Kui üks mu tuttav hakkas käima iganädalaselt autoga Tallinnast Riiga tööl, siis ma tundsin talle alguses kaasa, et küll on kahju asjatult autos veedetud ajast. Siis aga vastas ta mulle midagi ootamatut: „Tänu 3-tunnisele autosõidule on mul nüüd aega mõelda. Sellist aega ei saa ma endale kontoris küll lubada.“ Tõepoolest – nii nagu väljalülitatud mobiiltelefon on muutunud luksuseks (tähendab seda saavad endale lubada vähesed), on ka mõtlemine luksuskaup.

Kuidas siis leida aega sellise vähekiire, ent kahtlemata olulise tegevuse jaoks? Tekita endale igapäevaselt kalendrisse eraldi mõtlemise aeg. Olgu see alguses kasvõi 10 minutit, siis 20, seejärel 30 minutit päevas.

Võid olla kindel, et kui konkreetset aega kirja ei pane, siis iseenesest seda ka ei teki. Eriti keeruline on olukord avatud kalendriga organisatsioonides, kus teised võivad sinu aja 100% koosolekuid täis riputada. Midagi ei juhtu kui jääb pool tundi koosolekul käimata, kui aga ei leia päevas poolt tundi mõtlemiseks, on küsitav kogu su ajupotentsiaali mõistlik kasutamine.

Mulle meeldis Tony Buzan-i, graafilise mõtete kaardistamise tarkvara MindMap-i leiutaja poolt läbiviidud küsitlus. Ta küsis nimelt inimestelt, et kus nad asusid füüsiliselt siis, kui neile tuli mõni paradigmasid muutev mõte. Vastused olid vanusest, rassist, haridusest ja soost sõltumatult väga sarnased. Head mõtted tulevad dušši all, vannis, tualetis, raseerides, jalutades, voodis, veekogu vaadates, klassikalist muusikat kuulates, joostes, sõites. Naljakas, et enamus neist kohtadest on võimalikult kaugel igapäevasest kontoriruumist – ehk võiks ka vastupidiselt väita, et kontorirutiin pigem ei soodusta heade mõtete tekkimist?! Sestap tasub lõhkuda tööpäeva rutiini, tõusta laua tagant püsti ja tegeleda mõne vähe ajutegevust nõudva tegevusega, mis võib omakorda stimuleerida meie halli ajuollust kõrgema taktsagedusega tööle.

Richard Branson on ajajuhtimissoovitusena öelnud, et oluline on teha asju hootiehk siis täie pühendumusega ühte tegevust (olgu see email, telefon, ajurünnak, trenn vmt), siis teema vahetus ja jälle midagi uut.

Keegi ei suuda olla 8 tundi järjest loov või efektiivne või tähelepanelik. Huvitav on analüüsida edukate inimeste kalendreid. Nende aja kasutus võib olla erinev, aga tundub, et kõikidel neil on päevas mingi esmapilgul ebaefektiivne rutiinne tegevus. Paljud õpivad mingit muusikainstrumenti mängima – jooksmine ja jooga on tavaline. Ja me räägime ülimalt hõivatud inimestest! Ma ise arvan, et sellise rutiinse esmapilgul vähem tähtsa tegevuse päevaplaani surumine ei ole mitte vajadusest midagi ära teha, vaid soovist mitte hulluks minna.

Millelegi muule kontsentreerumine puhastab mõtteid, vähendab stressi ja lõdvestab ajumuskilt, et olla jälle valmis uuteks pingutusteks. Spordialadest sobivad siinkohal enim jooksmine, rattasõit, sõudmine. Aeroobika või jõusaal on kehvemad, kuna nõuavad omapoolset vaimset pingutust.

Veel on oluline kasutada lõunatundi lõunatamiseks – see on ühtlasi ka hea mõtlemise koht. Erinevate uuringute hinnangul jätavad 50-80% inimesi lõuna vahele, kuna „aega pole“ ja kasutavad seda pigem rohkema töö tegemiseks. Nii tekib stress ja väheneb tegelik produktiivsus. Ära kasuta lõunapausil arvutit või nutitelefoni, ära loe tööalaseid dokumente – naudi toitu, loe kergemat ajakirjandust, ilukirjandust ja head mõtted tulevad iseenesest pähe!

Kui oled ajurünnakutüüpi inimene (parimad ideed tulevad just seltskonnas), siis korralda oma sõprade-tuttavate-kolleegidega mõtlemislõunaid või vestlusi, kus iga kord võtate ette ühe probleemi ning vestlete sellest täiesti ilma igasuguste reeglite või ootusteta. Küll aga on oluline seada endale ajaline piirang – on see siis pool tundi või tund.

Igal juhul on mõttevestlustest kasu nii konkreetsete probleemide lahendamisel kui üldse oma maailmapildi laiendamisel. Muide – ajurünnakutest – aastatepikkused uuringud on lõpuks otsustavalt näidanud, et gruppides kriitikavabad „klassikalised“ ajurünnakud ei ole tegelikult üldse efektiivsed! Seega suures grupis lobisemise asemel tegele ise asjade üle mõtlemisega või vali vestluspartner, kes on valmis astuma pigem konstruktiivsesse dialoogi.

Ise olen avastanud enda jaoks ootamatu mõtlemiskoha – igavad loengud konverentsidel või seminaridel. Mõnes mõttes ju tegemist ajaraiskajatega, aga teisalt tekib olukord, kus mõte läheb rändama hoopis teistele teemadele, tekivad seosed, mõtted ja lahendused, mida poleks ilma selle monotoonse ja igava taustada tekkinud.

Milline on sinu mõtlemise koht?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta