Kui spetsiaalsed biolagunevad prügikotid maksavad kolm või veel enamgi krooni tükk, siis ketikaupluste kassadest saab osta biolagunevaid ostukotte hinnaga 1,50 krooni tükk. Milleks osta kalleid prügikotte, kui biolagunevad jäätmed saaks panna ka poekotti. Aga kas ikka tohib?

Tallinna jäätmehoolduseeskiri ütleb, et biolagunevad jäätmed tuleb paigutada mahutisse paberi- või mõnest muust biolagunevast materjalist kottidesse pakitult ja kilekotte sinna visata ei tohi. Seevastu biolagunevate jäätmete liigiti kogumise juhend Tallinna linna kodulehel ütleb, et jäätmed tuleb pakendada biolagunevasse või läbipaistvasse kotti. Viimase all on mõeldud aedviljade ostmiseks mõeldud kilekotti. Prügikäitlejad nõuavad biolagunevate jäätmete kottide lagunemist 3-4 kuuga.

ASi Prisma Peremarket turundus- ja kommunikatsioonijuht Kadri Lainas kinnitas, et Prismade kassades müüdavaid biolagunevaid kilekotte võib kasutada biojäätmete kogumiseks. “Uurisime toona seda tootjalt, kui teema päevakorras oli,” ütles ta.

Prisma lubab ostukoti lagunemist 45 päevaga

Lainase sõnul erinevad Prisma biolagunevad kotid teiste jaekettide omadest. “Tean, et hetkel on mitmel pool teistes kettidest kasutusel materjal, mis tegelikult looduses ei lagune, lihtsalt muutub pisemateks tükkideks, jäädes siiski pikaks ajaks loodusesse ringlema. Prisma ostukott on aga valmistatud maisitärklisest ja laguneb looduses,” selgitas ta.

Tootja kinnitusel laguneb kott 45 päevaga. Ettevõte ostab turundus- ja kommunikatsioonijuhi sõnul biokotte sisse kallima hinnaga, kui neid tarbijatele müüakse. “Pidasime lihtsalt õigeks, et biolagunev ostukott oleks tavalise kilekotiga ühes hinnaklassis, et kõikidel oleks võrdsed võimalused keskkonnasäästlikuks valikuks,” põhjendas Lainas.

Prisma ostukottide tarnija ASi Prime Partner esindaja Anneli Viilver selgitas, et biokotid on toodetud materjalist Mater-Bi, mille tooraineks on geneetiliselt muundamata maisist saadud tärklis. Viilveri sõnul on tegemist biopolümeeriga, mida saab töödelda sarnaselt plastikutele, kuid millel on looduslikud omadused - biolagunevus ja kompostimise sobilikkus. Viilver kinnitas, et kotid ei sisalda sünteetilist polüestrit, vastasel juhul ei oleks need saanud vajalike sertifitseerimisagentuuride tunnistust. Toode vastab Euroopa Liidu standardile EN13432. Kotte testis Saksamaal asuv agentuur DinCerto.

Selverite kassades biolagunevaid ostukotte praeguseks enam ei müüda. Samuti ei müüda neid Rimides ega Säästumarketites, kuid nende turundus- ja kommunikatsioonijuhi Evelin Mägioja sõnul on neis kauplustes müügil olevad kilekotid valmistatud 33 protsendi ulatuses ümbertöödeldud plastist. See muudab kotid Mägioja selgitusel tavapärastest küll loodussõbralikumaks, kuid biolagunevate jäätmete kogumiseks ja konteinerisse viskamiseks need siiski ei sobi. Biolagunevaid kotte ei müüdagi Mägioja sõnutsi põhjusel, et keskkonnateadlased argumenteerivad nende tegeliku keskkonnakasu vastu.

Biolagunevaid kilekotte müüakse ka Maxima kauplustes (umbes 7 krooni kott) ja Solarise keskuse toidupoes (umbes 3 krooni kott). Esimestel seisab samuti Mater-Bi materjali tähis. Teistel lihtsalt kiri, et kotid on täielikult biolagunevad.

Jäätmevedajal pole vahet, mille sisse kogutakse

Jäätmekäitlusettevõtte Ragn-Sells ASi teenindusjuhi kohusetäitja Kadri Jõgi ütles, et jäätmevedajale ei ole teenuse osutamise seisukohalt oluline, kas biojäätmed on spetsiaalsetes biojäätmete kottides või lihtsalt läbipaistvates kottides. “Vedaja annab jäätmed üle jäätmekäitluskohale ja koti olemus omab tähendust seega eelkõige nendele. Biojäätmete nn õigete kottide kasutamine on oluline jäätmete vastuvõtjale, Tallinna piirkonnas Tallinna Prügilale, kuna nemad peavad tagama biojäätmete käitlemise, mille eelduseks on jäätmete kottidest kättesaamine,” selgitas ta. Kuid lisas, et soovitab keskkonnainimesena kasutada biokotte, kuna erinevalt tavakilekottidest need lagunevad ega tekita seega ladestamismahtu.

Hiljuti uuris Linnalehe palvel biolagunevate kilekottide koostist aga Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi juhtivteadur Tõnis Pehk. Kiri biolagunevate prügikottide pakendil lubab, et need komposteeruvad pinnases 10-45 päevaga täielikult ja jääke jätmata, kuna on valmistatud vaid looduslikust toorainest, nagu maisitärklis ja taimeõli. Pehk uuris biokotte tuumaresonants-spektomeetriga, millega saab aineosakeste tasemel järele vaadata, millest üks või teine materjal koosneb ning tuvastas, et kottide koostises leidus peale tärklise ja taimeõli siiski ka ligi 30 protsenti mittebiolagunevat, sünteetilist polüestrit polüetüleenglükool-tereftalaati, millest on tehtud ka tavalised kilekotid. Seetõttu võib nende kottide biolagunemisega olla Pehki sõnul probleeme.

Pehk selgitas Linnalehes, et kottidel olev logo Mater-Bi tähendab Itaalia firma Novamont patenteeritud kaubamärki ning ka firma enda andmetel pole Mater-Bi tooted täielikult biolagunevad.

Kevadel kommenteeris Linnalehele biolagunevate kilekottide teemat ka Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Peep Christjanson, kes ütles, et 100 protsenti biolagunevat kilet pole olemas, kuna seda pole lihtsalt võimalik toota. Biolagunevatest kottidest saadud komposti ei soovita emeriitprofessor  porgandipeenrale viia, kuna selles sisalduva pulbristunud polüetüleeni mõjud pole veel lõpuni teada.

Sellise katse ja emeriitprofessori soovituste põhjal on alust järeldada, et biolagunevaid jäätmeid ei tasu koguda ketipoodide kassades müüdavatesse ega spetsiaalsetesse nö biolagunevatesse kottidesse.

Tallinna Prügila: ootame kilekottideta biojäätmeid

Ka Tallinna Prügila ASi juhatuse liige Allan Pohlak ütles, et biojäätmeid tuleks koguda kilekotivabalt. Ta selgitas, et prügilal on võimalik küll mingi kogus kilet pärast kompostimist sõelumise käigus välja võtta, kuid kile sisaldus kompostis pärsib biolagunevate jäätmete lagunemist (aeroobse kompostimise protsessi käigus pärsib kile õhu liikumist) ja toob prügilale hiljem kaasa hulgaliselt lisatööd komposti puhastamisel võõrkehadest. Seega muutub ka käitlemine kallimaks.

“Vedajatel on muidugi ükskõik, mis nad autosse võtavad, kuid kui meile jõudes on koormas ikka väga palju kilet ja enamus biolagunevatest jäätmetest on pakitud kilekottidesse, siis me teisaldame need koormad ladestusalale ja esitame siis ka vastavalt arve kui segaolmejäätmete eest,” ütles Pohlak.

Prügila on nö biolagunevate kottide lagunemist katsetanud ka oma süsteemis ning täheldanud, et kotid ei lagune 100 protsenti, vaid muutuvad helvesteks või lagunevad väiksemateks osadeks.

Üks põhjuseid, miks Tallinna linn lubas kokkuleppel Tallinna Prügilaga alguses kasutada läbipaistvaid kilekotte, oli Pohlaku sõnul aidata kaasa biolagunevate jäätmete liigiti kogumisele ja minna hiljem üle siis kilekotivabale kogumisele. “Parim ja odavaim viis tarbijale oleks kindlasti koguda biolagunevad jäätmed mõnda väiksemasse anumasse, nt plastikust šašlõkiämber, mis omakorda tühjendada kogumiskonteinerisse ja hiljem pärast pesemist uuesti korduvkasutada,” soovitas Pohlak.

Mees rõhutas, et prügila ootab kompostimisse eelkõige kilekotivaba biolagunevat jäädet. “Meil on olemas seadmed, millega saame kilet hiljem eemaldada, kuid see on sama, kui me jookseksime talvel suveriietega õues ringi, kuna meil on kodus kapis külmetushaiguse ravimid,” tõi ta võrdluse.

Ka Tallinna Keskkonnaameti jäätmehoolde osakonna peaspetsialist Katrin Rannama selgitas, et biolagunevate jäätmete eraldi kogumise alguses kolm aastat tagasi lubati kokkuleppel Tallinna Prügilaga kasutada vähesel määral õhukesi kilekotte, kuna neid sai jäätmete edasisel käitlemisel välja võtta. “Nüüdseks on sorteeritud biolagunevate jäätmete kogused kasvanud, kuid paraku on kasvanud ka kile hulk selles, mis teeb biolagunevate jäätmete kompostimise keeruliseks,” ütles ta. Poekassas müüdavaid biolagunevaid kilekotte võib tema sõnul biolagunevate jäätmete kogumiseks kasutada. Ka Rannama ütles, et jäätmed võib panna lahtiselt konteinerisse, ent selles peab olema siis vooderduskott. Samuti võib jäätmeid pakendada ajalehe sisse. “Kuid samas on ajaleht hea teisene toore,” lisas ta.

Kas prügimäel toimuvad looduslikud protsessid?

Erinevalt jäätmehoolduseeskirjast kirjutab Epp Petrone oma raamatus “Roheliseks kasvamine” maailma üht juhtivat keskkonna(aja)kirjanikku Julia Hailesi vahendades, et paberkottki ei pruugi olla parim valik. “Paberkottide jaoks on vaja pika kiuga puitu ja seetõttu tehakse neid uuest puust, mitte vanapaberist. Mõlema koti (nii paber- kui kilekoti) valmistamiseks kulub umbes ühepalju fossiilkütust. Paberkott on umbes kuus korda raskem ja võtab prügimäele sattudes umbes kümme korda rohkem ruumi kui kilekott. Omaette looduslik teema on lagunemine. Suur osa prügimägede kraamist on nii kokku pressitud, et seal ei hakkagi toimuma looduslikke protsesse. Aga kui on piisavalt õhtu ja ruumi, hakkavad bakterid ja putukad paberkotti lagundama ning erituma hakkab kasvuhoonegaase – kas süsinikdioksiidi või, veel hullem, metaani. Prügimäed eritavad tohutul hulgal neid gaase, nii et vastu on võetud üle-euroopaline seadus, kui palju biolagunevat materjali prügimäed vastu võivad võtta,” vahendab Petrone Hailesi kirjutatut. Ja lisab, et seetõttu paberkotte prügikottideks kasutada ei tohiks.

Samuti kirjutab Petrone oma raamatus, et biolagunevaid kilekotte pole mõttekas osta, kuna uuringute järgi pole prügimägedel piisavalt õhu ja päikese juurdepääsu ning kotid ei saagi laguneda.

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek ütles, et Eesti Pakendiseadus ei käsitle hetkel bioplaste eraldi materjalina ning neid ei näidata eraldi ei aruandluses turuletoomise osas ega kogumise/käitlemise osas. Seega sisulised andmed selliste materjalide koguste ja standardite osas Eestis aruandluses puuduvad. “Kahtlemata ei ole polüetüleeni, polüpropüleeni vms lagunemine vaid peenemaks fraktsiooniks otseselt biolagunemine. Selleks peaksid siiski lagunemissaadustena tekkima CO2, vesi ja biomass ehk erinevad huumusesarnased orgaanilised ained,” ütles Eek. Tema sõnul tuleb biolagunevate plastide osas eristada otseselt biolagunevaid (üldjuhul toodetud tärklisest) ja nn okso-biolagunevaid (ingl oxo-biodegradable). Ent kahte erinevat materjali tähistatakse sama mõistega. “On üsna segadusttekitav, et neid mõisteid käsitletakse sageli koos ühe nimetuse all,” tunnistas ta.

Biolagunevad pakendid peavad vastama Euroopa standardile EVS EN 13432:2003 “Pakend. Kompostimise ja biolagunemise teel taaskasutatavale pakendile esitatavad nõuded. Pakendi lõplikult kõlblikuks tunnistamisel kasutatava testimise kord ja hindamiskriteeriumid.” “Seega peaks iga sellise märkega toote turustaja ise suutma selgitada ja tagada, et selline toode vastab standardile,” ütles Eek.

