See ei ole reedeõhtune jutt, aga ... mu hing vajab kergendamist.

Ma olin täna ... tapja. Täiesti teadlik tapja. Aga muidugi mitte tahtlikult, lihtsalt amet on selline. Tuleb teha, kui inimkond on selliselt omad toimimised normaliseerinud. Minagi teen tööd, et hoida oma organismil elu sees. 

Räägin eutanaasiast. Kuigi toimingu nimel ei ole siin tähtsust – tuleb surmale silma vaadata ja see on valus. Sellest hoolimata, et täna veel ei surnud ju mina. Suri püha loom, lehm nimega PILGU. Seega ma tapsin ... Pilgu. 

Tegu oli vana loomaga, suurfarmi kohta kohe üsna eaka lehmaga, kes on ilmale toonud palju vasikaid ja kellest on välja voolanud jõetäis Valgust. Viimase poja järel lehmake enam ei kosunud. Jäi maha ja päev-päevalt muutus prognoos kehvemaks.

Loom on raske ja kui tegu on ka valuliste liigeseprobleemidega, siis ... oh, kuidas poleks tahtnud olla selle õnnetu Pilgu nahas, kelle süda tuksus nii tublilt ja truult rinnas, kes suutnuks võib-olla veel tuhat aastat hingata, kuid kelle tugistruktuuri jäikus ja suutmatus hoida liiga rasket keha saigi loomale saatuslikuks.

Kauem ei olnud mõtet lasta Pilgul piinelda. Ka hooldajatel on raske loomaga, kes ei ulatu jooma ja sööma ja keda tuleb küljelt küljele veeretada, et veri natukenegi ringi käiks.

Niisiis eutanaasia. Õnneks saan ma õnnetule loomale anesteesiat teha. Aga ma näen, et loom on toimuvast teadlik. Ma räägin temaga rahulikult, räägin nagu ... väga targa ja mõistva inimesega, sellisega, kes ise minult halastust võiks paluda. 

Kui rahusti oli toiminud, tuli veenisüst. Pilgu pea oli narkoosile vaatamata püsti ja tema silmad ei olnud ebaadekvaatsed. Ta teadis, mis nüüd toimuma hakkab. Üks hetk ja ... suur, uhke, väärikas loom langetas oma koonu maha, ta nagu ... palvetanuks. Ja mina palvetasid päriselt. Ma asetasin oma pihu Pilgu otsaette, tema püha ja targa lauba peale. Ma vaatasin Pilgu pilku. Ma vaatasin Jumalale silma.

Ma ei näinud seal hirmu, ma nägin seal suurt ja inimlikku kurbust. Nii suurt, et ma hakkasin nutma nii, et pisarad voolasid ja kukkusid lehmale peale, sinna, kus olid tema silmad. Ja siis olin ma tunnistajaks, kuidas ka loom nuttis. Armastuse hiigelsuured pisarad voolasid Pilgu silmadest kuni ... ma tundsin, nagu ka minu hing tahtnuks lahkuda koos mu pisaratega. 

Miks ... miks peab kõik nii olema? Kas teisiti tõesti ei saa? Mina olen veganiks hakanud ja katsetan, kas minu organism oskaks ja suudaks ka teisiti. Ja ainus asi, millega ma oma ametis end lohutan, on see, et väga sageli õnnestubki mul loomade elu päästa. Ja mul õnnestub võlurina luua üha uusi ja uusi elusid. Ma olen loojana tugevas, et mitte öelda sajakordses plussis, kui kõrvutada ELU ja SURM. Elule meeldib elada ja elu ma teenin, kuni hingan. Ja kuni ma armastan.

Loe teisi Thea loomaarstilugusid Bioneerist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta