„Milline on teie meelest keskkonnasõbralik elustiil?“ küsisin ühel koolitusel auditooriumi käest. Vastuseks kirjeldati mulle väikest majakest metsaveerel, kus on puuküte ja peenramaa tagahoovis. Küsimusele, kas ka linnas on võimalik sama säästvalt elada, sain eitava vastuse. Mõisted "linn" ja "keskkonnasõbralik" ei käi kokku, oli enamuse üksmeelne hinnang. „Olete te kindlad?“ küsisin vastu.

Mul ei ole maaelu vastu midagi, aga ka linnadel on omad eelised. Näiteks poed, lasteaiad, koolid, polikliinikud, apteegid ja toitlustusettevõtted on linnainimestel käe-jala juures olemas. Kuigi jah, maainimene väljas söömas ei käi. Tema tavatseb ise süüa teha.

Linnas saab suhteliselt mugavalt hakkama ka autota, sest ühiskondlik transport on tiheda graafikuga ja saadaval on soodsa hinnaga kuu- ja kvartalikaardid. Mõnes asulas on kohalik ühistransport tasuta. Maal seevastu käib transport harva ja tegusamad inimesed ei saa kuidagi autota hakkama. Kui maaperes on kaks töötavat täiskasvanut, siis ostetakse sageli ka kaks autot. Paljudel linnaelanikel on samuti auto, millega tööl käiakse, aga igapäevaselt läbitud vahemaad kipuvad linnarahval lühemad olema.

Linnade magalarajoonid ei ole just kõige looduskaunimad elupaigad, aga maakasutuse mõistes on tegemist väga tõhusa lahendusega. Kui maja on 9-korruseline, siis saame iga kasutatud ruutmeetri jagada ära üheksa leibkonna vahel. Üheksa peret maapiirkonnas võrduvad kordi suurema maakuluga. 

Magalarajoonis ringi sõitvad prügiautod võtavad iga prügikastitäiega kaasa kümnete kodude prahi. Külavahel peab auto käima iga maja juures eraldi. Linnades on lihtsam jäätmeid sortida.

Erinev on ka posti kättetoimetamise kulukus linna- ja maapiirkondades. Linnas jalutab postiljon trepikojast trepikotta, aga maal peab sõitma külast külla. Ka postkastideni jõudmine on maal aja- ja transpordimahukam tegevus.

Mujal maailmas rõhutatakse, et kõikvõimalikud ametkonnad on linnainimesele kättesaadavamad, sest nad asuvad lähemal. Eestis on enamus ametkondi õnneks piisavalt internetisõbralikud, et lihtsamad asjad saab korda ajada ka kodust väljumata.

Kliimamuutuste ja süsiniku emissiooni pärast muretsevad teadlased on kokku arvutanud, et suurlinnas elav inimene tekitab vaid elukohavaliku tõttu maakohas elava inimesega võrreldes üle 6000kg vähem CO2 aastas (1).

Linnaelu väiksem keskkonnamõju ei tähenda veel, et säästmine poleks vajalik. Piisab vaid mõnest raiskavast harjumusest (nt suur auto, kodust kaugel töötamine, autoga ummikutes istumine, toidu raiskamine, välismaise toidu eelistamine, ülepakendatud toodete ostmine, igapäevane lihasöömine jms), et kogutud boonused uuesti ära kulutada.

1. Holtzclaw, J. "Making truth convenient: Ending Our Oil Addiction, Building Sustainable Communities." National Student Conference, Washington, D.C, 26.07.2006

Sarnased artiklid