Nn päris bioplastidel (tärklisepõhistel) on Eeki sõnul mõte otseselt biolagunevate jäätmete liigitikogumisel, kus need lähevad kindlalt kompostimisele või biogaasistamisele. Nn okso-bioplastid on aga tema selgitusel sisuliselt tavaline plastik, millele on lisatud teatud soolasid, mis peaks kiirendama plasti lagunemist - seda aga mitte otse keemiliselt algaineteks (C02, vesi jms), vaid sisuliselt ikkagi peeneks plastipuruks. “On raske leida mingit tugevat ja mõistliku põhjendust nende okso-bioplastide promomiseks. Ainuke arusaadav põhjus näikse olevat turunduslik ja südametunnistuse piinade vähendamine, et kui sellisest plastist ese siiski keskkonda visati/sattus, siis see mingi aja jooksul laguneb. Peenfraktsioon ehk ei ole enam visuaalselt prügina vaadeldav ja häiriv,” leidis Eek.

Okso-plast teeb plasti ringlussevõtu keeruliseks

Ta selgitas, et paljudel juhtudel teeb okso-plast plasti ringlussevõtu otseselt keerulisemaks. Kui see läheb segajäätmetega aga jäätmepõletusele või nagu seni segajäätmetega ladestamisele, siis pole üldse mingit vahet, kas see oli okso-biolagunev või tavaline plast. Tärklisepõhine plast oleks põletamisel aga CO2 neutraalne materjal, samas ladestamisel prügilatesse hoopis metaani tekitav biojääde.

Eek vahendas ka väidet, et kõiksugu biolagunevad plastid seavad plasti ringlussevõtu suurde ohtu, kuna n-ö solgivad ära need materjalivood, mida võiks plastina ringlusse võtta. “Bioplaste tuleks kindlasti eraldi koguda, kuid nende ringlussevõtt materjalina on üsna kahtlane, sest nende keemiline koostis on spetsiaalselt disainitud lagunemisele, seega jäätmete kõrvaldamisele,” ütles ta.

Kuna kompostimise tehnoloogiad on üsna erinevad, ei ole Eeki sõnul aga biolagunevate kilekottide lagunevust ilmselt õige hinnata ühe juhukatsega, vaid ikka eraldi standardi alusel.

Ka Eeki väitel on hea tahtmise korral võimalik koguda biojäätmeid ka biolagunevate ehk tärklisest kottideta. “Abiks võiks olla jäätmete kogumine ajalehepaberis, paberkotis jms või ka lahendus, kus majapidamisest tuuakse jäätmed otse ämbriga konteinerisse. Seda eeldusel, et konteineris on suur paber- või biolagunev kilekott,” selgitas ta. “Kui sellist kotti pole, eeldab lahtiselt konteinerisse kogumine ilmselt küll väga tihedat kogumist, suvel ilmselt iga päev, koos konteineri hoolika pesemisega, vastasel juhul oleks eriti suvel lõhna- jms probleemid üsna ilmsed.”

Mujalt maailmast leiab Eeki sõnul aga meie vaatekohast esmalt kummalisi, kuid samas ülimalt tõhusaid jäätmekogumise meetodeid, kus konteinereid ega õieti mitte ka kilekotte biojäätmete kogumiseks üldse ei kasutatagi. Siinkohal peab mees silmas Taiwani pealinna Taibeid, kus inimesed kogunevad prügikottidega tänavale ning prügiautod sõidavad kohale ja koguvad inimestelt eri jäätmeliigid.


Vaata, kuidas kogutakse jäätmeid Taiwani pealinnas Taipeis.

“Kõik see toimib ca 2,5 miljoni elanikuga suurlinnas! Sattusin seda hiljuti ise kohal olles ka nägema ja see oli tervikuna muljetavaldav,” vaimustus Eek. Taolise jäätmete kogumissüsteemi üks lähtekoht oli tihedalt asustatud linnaruumis üldine vastuseis konteineritele. Linnaelanikud soovisid, et konteinerid oleks nende majadest eemal ning nii jõutigi konteineriteta kogumissüsteemini.

Taolise süsteemi oluline eeldus on kohaliku omavalitsuse määrav roll liigitikogumises ja tervikuna jäätmekäitlussüsteemi toimivuse tagamisel. Eeki sõnul ei saa öelda, et Tallinn poleks siinkohal midagi teinud, eriti paljude teiste Eesti linnadega võrreldes. “Samas pole ka kahjuks põhjust väita, et isegi Tallinna linnavalitsuses oleks jäätmekäitlus ja jäätmete liigiti kogumine mingi oluline valdkond,” tõdes ta. 2009. aasta jäätmearuande andmeid arvestades hindas ta, et tegelikult kogutakse Tallinnas üldse tekkivatest biojäätmetest alla 20 protsendi.

Loe lisaks bioplastide kohta:

Sarnased artiklid