi mõtlema hakkama. Et edulood vastutustundlikest ja keskkonnasõbralikest organisatsioonidest motiveerivad ka teisi organisatsioone sarnast teekonda ette võtma.

Seega lahenduseks oleks minu meelest roheline majandusmudel, mis arvestaks nii kasumi teenimise, eetilise käitumise ja otse loomulikult kasutatavate loodusressurssidega.

______________________

Bioneer soovitab kõigil kohalike omavalitsuste ametnikel võimaluse korral koolitusest „Kuidas teha häid keskkonnaotsuseid KOV arendustegevuses?“ osa võtta, täpsem informatsioon: www.ngo.ee/kov

______________________

Anu Kõnnusaar on enne Ökomeediaga liitumist töötanud 5 aastat kohalikes omavalitsustes nii üldiste keskkonnateemade kui ka planeeringute läbivaatamise ja keskkonnamõju hindamiste läbiviimise korraldajana. Anu on töötanud ka erinevates Eesti keskkonnaorganisatsioonides ja keskkonnaalaseid konsultatsioone pakkuvas erasektoris, mistõttu on tal avanenud võimalus näha keskkonnaotsuste tegemist erinevate osapoolte vaatevinklitest. Ta on lõpetanud Eesti Põllumajandusülikooli keskkonnakaitse eriala, samuti Kesk-Euroopa Ülikooli keskkonnateaduste ja -poliitika erialal, topeltdiplom Manchesteri Ülikoolist. Viimase aasta koordineeris Anu üle Eestilist planeeringute jälgimise projekti, mille eesmärk oli nõustada ja julgustada tavainimesi kaasa lööma keskkonnaotsuste tegemises.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta