On üks aastalõpu päev. Niigi lühike päev on otsa saanud ja ilm pole just kõige parem. Mööda napilt valgustatud teed sõidab auto ja peatub traataia värava taga.

Autost väljub keskealine pikas mantlis mees. Tema olekus on kõhklust, ilmselgelt on ta siin esimest korda. Ta kogub end, kui kuuleb kaugemas aedikus koerte haukumist. Järelikult olid viidad õiged. Mees siseneb väravast ning suundub esimese hoone poole, mille ukse kõrval tahvel "Viljandi kodutute loomade varjupaik."

Sisenedes majja on mees taas kohmetu, on kuulda vaid kasside hääli, nagu oleks ta teises maailmas, loomade maal. Kaugemast ruumist tuleb lühem lokkis juustega neiu ja teretab "Tere! Kuidas saan aidata?"

"Tere!," vastab mees. "Palun mulle üks vana koer!"

Neiu on hetkeks üllatunud ja kordab küsivalt: "Üks vana koer?"

"Jah, palun mulle üks vana koer!"

"Õigemini tahan ma seda oma isale. Ta on väga vana, elab talus, üksi. Tema viimane seltsiline, taksikoer, suri ja nüüd on taat õnnetu. Linna ega vanadekodusse kolida ta ei taha.  Saab endaga ise hakkama aga üksindust aitaks peletada mõni loom. Me sugulastega ei tea isegi kui kaua taadile päevi on antud, sellepärast siis otsime vana koera."

"Jah! Ma mõistan" vastab neiu. "Teate, meil on üks selline, mis peaks teie isale sobima! Lähme ma näitan teile!"

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta