Eile, 9. märtsil, avaldas sotsiaalministeerium teate, et riik kuulutas välja hanke, millega üritatakse hoolekandesüsteemi kaasata senisest enam vabatahtlikke. Eesmärk on vabatahtlike abiga toetada eakaid ja täisealisi erivajadustega inimesi, kes vajavad igapäevase eluga toimetulekul juhendamist, abi või järelevalvet.

„Sotsiaaltöötajad täidavad igapäevaselt ka selliseid ülesandeid, mis ei eelda erialast haridust ja mille täitmiseks saaks kasutada kogukonna abi,“ ütles teates sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. „Vabatahtlikud ei asenda sotsiaaltöötajat, kuid suudavad sageli pakkuda vajalikku abi, mida kohaliku omavalitsuse teenused ei pruugi ära katta. Kogukonna kaasamine ja suurem tähelepanu oma liikmetele võimaldaks eakal või puudega inimesel kauemaks koju elama jääda ja ennetada hooldekodusse sattumist. Tihti võib aidata ka vestluspartneri olemasolu, et suuremaid muresid ennetada.”

Kuigi esmapilgul tundub idee tore, solvab hange paljusid inimesi.

Riigihanke tehnilisest kirjeldusest võib lugeda: "Sotsiaalvaldkonnas on vabatahtlike kaasamine olnud seni suhteliselt vähene, sest puudub ühtne vabatahtlike kaasamise ja rakendamise praktika. Eri piirkondades on üksikuid häid näiteid ning erinevaid sotsiaalsete ettevõtete ja vabatahtliku töö koostöömudeleid, kuid terviklik nägemus vabatahtlike rollist ja rakendamise võimalustest sotsiaalvaldkonnas puudub." Just selline suhtumine vihastabki ja tekitab nördimust.

Vabatahtlikud on riigile väga paljudes teemades appi tulnud. Põhjuseid vabatahtlikkuseks on erinevaid: mõnikord pakub tegevus puhast rõõmu, mõnikord tahavad inimesed aidata, mõnikord tehakse asi ära, sest muidu see jääkski tegemata. Kahjuks on esinenud ka sellist suhtumist, et kui vabaühendused aitavad mõnda probleemi lahendada, siis saab neid lõdva randmega alarahastada, sest neil on ju vabatahtlikud. Pigem lausa eeldatakse, et õige vabaühendus ongi vabatahtlike tööd kasutav. Ja kui ühendust pole enam vaja, siis öeldakse, et vabatahtlikud pole ju profid, ühendus pole piisavalt tõhus. Ilmselt pole Eestis varsti enam ühtegi valdkonda, mida vabatahtlike õlule ei pandaks.

Vabatahtlikud aitavad politseinikke, käivad abiks haiglates ja hooldekandeasutustes, päästavad tulekahju korral, panustavad riigikaitses, koristavad metsaaluseid, tegelevad hulkuvate ja haigete loomadega, teevad loodusvaatluseid, haldavad korteriühistuid, abistavad kohalikke omavalitsusi, kirjutavad meediakanalitesse, teevad raadiot, aitavad üksikuid eakaid ja puuetega inimesi, aitavad korraldada spordi suursündmuseid, koolitavad, koguvad toiduabi jne.

Eestis on kahjuks ka neid inimesi, kes on sunnitud võtma tasuta töötava inimese rolli. Näiteks erivajadustega inimese või eaka inimese lähedased on mõnel juhul rakkes ööpäevaringselt. Kas nad on vabatahtlikud? Ei, nad on suure hoolduskoormusega inimesed, kellel on süda õige koha peal, aga riigi jaoks on nad kohustuse täitjad. Nad on omastehooldajad.

Maksu- ja tolliameti lehelt võib lugeda, et vabatahtlik töö ei ole oma pere hüvanguks tehtav töö. Paljude inimestele toob lähedaste inimeste hooldamine kaasa karjääri ootele panemise, vaesuse ja isolatsiooni – see ränk koormus.

Inimesed solvuvad, kui räägitakse vähesest vabatahtlikust panusest sotsiaalvaldkonnas. Jah, omastehooldajad hooldavad oma lähedasi ja nad ei kvalifitseeru ametlikult vabatahtlikeks, aga ometi teevad nad päevast päeva, ööst öösse seda sama tasustamata tööd, mille tegemiseks olla Eestis vähe vabatahtlikke.

Kui jätta kõrvale solvumine, siis mina isiklikult oleksin kahe käega poolt, kui riigihanke lahendused oleksid stiilis: "Paneme sotsiaalvaldkonna tudengid ja eakad samasse majja elama. Tudengid aitavad eakaid ja saavad vastu tasuta elukoha." Hollandis on sarnane võimalus olemas.

Vabatahtlike kaasamise puhul tasub alati küsida, kui palju süsteemi toimima saamine ja selle toimimine maksavad. Abivajaja jaoks võõraste vabatahtlike kaasamine eeldab, et keegi kontrollib tausta, koolitab ja haldab, sest muidu on varsti heade inimeste kõrval ka uued Liis Haavelid. Sotsiaalvaldkonnas on väga tähtis, et töö, mida vabatahtlikud teha aitavad, oleks järjepidev. Kuidas see järjepidevus tagatakse? Ja lõpetuseks soovitan hankes osalejatel tõsiselt mõelda, kus jookseb piir õhinapõhise abistamise ja inimeste ärakasutamise vahel, ning seda mitte ületada.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta