Sageli imestatakse, miks arengumaad oma keskkonnast ja inimestest ei hooli. Paraku ei ole asi alati hoolimises. Liiga kergekäeliselt võetud laenud ja arenenud riikide surve on hoolimisest palju karmimad kubjased.

Arengukriis viis laenukriisini

Arengumaad jõudsid laenukriisi pärast OPEC-i naftahindade korduvat tõusu aastatel 1973 ja 1979. Naftat eksportivate riikide ühenduse OPEC liikmed vähendasid 1970ndatel tootmist, sest soovisid nafta pealt enam kasumit teenida.

Samal perioodil langesid ka arengumaades toodetud tarbekaupade hinnad. Kuna ebasoodsates oludes jätkati arengumaades rahva elatustaseme tõstmist, kasutades selleks laenamist, jõuti 1980ndatel aastatel piirini, millest alates ei suudetud enam maksta isegi laenuintresse, laenude tagasimaksmisest rääkimata.

Võlgade intress on muutnud tagasimakstavad summad algsete laenatud summadega võrreldes mitmekordseks. Just üüratud laenud on põhjuseks, miks arengumaad ekspordituludest ilma jäävad ja ikka vaesuses virelevad.

Kas teadsite? 2006. aastal ulatus 40 vaesema riigi välisvõlg 520 miljardi dollarini. Aafrika lõunapoolsematel riikidel (nagu Sao Tome, Printcipe, Libeeria ja Guinea-Bisseau) on võlg rahvamajanduse kogutuluga võrreldes kuni kolmekordne.

Traditsioonid ekspordis muutuvad

Traditsiooniliselt ekspordivad arengumaad toorainet nagu nafta, kohv, kakao, puuvill, eksootilised puuviljad, suhkur jms.

Kuna rikkad riigid maksavad oma puuvilla- ja suhkrutootjatele toetusi, siis ei aita sageli ka tooraine olemasolu vaese riigi olukorda parandada. Näiteks USA toetas oma puuvillatootjaid 2004. aastal nelja miljardi dollariga, mistõttu hoiab USA ka suurima puuvilla eksportija tiitlit. Seda olenemata asjaolust, et International Cotton Advisory Committee andmetel on USA puuvilla hind üle kolme korra kallim kui Burkina Faso oma.

Puuvilla hindade kõikumine on olulise näitajana seotud ka kogu ühiskonna heaoluga. Nii näiteks tõi 2001. aastal toimunud 35%-line hinnalangus kaasa Lääne-Aafrika riigis Beninis täiendava 4% elanikkonna langemise alla vaesuspiiri.

Viimase 20 aasta jooksul arengumaade ekspordiartiklid hakanud piirkonniti traditsioonilisest toorainest eristuma. Näiteks Kaug-Ida eksport koosneb juba praegu ligi 70% ulatuses tööstustoodetest. Samas Aafrikas on tööstustoodete osakaal tõusnud 1980. aasta 20% asemel 30%-le.

Võlgade nõiaring ei näita väljapääsu

Alates 1960. aastast näitasid toorainete reaalhinnad kasvutendentsi, ent alates 1974. aastast on tõusev tendents asendunud kõikuva hinnatasemega, kus lühiajalistele hinnatõusudele järgnevad järsud kukkumised.

Pärast Aasiat tabanud majanduskriisi langesid hinnad aastatel 1997-2001 peaaegu poole võrra. Langus oli nii meeletu, et imporditavate tööstuskaupade eest tuli eksportida tegelikult kahekordne kogus toorainet. Hindade sellist langust põhjustas turu küllastumus, mis omakorda oli tingitud riiklikest võlgadest.

Hinnakõikumised muutis ohtlikuks asjaolu, et mitmed piirkonnad olid spetsialiseerunud paarile-kolmele kindlale toorainele, mis muutis piirkonnad väga haavatavaks. Kui lisada, et sellised spetsialiseerunud piirkonnad konkureerisid omavahel, siis on tegelikult kergelt mõistetav, miks hindade kokkuvarisemised toimusid.

Raha voolab sinna, kus teda on

Keerulised asjaolud nagu võlakriis ja hinnakrahhid soodustasid suurkontsernide ja kapitaliomanike võimu kasvamist maailmas. Järjest suuremaks on muutunud lõhe arengumaade ja arenenud riikide vahel.

Võime isegi öelda, et Aafrika manner on aastate jooksul toodud ülemaailmsele globaliseerumisele ohvriks, sest üleilmastumine ilma Aafrika varudeta oleks samas mastaabis keeruline. Aafrika riisumise aluseks on niinimetatud vabakaubanduse põhimõtted. Aafrikast veetakse välja odavat toorainet ja kasum läheb rikastele riikidele. Seda, mida varem tegid kolonisaatorid, teevad nüüd sageli investorid.

Niinimetatud struktuurilise kohandumise programmid (Structural Adjustment Programmes, SAP), mida võlgades riikidele juba kakskümmend aastat, vastavalt nende toorainele peale surutud on, ainult kasvatavad riikide haavatavust.

Võlakoorem ei puuduta ainult toorainete eksporti, vaid mõjutab otseselt ka tavaliste inimeste igapäevaelu, soodustades nälja teket. Toiduainetega varustamise kindluse vähenemise eest vastutavad suuresti ka Maailma Valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga  poolt võlgu olevate riikide valitsustele peale surutud uusliberaalne suunitlus, millest tingituna valitsused ei maksa enam toetusi eluks vajalike kaupade tootmisele, vaid suunavad kogu teenitud tulu laenude teenindamisse.

Kas teadsite? Alates 1996. aastast tegutseb organisatsioon La Via Campesina, mis kutsub üle andma riikidele õigust ise oma põllumajanduspoliitika üle otsustada. Organisatsioon protestib ka odavate põllumajandussaaduste impordi vastu rikastest riikidest, nõuab riigisiseste toetuste lubamist ning eelistab piirata teatud kaupade tootmist maailmaturule.

Lisaks kliimale põhjustavad tooraine hindade kõikumist ka erinevad kriisid, poliitilised mängud ja uued turule tulijad. Muutusi toovad kaasa ka toetuste vähenemised arengumaade põllumajandusse. Näiteks Aafrikas on arenguabi viimase kolmekümne aastaga ligi ¾ võrra vähenenud. Enamasti annavad doonorriigid arenguabi geopoliitilistel kaalutlustel, mitte vajadusest lähtuvalt.

Kas teadsite? 1992. aastal keskkonna- ja arengukonverentsil Rios sõlmiti 172 riigi vahel leping, et tööstusriigid annavad arenguabiks  0,7% rahvamajanduse kogutoodangust. 2003. aastal oli 0,7% eesmärgi saavutanud ainult viis doonorriiki kahekümne kahest, kusjuures mitte ükski G7 liige. Arenguabi doonorid mõjutavad sihtriigi poliitikat nii nõustamisega kui ka konkreetsete tingimuste sätestamisega. Mõned tingimused võivad olla põhjendatud (näiteks finantsjuhtimise läbipaistvus). Tingimused, mis nõuavad aga näiteks teatud majanduspoliitika järgimist, ei ole paljude huvgruppide meelest õigustatud ega jätkusuutlikud ning on tihti kahjuliku mõjuga.

Arenguriikide olukorra muudavad raskeks näiteks kõrged tollimaksud. Tööstusriikide poolt arengumaade jaoks kehtestatud tollid on tööstusriikide omavahelistest tollidest kolm kuni neli korda kõrgemad. Teisalt võivad ka arengumaade omavahelised tollimaksud kõrged olla. Lisaks sellele kasvavad arengumaade toodete tollimaksud tööstusriikides toorainest alates väljatöötatud toodete suunas, mistõttu paljud neist vähe sisse toova tooraine tootjatena püsivad.

80ndatest aastatest alates on arengumaad oma tollimaksud 25 protsendilt 11 protsendile alandanud. Turgude vabastamine on siiski olnud peamiselt ühepoolne.

Töötajate heaolu pole allhangetes sageli oluline

Lisaks majanduslikule lõksusolemisele on arengumaad ka rikaste riikide prügikastiks ja tööjõuvaruks. Paljud tööstusriikide ettevõtted on viinud oma tootmise arengumaadesse, tegutsedes vastavalt põhimõttele „keskkonnastandardid ja töötajate õigused kehtigu tööstusriikides, arengumaades võtame kergemalt“.

Varjates tarbijate eest tootmise alast infot, viies oma tootmise välismaale, kasutades erinevaid allhankeid ning eirates keskkonnanorme, töötajate sotsiaalset kaitset ja ohutust, hoiduvad paljud lääne ettevõtted kõrvale keskkonna-, sotsiaal- ja tööohutuse alasest vastutusest.

Väga palju kasutatakse allhangete tegemise võimalust odavatesse riikidesse, seda eriti tootvas tööstuses (tekstiili-, mänguasja-, naha- ja puidutööstus, elektroonikaseadmed jne), ent teema pole võõras ka erinevate arendustegevuste (meditsiinitooted, informaatika, lennundus jne) ja prügimajanduse  valdkondades.

Arengumaade ja töötusriikide vahel toimub enamasti väga ebavõrdne suhe, kus vaesem pool üritab saada natukenegi tulu, pakkudes soodsama hinnaga tootmise ja arendamise võimalusi, aga rikkam pool otsib jõupositsiooni ära kasutades võimalusi maksimaalseks kasumlikkuseks.

Kelle on huvi, võib vaadata inglisekeelset intervjuud lapstöölisega:


Arengumaad on rikaste riikide prügikastiks

Maailma kõige saastunumateks paikadeks loetakse vanaks ja kasutuskõlbmatuks tunnistatud tankerite vanarauaks lahtivõtmise tehased, sealhulgas maailma suurim laevade surnuaed Indias Alangis. Sealsetel töötajatel pole aimugi ohtlikest ainetest nagu asbest, raskemetallid, õlid jms.

Kellel on huvi, võib vaadata videot laevajäätmetest Alangis:

Kus laevad ja laevatöölised surevad?

Sarnased artiklid