Ühel 1991. aasta päikesepaistelisel suvepäeval, Idaho maakolkas keset koorekompveki järele lõhnavaid kollaseid mände, pani Suzanne Stone käed suu ümber torusse ja hüüdis “auuuuuuuu”. Stone, kes on nüüd hundipopulatsiooni taastamise ekspert, juhtides rahvusvahelist metsloomade kooseksisteerimise võrgustikku (ingl International Wildlife Coexistence Network), oli toona praktikal Ameerika Ühendriikide Kalanduse ja Eluslooduse Ametis (ingl United States Fish and Wildlife Service, USFWS).
- Elurikkus ja looduskaitse
- Max G Lavy, Bioneerile vahendanud Jahttapab.ee
- 30. detsember 2020
- Foto: Pixabay, CC Public Domain
Pärast seda, kui ta oli kuuldavale toonud kaks valju hundiulgu, mis kajasid üle lähedal asuvate heinamaade, kuulatas mees uudishimulikult vastuse järele. Selle asemel aga vihises üle tema ja tema juhendaja pea kaugelt püssist tulistatud kuul. USFWSi juhtiv hunditeadlane Steve Fritts kiirustas Stone’i tagasi nende auto juurde, enne kui ta juhtunust raporteeris. Jahipidamine oli selles piirkonnas legaalne, kuid föderaalametnike suunas tulistamine mitte – isegi mitte kogemata. Föderaaluurijad tegid hiljem kindlaks, et lask pärines sadu meetreid eemal asunud jahikorraldajalt.
“Mõistsin siis, millega hundid maakohas silmitsi seisavad,” ütleb ta. Ligi kolm aastakümmet on Idaho hundipopulatsioon kasvanud, pannes vastanduma kohalikud kogukonnad ja võimsad huvigrupid; olukord, mis leiab üle riigi aset paljudes piirkondades, kus leidub hunte. Jahimehed väidavad, et huntide arvukus on täielikult taastunud ja vähendavad nüüd vapiti- ja hirvepopulatsiooni, samas kui mõned rantšo pidajad arvavad, et hundid tuleb tappa, et kariloomi elus hoida. Looduskaitsjad omakorda ütlevad, et tippkiskjad aitavad elutähtsalt kaasa tervele ökosüsteemile ja on oma ajaloolisest levialast endiselt umbes 85 protsendi ulatuses välja surnud.
Oktoobris arvas Trumpi administratsioon hallhundi ohustatud liikide nimekirjast välja – samm, mida Riiklik Loomakasvatajate Veiseliha Assotsiatsioon (ingl National Cattlemen’s Beef Association) ja jahimeeste lobiorganisatsioon Safari Club International ühisavaldusega tähistasid. Looduskaitserühmitus Wildlife Defenders edastas samal ajal omapoolse avalduse, kutsudes nimekirjast väljaarvamist “ennatlikuks ja hoolimatuks”. Nemad on liitunud teiste looduskaitseorganisatsioonidega, et esitada ametlik taotlus USFWS kohtusse kaevata kohe pärast seaduse jõustumist jaanuaris.
Kuna hallhunt kaotab jaanuaris föderaalse kaitse, kui nimekirjast väljaarvamine jaanuaris kehtima hakkab, on osariigid hakanud kokku lappima nende enda majandamise reegleid, mõnes osariigis jahipidamist inimeste jaoks lihtsustades. Kuid tõenäoliselt jahipidamine pidurdab hundipopulatsiooni taastumist ja destabiliseeriks ökosüsteeme, mis juba niigi huntide vähesuse tõttu lonkavad.
Hundid reguleerivad koiottide populatsiooni, takistades viimastel harksarvikute jahtimist; hundid võtavad saagiks pigem nõrga kui terve saaklooma, mille tulemuseks on tugevamad hirve- ja vapitikarjad; nad takistavad metsikutel herbivooridel ülesöömist, tuues nõnda järkjärgulist kasu kuni maapinnaseni välja. Nendel põhjustel on bioloogid püüdnud karjakasvatajaid ja poliitikakujundajaid veenda, et tuleks kasutada nii vanu kui uusi mittesurmavaid meetodeid, vähendamaks konflikte kariloomadega ning hoidmaks hundipopulatsioone stabiilse või kasvavana.
1960. aastaks olid hundid Ameerika põhiterritooriumi 48 osariigis peaaegu ära hävitatud, kuid pärast seda, kui Kongress võttis 1973. aastal vastu ohustatud liikide kaitse seaduse (ingl Endangered Species Act), hakkas arvukus taastuma ja teadlased taasasustasid need kiskjad 1995. aastal Yellowstone’i rahvusparki ja Idahosse. Jahipidamine kasvas aastatel 2008–2012, kui USFWS arvas hallhundi nimekirjast välja Idahos, Montanas ja Wyomingis, osaliselt selleks, et kaitsta kariloomi rünnakute eest.
Kuid see taktika võis olla kahjulik. Wisconsin-Madisoni ülikooli karnivooride kooseksisteerimise labori (ingl Carnivore Coexistence Lab) uuringud on näidanud, et hallhundi tapmine toob tegelikult kaasa kolm korda rohkem rünnakuid kariloomadele – avastus, mida kinnitavad käitumisuuringud mujalt. “Hundikari on perekond,” ütleb laborit juhtiv Adrian Treves. Nad teevad koostööd territooriumi kaitsmiseks ja poegade kasvatamiseks. Kui üks tapetakse, on sellel karjale destabiliseeriv toime. Reproduktiivne vanus langeb ja naiivsed alaealiste rünnakud kariloomade vastu suurenevad, ütleb Alberta ülikooli bioloog Colleen St. Clair.
Loomakasvatajate hirmud ulatuvad sügavamale kui tapetud lehmad. Isegi kui kariloomad ei sure, võivad hundid veiseid nii palju taga ajada või neile stressi tekitada, et paljud kaotavad kaalu, nad sõtkutakse jalge alla või nad saavad vigastada. “Mul on [huntide] pärast suur mure,” ütleb Megan Brown, Põhja-Californias asuv karjakasvataja, kes on oma kinnistul kohanud karusid ja hunte. “Olen märganud, et neid asju juhtub veidi rohkem nüüd, kui hundid on tagasi.” (2011. aastal kinnitas California, et nägi esimest korda metsikut hunti 87 aasta jooksul.)
Üks värskelt tõestatud taktika huntide ja kariloomade vaheliste konfliktide vähendamiseks on kiskjate loodusliku saagi arvukuse külluslikuks jätmine. Hundid eelistavad süüa kohalikke metsloomi ning vähenenud hirve- või vapitipopulatsioon suunab neid lammaste ja kariloomade poole, keda on rohkelt. “Kiskjad seisavad alati silmitsi sellise kulude-tulude suhtega,” ütleb St. Clair. “Kui nad otsustavad proovida kariloomi rünnata, siis sellepärast, et nad on olukorras, kus see on nende parim valik.” Ta soovitab paigutada hundi elupaikadesse hirve või vapiti korjuseid või kehtestada jahile rangemad piirangud, et suurendada saakloomade arvukust. Et nõnda võib suurendada ka kiskjate arvukus, on mõlemad lähenemisviisid vaieldavad.
Üks järeleproovitud ja toimiv muudatus, mille mõned karjakasvatajad on teinud, on hoida oma karjad haigustevabad ja vedada surnud loomad ülejäänutest eemale. Hundid on nõrgenenud saakloomade suhtes erakordselt tundlikud. “See on nagu helistada õhtusöögikella ja öelda: ‘Tule, siin on pidusöök’,” ütleb Stone. Kui raipe lõhn meelitab nad karja lähedale, seab see terved loomad ohtu. Oregoni Kalanduse ja Eluslooduse Ameti (ingl Oregon Department of Fish and Wildlife) andmetel võib kondihunnikute ja korjuste loomakarjast eemale viimine “võib olla parim tegevus“, et huntide rünnakuid kariloomadele ära hoida. See lähenemisviis on küll efektiivne, kuid lisab karjakasvatusele kulusid ja nõuab, et mõned majandaksid maad eelmistest generatsioonidest erinevalt.
See ei saa olema ka imerohi; karjakasvatajad ei saa talvisel ajal mõnelt kaugelt karjamaalt pooletonniseid korjuseid ära vedada ja maha matta, ning ka terved karjad vajavad kaitset. Kuna huntide areng on nad teinud harjumatute asjade suhtes häbelikuks, on üks levinud strateegia neid peletada mittesurmavateks heidutusvahenditeks nimetatud seadmetega. Sajandeid vana näide pärineb Poola jahipidamistavadest: perimeeter piiratakse tihedalt paigutatud lipunööriga (ingl fladry).
See moodustis ei ole füüsiline takistus, kuid lippude tihe paigutus heidutab hunte. Jahimehed kasutasid lipunööri varem huntide varitsusalale juhtimiseks, kuid nüüd promovad teadlased seda vahendit, et hunte säästa. Ühel juhul kasutas bioloog lipunööri ümber korjuse, mida hundid külastasid. Nälginud kiskja hüppas üle lähedalasuva okastraadi “nagu seda polekski olemas olnud”, kuid ei ületanud lipunööri.
Alates hundi taasasustamisest 1995. aastal on teadlased kogunud palju tõendeid selle kohta, et juhuslikud puhangud värvilist valgust, müra või liikumist, võivad kaitsta ka kariloomade aedikuid, hoides hunte nagu tulistel sütel. Stone meenutab, kuidas üks hunt sai puhangu Van Halenit. “See oli üks meie Eluslooduse Ameti poiste lemmikalbumeid ja see oli väga raske rock,” ütleb ta.
Hirmunud hunt põgenes kaugemale kui ükski teine, tema kogemust mööda. Karjakasvajatad peletavad hunte eemale ka strobotulede ja stardipüstolitega. Stone, kes on oma 30-aastase kogemuse jooksul kasutanud lugematuid hoiatavaid vahendeid, saavutas edu isegi täispuhutavate kujudega – nende figuuridega, mis tantsivad tihtipeale ettearvamatult kasutatud autode müügiplatsidel. Ta seadis neid 2018. aastal paar tükki püsti ühes Oregoni hobitalus, kus hundid olid laamasid söönud, ja hundid pole siiani tagasi tulnud, ütleb ta.
Mittesurmavatel heidutusvahenditel on siiski miinuseid. Mõni vajab elektrit ja kõik need kaitsevad ainult kinniseid alasid – kaks miinust, kui tegu on avatud karjamaal peetavate karjadega. Isegi ideaaltingimustes jagavad hundid lõpuks ära, millised on tühjad ähvardused. “Loomad on uskumatult nutikad,” ütleb St. Clair. “Nende elud sõltuvad sellest, et välja uurida, millised ohud on reaalsed.” Mitmele meelele suunatud valik heidutusvahendeid, mis vaheldub, takistab neil mustrite ära tundmist, ent kohanemine on siiski üks peamisi asju, millega tuleb arvestada.
St. Clair uurib hetkel, kuidas saab hunte hirmutamise asemel suunata, trikitades neid arvama, et kariloomad on toiduna vastikud. Tema lähenemine hõlmab endas iiveldust tekitavate kemikaalidega mikrokapslite väljatöötamist, mille ta paigutab korjuste sisse, peibutisena uudishimulike kiskjate jaoks. Looma oksele ajamine tekitab seose äsja sööduga, mis jäädvustub primitiivsesse kihti sügaval ajus. Nii et kui hunt sööb korjust, millesse on peidetud see maitsetu kapsel, hakkab ta surnud vasikast eemale hoidma. Selline “tingitud vastikustunne” näitas 2009. aastal vangistuses huntidega paljulubavaid tulemusi, kuid seda meetodit ei ole laialdaselt testitud metsikutel huntidel.
Loomade tunnetuse mõistmine viib paratamatult huntide individuaalsete erinevuste hindamiseni. “Me teame, et indiviidide leidlikkus on erinev – nende otsusekindlus meie kaitsemehhanismidest läbi tungida, nende kalduvus asju korrata ja mitmeid probleeme tekitada,” ütleb Treves.
Keskkonnaalane mittetulundusühing Resolve ja tehisintellekti ettevõte CVEDIA kuulutasid hiljuti välja WildEyes’i – välikaamera, mis väidetavalt tunneb ära erinevad indiviidid. “See on suurepärane näide sellest, kuidas tehnoloogia jõuab järele kooseksisteerimisega seotud töö uuele paradigmale,” ütleb Stone. WildEyes suudab karjakasvatajaid automaatselt hoiatada nuhtlusisenditest antud piirkonnas või käivitada heidutusvahendeid, et hunte eemale hirmutada. Uut tehnoloogiat on testitud Tiibeti huntidel, kuid USA-s pole seda kasutatud.
Stone’i sõnul katsetab üks Montanas asuv karjakasvataja seadet, mis jälgib kariloomade pulssi, et avastada häireseisund – see on nagu Fitbit kabjalistele. Kui seade tajub stressis kariloomi, annab see karjakasvatajale märku, et lähedal võib olla kiskja. Ja teisedki karjakasvatajad võimendavad klassikalisi heidutusvahendeid. Turbolipunöör (ingl turbofladry) ühendab lipunööri elektrikarjusega ja sobib hästi väiksemate karjade jaoks, kinnisel karjamaal.
Sellal kui mõned karjakasvatajad proovivad uusi meetodeid, püsivad teised mõnede vanade abinõudejuures, mida teadlased jätkuvalt julgustavad. Karjased, inimesed, kellele makstakse, et nad liiguks hobusel või ATV-l koos vabalt peetavate karjadega, võivad katta rohkem maa-ala kui on tavaliselt elektrikarjusega ümbritsetud. Lisaks kariloomade järelevalvele toetavad karjased hundikindlat käitumist: karjatamine tihedalt koos, vastsündinute hoidmine emade juures ja vigastatud kariloomade turvalisuse tagamine.
Valvekoerad nagu Pürenee mäestikukoer, saavad samuti koos kariloomadega aedikutest väljaspool liikuda. Central Michigani ülikooli 2010. aasta uuring tõestas nende võimet huntide aktiivsust silmapaistvalt vähendada, kaitstes lambaid, kitsi ja veiseid. Kui mitmetesse karjakasvatuse farmidesse määrati juhuvalikuga valvekoerad, vähenesid huntide külastused umbes ühelt korralt kuus mitte ühegi korrani kolme aasta jooksul. Brown ütleb aga, et karjakasvatajad, kellel on palju ruutkilomeetreid, vajavad palju koeri – igaühe söötmine ja pidamine maksab tuhandeid.
“Kõik seisneb õige tööriista omamises ja õiges kasutamises,” ütleb Stone ja osutab, et mõned rantšod vajavad korraga mitme taktika samaaegset kasutamist. 2017. aastal avaldas Stone seitse aastat väldanud juhtumianalüüsi tulemused, milles võrreldi lammaste tapmist surmavate meetoditega kontrollitud piirkonnas ja seal, kus olid kaitseks karjased, turbolipunöör, valvekoerad ja muud mittesurmavad heidutusvahendid. Mittesurmavate vahendite tulemusel suri lambaid 3,5 korda vähem – vaid 0,02% kogu populatsioonist.
Ulatuslikum üleminek surmavatelt meetmetelt mittesurmavatele on aga keeruline, kui sellel pole valitsuse ja karjakasvatajate poolehoidu. Ühes uuringus soovisid rohkem kui pooled küsitletud karjakasvajatest mittesurmavate võtete kohta rohkem teada saada, kuid rahalised vahendeid selle soovi edendamiseks napib. Mõni osariik, näiteks Oregon, siiski maksab toetuseid, et katta mittesurmavate vahendite kulusid. Kui hundid on Coloradosse jälle teretulnud peale taasasustamise seaduse vastuvõtmist novembris, loodab Stone, et poliitikakujundajad õpivad olemasolevast tõendusmaterjalist ja toetavad mittesurmavate lahenduste paketti, et kaitsta kariloomi ja hunte mõlemaid ohustavate surmavate meetmete asemel.
Hetkel on parim lähenemine hoidmaks ära hallhundi rünnakuid kariloomadele kombineerida mitut mittesurmavat meetodit ja toetada biolooge ja karjakasvatajaid et nad innovatsiooni jätkaks. “Inimesed soovivad sageli hõbekuuli: nad ostavad ühe vahendi, installivad selle, see töötab igavesti,” ütleb St. Clair. “See ei saa kunagi nii olema. Loomad jäävad alati katsetama, eriti sellised nutikad loomad, nagu hundid.”
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
