USAs ja Suurbritannias leidub aasta-aastalt üha rohkem inimesi, kes vähendavad oma igapäevast duši all käimist ja peapesu sagedust, kirjutab The Guardian. Kas sina suudaksid liituda ekstreemsete seebi-vältijatega?

On üsna tõenäoline, et kui sa loed seda artiklit hommikusöögi kõrvale, oled äsja käinud duši all, šampooni juustes vahule ajanud, selle maha loputanud, end kuivatanud ja föönitanud ning kaenla alla deodoranti rullinud.

Aga võib-olla ka mitte. The New York Times kirjutas äsja „uuest“ trendist, mis on tuntud ka kui seebi-vältimine. Oma igapäevaste duššide, vannide je peapesu vähendajate seas on näiteks naine, kes kasutab deodorandina sidruniviile kaenla all; naine, kes pärast lõunast sörkjooksu end beebisalvrättidega värskendab, ning müügimees, kes šampoonitab pead vaid kord kuus ning kes loobus kolme aasta eest deodorandist.

Paljud märgid viitavad, et taoline muretu suhtumine puhtusesse ei ole populaarne mitte ainult USAs, vaid mujalgi. Mullu Suurbritannias pabertaskuräti tootja SCA läbi viidud küsitlusest selgus, et 41% briti meestest ja 33% naistest ei pese end iga päev, kusjuures 12% inimestest võtsid korraliku duši üks kuni kaks korda nädalas (need numbrid asetuvad isikliku hügieeni skaalal Austraalia, Mehhiko ja Prantsusmaa järele). Umbes samal ajal leidis Minteli uuring, et üle poolte briti teismeliste ei pese end samuti iga päev – mitmed neist kasutasid selle asemel kehalõhnade varjamiseks deodoranti.

Viimastel aastatel on taas ausse tõusnud soovitused, et igapäevane peapesu – või peapesu üleüldse – on üsna ebavajalik. Näiteks kommentaator Matthew Parris tunnistas, et ta pole oma pead šampooniga pesnud juba pea kümme aastat ning teadustaja Andrew Marr, kes trendi samuti lühikest aega proovis, ütles, et oli tulemustega väga rahul. Palju inimesed nõustuvad, et regulaarne peapesu on üsna tülikas.

Muidugi mõista on siin ka keskkonnaalased kasud. Keskkonnaaktivist Donnachadh McCarthy kasutab oma süsinikujalajälje minimeerimise huvides dušši vaid kaks korda nädalas. „Ülejäänud ajal teen ma kraanikausipesu,” ütles ta. „Ma usun, et ma olen sama puhas, kui kõik teisedki.” Taoline käitumine on viinud McCarthy vee tarbimise umbes kahekümne liitrini päevas -  Suurbritannia keskmine on samal ajal 100 kuni 150 liitrit päevas.

Nagu McCarthy välja toob, on inimesed hakanud end igapäevaselt dushi all pesema alles hiljuti. „Kui ma olin laps, oli normaalne, kui sa käisid vannis kord nädalas,” ütles McCarthy. Ajaloos veelgi kaugemale minnes leiame monarhid Elizabeth I, kes käis vannis kord kuus ning James I, kes väidetavalt pesi vaid oma sõrmi. 1951.aastal puudus peaaegu kahel viiendikul briti kodudest vann ning 1965. aastal kasutasid vaid pooled briti naistest deodoranti.

Nüüd oleme aga jõudnud aega, kus äärmine puhtus on saanud fetišiks. On täiesti tavaline, et inimesed, kes peatuvad hotellides, kulutavad ligi 1000 liitrit vett päevas – dušš hommikul, dušš pärast sauna, dušš pärast ujumist, dušš enne õhtusööki, dušš enne magamaminekut... Pole siis ime, et rahvusvahelise pesuvahendite turu käive on küündib 300 miljardi kroonini.

Deramtoloogid hoiatavad aga, et taoline tihe ja regulaarne pesemine koorib meie nahalt viimse kui bakteri, mis on meile tegelikult kasulikud ja mis aitavad nahal püsida terve, tasakaalus ning värske. Seega oleks vahetevahel igaühel kasulik dušš või paar vahele jätta, et mitte kogu väärtuslikku kraami pesuveega alla lasta.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta