Kuulates Saarnaki laiul mesimummide madalatoonilist suminat ning nautides pärnaõite uimastavat aroomi võib õdusal taluõuel jalga puhates süda lahkumise eel üpriski kurvaks muutuda. Nukrutsemiseks pole aga sugugi põhjust, sest ees ootavad üha uued saareseiklused: sedakorda Kolga lahes asuval Koipsi saarel.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- Tekst: Kadri Aller aka Saarehull. Fotod: Nele Verhovtsova
- 29. detsember 2017
- Foto: Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on saarele hakatud ehitama suvilaid.
36 hektari suurusele Koipsile, tuntud ka kui Koipse või Kobo, võib pääseda näiteks Kaberneeme või Salmistu sadamast kohalike paadimeeste abi kasutades, erinevate matkaettevõtete süstamatkadel osaledes või täiesti omaette seltskonnaga saarele aerutades. Saarehull leppis tuttava paadimehest vanahärraga sobiva päeva ja kellaaja kokku ning lasi keset juulikuist päikesepaistelist suveilma sõidutada Koipsile nii enda kui ka oma lähedased: kaasa sai võetud ema, vanaema, vend ja õde oma abikaasa ning lastega. Merelt saarele lähenejat ootab ees hoopis teistsugune vaatepilt, kui endistel aegadel.
Sarnaselt naabersaarele Rammule, on ka Koipsi olnud ajalooliselt täiesti lage ja puudeta saar, mida ilmestas tumeroheline kukemarjanõmm. Ja nagu Rammulgi, sunniti ka siinsed elanikud Nõukogude aja alguses saarelt lahkuma ning 1980. aastatel rajatud männikultuur suretab koostöös üha levivate kadakatega kohapealset ainulaadset nõmmemaastikku välja. Inimasustus sai alguse ilmselt 18. sajandi lõpu poole ning muuhulgas levis siia Rammu põliselanike suguvõsa Klamas. Rahvaarv jäi hiigelaegadel 50 inimese piiresse ning 1943. aastal oli saarel seitse suitsu ehk majapidamist (Eesti Sõna nr. 176, 4. aug. 1943. a.). Erinevalt Rammust ei olnud siin kunagi oma kooli ega surnuaeda.
Tänapäeval märkab paadis Koipsile läheneja esmalt valkjaskollasele liivarannaviirule järgnevat kadakavööndit, mille taga troonib mütsina kõrgemate puudega metsasalu. Just siin, saare kõrgeimas osas, leidub vanu kiviaedu ja muid märke kunagisest asutusest. Mööda liivast rannaäärt kõndides ja sügavrohelisi kukemarjalappe imetledes saarele tiiru peale tehes jõuate ühel hetkel suurte rändrahnudeni. Valige siit mõni välja, katsuge mägironimist harrastades kivi otsa turnida ja nautige vaadete Rammu saarele: kätte paistavad nii püstiseisev läänepoolne kui ka mahalangenud idapoolne meremärk. Meie perel õnnestus näha ka üht pontsakat kährikut, kes kukemarjapuhmaste vahel töntsakalt vudides nõmmekünka taha peitu kadus. Alates 1990. aastatest on Koipsi elu tasapisi jälle pulbitsema hakanud ning saare kirdeossa on rajatud mitmeid suvilaid. Suvilate ligidal tasuks edasi liikuda pigem mööda kaldajärsaku alla jäävat liivariba, sest mõistagi saavad suvilaomanikud pahaseks, kui oma jalutuskäigul kogemata eramaa piiridesse satud. Eramaast teavitavad ka kaldal leiduvad sildid, mis igati arusaadavatel põhjustel keelavad saarel omavolilise lõkketegemise ja prügi mahapaneku.
1943. aastal Koipsit külastanud ajakirjanik kirjeldab saart kui liivase lõuna- ja rändrahnuderohke põhjakaldaga lagedat metsa ja puudeta nõmmeseljandikku, kus väikesed kalurimajad on ümbritsetud juurviljaaedadest (Eesti Sõna nr. 176, 4. aug. 1943. a.). Heina pidavat saarel jätkuma nelja lehmapidaja jaoks ning lisaks peeti Koipsil paarkümmend lammast, kuid ei ühtki hobust. Ühest külastatud elumajast maalib ta aga kena saareromantilise pildi: vooderdatud ja värvitud ning uue sindelkatusega nukumaja mõõtu hoone, kuigi madal ja ligi sajandivanune, on ümbritsetud hoolitsetud muru, sirelipõõsaste, lehtla ja moonipeenardega. Tubade seinad olid tapetiseeritud lillemustritega; põrandad värvitud ja kirevate vaibakestega kaetud; mööbel linnalik ja moodne. Saareelanikud elatusid peamiselt kalapüügist – siinjuures olevat nende põhiliseks saagiks olnud räimed, kilud, kammeljad ja tursad – ning teenisid lisaraha paatide ehitamisega. Seetõttu võis Koipsi majade õuedel alati näha merealuste kallal töötavaid meesterahvaid. Rannal kõndides näidati ajakirjanikule üht halli habemega vana kalurit, kes oli noores eas kolmest mehest ainsana pääsenud sügisöises tormis merel paadiga hukkumisest. Kui kaevame vanade ajalehtede lademes veelgi sügavamale, siis saame teada, et nimetatud õnnetus toimus 20. novembril 1906. aastal ning pääsenud kaluri nimi oli Gotlieb Klamas (Päewaleht nr. 271, 1. dets. 1906. a.). Hukkusid Gustav Mai ja Gustav Klamas, kelle surnukehad meri hiljem Koipsi rannale uhtus.
Jättes aga Eesti Sõna ajakirjaniku idüllilise saarekirjelduse hetkeks kõrvale, siis teistest Koipsi kohta kirja pandud uudistest ei jää sugugi mulje kui rahulikust ja süütust maakillust. Saareelanikele omaselt hangeldati ka siin salapiiritusega. Näiteks on Kaberneeme piirivalvurite reidide käigus 1920. aastatel Koipsilt järjestikku konfiskeeritud 230, 50, 730 ja ~85 liitrit ebaseaduslikku kanget alkoholi (Waba Maa nr. 12, 16. jaan. 1925. a.; Kaja nr. 243, 24. sept. 1925. a.; Kaja nr. 272, 18. nov. 1928. a.; Waba Maa nr. 254, 1. nov. 1929. a.). Mainitud 50 liitrit avastati näiteks siis, kui piirivalvurid märkasid rannaliival kaevatud kohti ning raudoraga liiva sisse torkides piiritusenõude kõlksatusi kuulsid. Suur saak 730 liitrit avastati aga merepõhja traalides. Lisaks toimus siin 1930. aastal välijumalateenistus, mille järgselt purjutama hakanud mehed omavahel tülli pöörasid. Kakluse käigus läks suisa kivide loopimiseks, mille käigus saadud vigastuste tõttu üks mees kolm päeva hiljem Tallinna keskhaiglas suri. Neli süüdlaseks tunnistatud noormeest määrati kohtu poolt kolmeks aastaks vangiroodu (Kaja nr. 18, 21. jaan. 1933. a.).
Paarkümmend aastat varasema artikli kohaselt oli kõrval asuval Rammu saarel alkoholi tarvitamine harv nähtus, kuid Koipsil olevat olnud oma monopol (Postimees nr. 163, 24. juuli 1910. a.). Eks see sünnitas ka omajagu probleeme. Teravad elamused Koipsil aga jätkusid: 1927. aasta sügistormis oli merepõhjast lahti tulnud ja Koipsi ligidal lainetele ulpima jäänud neljasarveline meremiin (Päewaleht nr. 279, 13. okt. 1927. a.). 1926. aastal väisasid Koipsit aga neli soomlasest merehädalist, kelle rikki läinud mootoriga paat oli kahepäevase triivimise järel Eesti vetesse jõudnud (Kaja nr. 233, 8. okt. 1926. a.). Põnevust jagub ka tänapäeva: 2005. aastal tekitas Koipsil poleemikat Raimo Kägu vabalt ringiuitav lambakari, kes suvilaomanike krunte laastas.
Koipsi kuulsusrikkast minevikust hoolimata leiab nüüdisajal siit kandist enamasti rahu ja vaikuse. Rannikul vahelduvad kirgasvioletsed nõmm-liivateeväljad erkkollaste kukeharjakogumikega. Merre sirutub pikk ja kitsas puittaimestikuta Tallisäär ning rannaliival peesitades saab nautida vaadet teistele Kolga lahe saartele. Ilusa ilma korral näib tüüne meri sinise unelmana; tuulisemal päeval ergutavad meeli lainete harjal sõitu tegevad vahutordid. Kingi endale ja sõpradele või perele üks kena päev ning nakatage ennast saarehulluse pisikuga!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta