Ainult 1% kogu maailma veeressursist on inimeste jaoks kasutatav. Kuigi planeedi pinnast on ligikaudu 70% kaetud veega, on sellest 97,5% merevesi. Ülejäänud 2,5 protsendist mageveest asub 68,5% jääpankades ning liustikes.

Tänapäeval kasutatakse põllumaa niisutuseks 70%, tööstuse tarbeks 20% ja olmeks 10% tarbitavast magedast veest. Linnastumine, industrialiseerimine ja rohke kemikaalide kasutus põllumajanduses on halvendanud pinna- ja põhjavee kvaliteeti, mis omakorda ohustab inimese tervist ja loodust.

Veepuudus mõjutab ligikaudu 40% inimestest. Kas te teadsite, et praegu puudub peaaegu igal 6. inimesel maailmas võimalus saada minimaalset vajalikku kogust puhast vett (20-50 liitrit) päevas. Ligikaudu 3800 last sureb maailmas iga päev just seetõttu, et neil puudub juurdepääs puhtale joogiveele.

Mida enam puhast vett tarbitakse, seda rohkem tekib heitvett. Arengumaades lastakse 90% saastunud veest ja 70% tööstusjäätmetest puhastamata kujul pinnavette.

Kuigi meil Eestis võib tunduda, et vett on külluses, siis tegelikult see nii ei ole. Veevarud maailmas on jaotunud väga ebaühtlaselt. 60% mageveevarudest kuulub vaid paarile riigile. Samas Aasias, kus elab 60% maailma elanikest, paikneb vaid 30% maakera mageveevarudest.

Maailmas on mitmeid piirkondi (näiteks Tuneesiast üle Sudaani ulatuvas kolmnurgas), kus on tegemist lausa struktuurilise veepuudusega. Koos põllumajanduses kuluva veega on sealsetel inimestel aastas kulutada vähem kui 1000m3 magedat puhast vett üksikisiku kohta ja seetõttu räägitaksegi nendes piirkondades „kroonilisest veepuudusest“.

Kroonilise veepuuduse all kannatavate piirkondade arv kasvab pidevalt, kõige suurem mure on see aga maailma kuivemates paikades, kus elab rohkem kui 2 miljardit inimest, sealhulgas pool kõikidest vaestest inimestest.

Paljudes Põhja-Aafrika ning Lähis-Ida riikides, nii nagu ka Mehhikos, Pakistanis, Lõuna-Aafrikas, Hiinas ja Indias esineb veepuudus periooditi, kuna enamik magedat vett kasutatakse ära niisutuseks põllumajanduses.

20. sajandil kasvas vee kasutus 6 korda, seega 2 korda kiiremini kui rahvastik.

Kui maailma rahvastik tõepoolest järgneval kümnendil praeguselt 6,5 miljardilt prognoositava 8,5 miljardini  kasvab, siis jagub inimestele kolmandiku võrra vähem magedat vett. Sellisel juhul elab kahe aastakümne pärast juba 1,8 miljardit inimest täieliku veepuuduse piirkonnas. Ülejäänud maakera elanikkond peab hakkama samuti oma veetarbimist piirama.

Olukorda teravdab veelgi inimeste lahkumine maapiirkondadest ja rahvastiku kontsentreerumine suurlinnadesse.

20.sajandi alguses oli 11 linna, kus oli enam kui miljon elanikku. Aastal 1950 oli selliseid linnu 80. 1990. aastal oli miljonilinnasid juba 276 ning 2000. aastal oli neid ligi 400. Ennustatakse, et aastaks 2015 on selliseid hiiglaslikke linnasid juba 550.

Enamikus arenenud ja üleminekumajandusega riikides on majandusedu ja linnastumine saavutatud ökosüsteemide (k.a. veevarude) tõsiste mõjutuste hinnaga. Olukord on veelgi hullem arengumaades, kus sageli puudub kanalisatsioon ja reovett ei puhastata.

Kogu selle veehäda juures tundub kummaline, et ligikaudu 30% kasutatavast mageveest läheb kaotsi tänu leketele. Suurtes linnades võivad lekked ulatuda 40-70%-ni.

Eestis ei osata veega seotud probleeme näha. Eestis on isegi tualetipoti loputusvesi seesama puhas torustikuvesi, mida me joome. Lääneriikide elanik kulutab WC-s ühe korra vee tõmbamine sama koguse vett, mis arengumaade elanikel on kasutada kogu päeva jooksul pesemiseks, koristamiseks, söögitegemiseks ja joomiseks.

Veepuudus on levinud ka osadesse lääneriikidesse, kuid seal on palju rohkem ressursse ja tehnoloogiat probleemi parandamiseks kui vaestes riikides.

Kui slummide elanikele on vesi eluline väärtus, siis kõrgema elatustasemega piirkondades raisatakse vett. Rikaste arvukad kodumasinad kultavad vett järjest enam ja on vähetõenäoline, et keskkonnateadlikkus või kokkuhoidlik mõtteviis seda tendentsi vähendaksid. Eurooplased kulutavad päevas keskmiselt 100-200 liitrit vett, ameeriklased 300-400 liitrit vett ja austraallased keskmiselt 1000 liitrit vett. Seda on liigagi palju. Arengumaade vaesed saavad hakkama paari liitri veega päevas.

Loe lisaks:
UNESCO veeportaal; Maailma Veefoorum; Valitsusvälised organisatsioonid jõgede ja tammide kohta.

_________________________________________
Allikad: Keskkonnaministeerium; A. Gresh, J. Radvanyi „Globaliseerumise atlas“, kirjastus Agro, 2007;

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta