Ma tunnen mõnikord soovi minna mõne suure gloobuse juurde, lükata see keerlema, sulgeda silmad ja panna näpp suvalisele kohale maailmakaardil. Seejärel kujutan ette, mis tunne oleks selles kohas mõned aastad elada. Siiani on minu gloobusekeerutamine vaid keerutamiseks jäänudki. Õnneks on minusuguste unistajate tarvis viimasel ajal ilmunud mitu head raamatut, mis kokku moodustavad „Minu…“ raamatute sarja.

Pilguheitu välismaale sattunud eestlaste eludesse alustas omal ajal Epp Petrone „Minu Ameerika“ ja „Minu Ameerika 2“ raamatutega. Järgnesid Anna-Maria Penu „Minu Hispaania“ ja Liis Kängsepa „Minu Argentiina“.  Läbi nelja raamatu on lugejad saanud aimu elu-olust New-Yorgis, eelarvamustest ja eneseleidmisest Hispaanias ning elust vabatahtlikuna Argentiina vaeste keskel. Raamatud on täis nii ohoo-efekti tekitavaid kirjeldusi kui ka äratundmisrõõmu, et mõnel isiklikul teadmisel ongi tõepõhi all.

Teadagi on gloobuse keerutamine heas mõttes sõltuvust tekitav harjumus ja pärast mitut tugitoolirännakut teiste inimeste eludesse, on üsnagi loogiline oodata järge. Ja järg tuli, õigemini järjed tulid. Enne jõule nägid ilmavalgust koguni kolm „Minu…“ sarja raamatut – üks Alaska-, teine Moldova- ja kolmas Tai-teemaline.

Maria Kupinskaja kirjutatud „Minu Alaska“ on lugu noore naise eneseleidmise teest läbi kahe suve Alaska kelgukoerte keskel.

„Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama,“ on Maria Kupinskaja oma kogemuse kohta öelnud.

Küsimustele, kas autor on üle saanud kurvast tõsiasjast, et teine suvi liustikulaagris lõppes enne plaanitud aega ja kas raamatu kirjutamine mõjus hingele trööstivalt, vastas Maria Kupinskaja eitavalt. Rahu annab õpitud teadmine, et kõik on võimalik.

Järgmiseks otsime gloobuselt veidi soojema sihtpunkti. Marje Aksli raamat „Minu Moldova“ viib lugejad Euroopa kõige vaesemasse riiki, kus aeg justkui seisab, ja näitab diplomaadi abikaasa silmade läbi kohalikku elu-olu ning inimlikkust.

Marje Aksli on öelnud: „Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid, kalleid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske kohe paugupealt armuda – nõukogude aeg on siia maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd. Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: aeg on ärgata!“

Küsimusele, kas autor oleks nõus Moldovasse veelkord tagasi minema, järgnes kindel ei: „See kõik oli nii kurb. Ma ei tahaks näha, et olukord on muutunud veel vaesemaks.“

Kui Moldovas elamine polnud teie jaoks veel piisavalt teistmoodi kogemus, siis nüüd võite veelkord gloobust keerutada ja peatuda lõunamaiselt soojal maal. Mai Loog räägib raamatus „Minu Tai“ naiseks olemisest ja poliitikast.

Naise rollile läheneb autor palju intensiivsemalt, kui Eesti kirjandusmaastikul harjunud ollakse. Erootilis-eksootiline eneseleidmine kõrvuti tõsiste teemadega loovad raamatust kogumi, mis mõjutab lugejat palju kauem, kui vaid lugemise hetkel. „Minu Tai“ puhul tasub olla valmis kultuurišokiks ning üllatusmomentideks seksikate jänkukõrvade ja teaduslike kraadide teemadel.

„Ma olen kaasaegne naine, ma olen seks-subjekt, ja ma naudin seda,” on Mai Loog öelnud. Täpsemad selgitused leiate Mai raamatust.

Vaata lisaks:
Fotovalik "Minu..." sarja raamatute esitluselt Viru keskuses
Esitlusel viibis kohal raamatu "Minu Alaska" autor Maria Kupinskaja, kes rääkis oma raamatust lähemalt, jagas autogramme ja vastas küsimustele. Raamatu "Minu Moldova" autor Marje Aksli ja raamatu "Minu Tai" autor Mai Loog andsid üritust juhtinud Epp Petronele otse-eetris veebiintervjuu.

Loe lisaks:
Bioneeri intervjuu Epp Petronega

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta