Ületarbimine, saastatus, metsaraie – need on üha rohkem meie igapäevaelu probleemideks. Inimesi sünnib enam, kui sureb. Kapitalismi uppunud ühiskond seab prioriteediks raha ning alaväärtustab keskkonda ja loodushoidu. Mis sunnib inimest loodusele selga pöörama ning rahahunnikute poole jooksma? Mis väärtused loodushoiu üles kaaluvad? Kas viga on suurtööstustes või meis endis?

Moetööstus, üks suurimaid loodusressursi raiskajaid, annab tööd väga paljudele inimestele. Hiina ja Indoneesia õmblustsehhid on riikidele oluliseks sissetulekuallikaks, kuna suured moefirmad Milanost-Pariisist tellivad kaupa kogu maailma turule. Peakontoris ideid genereeriv disainerimeeskond mõtleb rõivamudelid välja, saadab materjalitellimuse kangatootjatele ning ootab, millal õmblusfirmade tellimuskaupa üle maailma poodidesse saadetakse. Tööd saavad nii disainerid, turustajad, õmblejad kui ka müüjad. Kogu protsessi vahepeal on veel palju inimesi, kes hoolitsevad võimalikult hea kvaliteedi, odava hinna ja läbimüügi eest. See on lõputu karussell, sest hooajakaup vahetub vähemalt neli korda aastas.
 
Rääkisin moedisainer Reet Ausiga, kes peab lugu rohelisest mõtteviisist ning oskab nii mõneski kohas ületarbimise teemal terava kommentaari poetada. Ta mainis, et tänapäeval eelistatakse kvaliteedile kvantiteeti ning seetõttu tekib rohkem prahti. Kurb on aga see, et peale rõivaste halveneb ka kanga kvaliteet. Probleemi põhjustaja on jällegi jooksusammul edasi tõttav trend. Viga on kiiresti muutuvat moodi loodushoiule eelistada, sest kuuga oma värvi kaotanud pluus läheb halvimal juhul metsa alla kõdunemist ootama. See aga tõenäoliselt ei toimu, kuna kangas sisaldab liiga palju tehiskiude, mis looduses ei hävine. Tekib olukord, kus riiet ära visata ei tohi, kuid uuesti töödelda ka ei saa, kuna materjal seda ei võimalda. Ainus lahendus on rõhuda nii kanga kui ka rõiva kvaliteedile ning aeglustada trendide muutumist.
 
Üha rohkem Skandinaavia moefirmasid keskenduvad kvaliteedile ning annavad oma tegevusega teistele eeskuju. Külastades taani moekunstnikku Carla du Nordi, kes oma toodangu hindu kõrgel hoiab, sain teada, et kauba hind on tingitud Ungari ja Türgi õmblejate töökvaliteedist, mis näiteks Hiina omaga võrreldes on kordades parem. Häid kangaid tellib ta Itaaliast ning hoiab tänu Euroopa piires asjaajamisele transpordikuludes kokku. Kui ta valiks Türgi asemel odavama tööjõu Hiinast, läheks kauba edasi-tagasi toimetamine ikkagi kallimaks. Carla tunnistas, et kallihinnalise toodangu sihtgrupp on kvaliteeti nõudev klient, mistõttu keskklassini tema looming sageli ei jõua. Skandinaavia mood on võrreldes Pariisi omaga tasakaalukam, kuna trendid on väiksema tähtsusega ning olulisel kohal valitseb stiil. Seda võivad tõestada ka Noa Noa kleidid, mis Pariisi diktaatorite kiuste oma stiili esindavad ning kvaliteedis silma paistavad.
 
Kahjuks pole aga just palju inimesi, kes on nõus rõivatüki eest rohkem raha välja käima. Tarbija ei mõtle, et usaldades pimesilmi kaupmehi, kes lubavad odava hinnaga peaaegu sama head toodet müüa, kui on originaal, kaotavad nad oma väärtust. Kvaliteeti järgiv tarbija on eneseteadlik ning teab, et pidevalt muutuvad trendid on tihtipeale moenarridele, kes odavat kraami kokku ostes silma üritavad paista. Raha kokkuhoid kvaliteedi arvelt on andestamatu ka nüüd, mil maailm on majanduskriisi langenud. Kui pole piisavalt raha, et Prada kleiti kuskilt hirmkallist kaubamajast osta, võib külastada hoopis tänuväärsemat second-hand-poodi, kust hea tahtmise korral samuti firmarõivaid leida võib.
 
Õnneks kasutatakse suurte moeloojate loomingus järjest rohkem kangajääke, rõivaste tükke. Martin Margiela Belgiast pärit taaskasutuse pooldajana võttis juba algusaegadel vanu ülikondi õmblustest lahti ning valmistas neist uusi kostüüme. Margielalt võiksid eeskuju võtta karusnahast kasukate tootjad. See parandaks oluliselt soobli või hõberebase iivet, kuna nõudlus uue naha järele väheneks. Ka salakütid kaoksid metsadest, sest turgu poleks enam. Kui materjali taaskasutada, säästab sellega loodust nii uue tooraine kui ka saastava prügi arvelt. Prügimäed ei kasvaks nii kiiresti ning metsad tiheneksid.
 
Moetööstus kui üks suurimaid loodusressursside raiskajaid võiks tõsta kvaliteeti nii kanga kui ka rõivatootmise osas. Kiirele trendide vahetumisele tuleb eelistada rõivaste kauapüsivust. Indiaani vanasõna ütleb, et alles siis, kui viimane puu on surnud, viimane jõgi mürgitatud ning viimane kala püütud, mõistame, et me ei saa raha süüa. See on vali signaal moediktaatoritele, kes, hoolimata sellest, et poolele maailmale tööd annavad, tihtipeale end rahahunnikute keskele unustavad. Inimesed ei tohi uutele moesuundadele liigset tähelepanu pöörata, vaid peavad stiili ja kvaliteeti eelistama! Loodus on meie esimene ressurss, mille najal areneda, ning viimane võimalus elamisväärselt elada.

Loe lisaks riiete, lõngade ja kangaste kohta

Erinevad kangad ja materjalid

Hooldamine

Mõju keskkonnale, ühiskonnale ja tervisele

Taaskasutus ja jäätmed

Moetööstus

Kaubandus

Sarnased artiklid