8. veebruaril Ülemkogul ELi liikmesriikide vahel saavutatud kokkulepe vähendas esialgset järgmise eelarveperioodi (2014-2020) eelarvet olulisel määral. Kärpe alla läksid just üleeuroopalised suured valdkonnad nagu näiteks haridus, teadusarendusvahendid ja liikmesriikide vahelise energia jaotusvõrkude väljaarendamine.

"Kaugeneti suurest Euroopa 2020 nägemusest, teaduspõhisele, moodsale majandusele suunatud Euroopast," selgitas Ivari Padar. Sellest tulenevalt on EP võtnud kriitilise hoiaku kokkulepitu osas ja soovib uue eelarveperioodi kaasajastamist.

Kuidas on võimalik Euroopa Liitu ära toita ühe kala ja viie leivaga?

Suure finantsperspektiivi sees moodustavad põllumajanduse ja maaelu arenguks planeeritud vahendid ligi 40% ehk 1,739 miljardit eurot. Euroopa Parlament on esimest korda väga aktiivselt kaasatud uue põllumajanduspoliitika kujundamisse.

Varasematel aastatel lepiti poliitika kokku valitsusjuhtide tasandil ja Euroopa Parlamendil oli vaid "jah" või "ei" ütlemise võimalus. Rolli muutus tähendas aga seda, et kui põllumajanduspoliitikat puudutavad raportid olid laual, tuli neile saadikutelt lausa 8000 muudatusettepanekut. Tehti erinevaid kompromisse ja hääletusse läksid mõneti vastandlikke seisukohti sisaldavad paketid.

Padari sõnul on Eesti huvides kolm peamist teemat: otsetoetuste määr, mõistlik "rohestamine" ja tänaste otsetoetuste rakendamise skeemi jätkumine.

"Enamus  EP liikmeid toetas seisukohta, et ühelgi liikmesriigil ei tohi 2019. aastaks olla põllumajanduse otsetoetuste maht väiksem kui 75% ELi keskmisest. Samas hääletati saalis sisse ka see pakett, mille kohaselt ei tohi otsetoetuste määr olla väiksem kui 65%," ütles Padar.

Kuidas tagada, et sahvris oleks toit, maa oleks haritud ja keskkond hoitud?

Eesti jaoks on oluline mõistlikum "rohestamine" ehk põllumajanduse seotus keskkonnahoiuga. Arutelu all on olukorra kujundamine nii, et põllumajanduspoliitika oleks rohkem üldine hüve. Balti riikide jaoks sobivad kompromiss-ettepanekud, mille kohaselt  "rohestamise" meetmeid tuleks rakendama hakata põllumajandusüksustes, mille suuruseks 10 hektarit, arvas parlamendisaadik.

Ka selles punktis on vastandlikud huvid. Euroopas on palju tiheasustusega alasid, kust pärinevad saadikud soovivad rohealade tihendamist. Näiteks Rumeenias oleks meil tavaline 20-hektariline talu juba mõis. Algne mõte oli, et "rohestamise" nõue kehtiks juba 3-hektarilise põllumajandusüksuse puhul.

Algselt soovitati igal üle kolme hektari põllumajandusmaad omaval tootjal jätta 7% maast sööti. Kuni kümnel hektaril tegutsejad võivad kasvatada üht kultuuri. kümne kuni kolmekümne hektari suuruse maa puhul saaks kasvatada kahte kultuuri. Kolmekümnest hektarist suurema maa valdajatel tuleks üheaegselt viljeleda kolme kultuuri.

Balti riikide jaoks on oluline tänaste otsetoetuste rakendamise skeemi jätkamine. Uus süsteem tooks rohkem bürokraatiat ja euroskeptitsismi kasvu. Euroopa Parlament on praegu seisukohal, et mõistlikud vanad süsteemid võiksid jätkuda. Ei tohi uute üllaste ideedega tekitada bürokraatlikku džunglit.

Lisaks on Eestile tähtis nn. sammaste vaheline paindlikkus. Euroopa Parlament on positsioonil, et kui liikmesriik soovib, võib ta tõsta otsetoetuste ümbrikust kuni 15% maaeluarengu ümbrikusse ja kuni 10% maaeluarengu ümbrikust otsetoetuste omasse. See võimaldab Padari sõnul liikmesriigil paindlikumalt põllumajanduspoliitikat rakendada.