Jäätmevaldkonna peamine probleem on selle politiseeritus ja huvidele allutatus, kuid jäätmemajandus peaks olema mitte poliitiline võitlustanner, vaid keskkonnaküsimus.

Paljud on ilmselt praeguseks mõistnud, et miski Eesti jäätmekäitluses on päris tõsiselt kiivas. Viimasel ajal on avalikus ruumis tiirelnud jutud võimalikust ELi hiigeltrahvist ja ringlussevõtu eesmärkide mittetäitmisest. Tagatipuks eilne teadaanne, et pärast pikka Riigikogus küpsemist otsustati uue jäätmeseaduse menetlemisest loobuda. Kes asjade käiguga rohkem kursis oli, sellele ei tulnud uudis üllatusena. Keskkonnaministeerium ja keskkonnakomisjon tekitasid eelnõus kahe peale kokku sellise segaduse, et lõpuks ei saanud enam keegi aru, mis seadusemuudatusega tegu ja kellele seda vaja on. Keskkonnakomisjoni esimees Vakra süüdistab ministeeriumi, Kiisler vastu jällegi Riigikogu, tootjad-pakendiorganisatsioonid ja teised osapooled kõiki poliitikuid jne.

Kuid milline institutsioon tegelikult enesereflektsiooniga tegelema peaks? Kelle tegemata töö kehv ringlussevõtu tulemus on? Keskkonnaministeeriumi, Riigikogu, omavalitsuste või hoopis keskkonnainspektsiooni? Siia koer ongi maetud. Eestis on jäätmemajandust juba pikalt vaevanud liigne politiseeritus: valdkonda ei kujundata mitte lähtudes keskkonnast ja jäätmekäitluse parimatest praktikatest, vaid lühiajalistest poliitilistest huvidest. Kui aga seadusloomes ei ole aluseks mitte pikaajalised eesmärgid ja üldised kokku lepitud põhimõtted, vaid poliitilised tõmbetuuled, on tulemuseks segadus ja vastutuse hajumine. Selle kõrval näeme järjest enam mikrofoni haaramas majanduslikke huve, seda näiteks pakendite kogumise puhul. Praegune avalike konteinerite süsteem ei pane turul tegutsevaid ettevõtteid (mida praktikas on kolm) ei kogumispunkide võrgutikku laiendama ega pakendijäätmeid reaalselt ringlusse võtma, vaid kasumit suurendama.

Erinevate riikide võrdlusest on teada, millised regulatsioonid on keskkonna seisukohast kõige toimivamad, ometi on aasta aastalt viidud jäätmekäitlussüsteemis sisse suvalisi muudatusi, mida on põhjendatud veelgi suvalisemate argumentidega. Näiteks on järk-järgult omavalitsuste õigusi piiratud, demoniseerides asjatult korraldatud jäätmevedu ja keelates omavalitsuskeskse mudeli sootuks – need on aga süsteemid, mis prevaleerivad enamikes Euroopa Liidu riikides ja on end tõestanud keskkonnasäästlike ja toimivatena. Samale tõsiasjale on viidanud ka Riigikontroll. Arusaamatutel põhjustel lükati tagasi ka KOV jäätmemaksu ettepanek, mis võimaldaks omavalitsustel teenustasu otse jäätmevaldajatelt kokku koguda. KOVide võimaluste poliitmängu-hõnguline piiramine on tekitanud olukorra, kus omavalitsuse kui seadusejärgse vastutaja käed on tegelikkuses üsna seotud ning KOVidel puudub motivatsioon jäätmekäitluse kvaliteeti tõsta.

Jäätmete ringlussevõtu suurendamise A&O

Aga tuleme tagasi jäätmeseaduse juurde, mis lähemas tulevikus ikkagi hädasti muutmist vajab. Nüüd peavad valitsuse ja Riigikogu uued koosseisud seda korralagedust lahti hakkama harutama. Loodan väga, et seekordsed koosseisud mõistavad, et ideoloogilise kemplemise ruum on jäätmevaldkonna puhul väike –  domineerima peaksid ratsionaalsed argumendid ning uskuge või mitte, need osutavad üsna konkreetsetele probleemidele, millele on olemas täiesti toimivad lahendused.

Esiteks tuleb silmas pidada, et mis puudutab sortimist, siis Eesti elanikud on alainformeeritud. Kui paljudes teistes Euroopa riikides on piinlikult täpne sortimine täiesti iseenesest mõistetav, siis meie satume juba jogurtipaki juures segadusse. On see siis papp või on ta pakend? Pakend, muide, aga kindlasti puhtaks pestuna. Lõpuks lendab ikka kõik üheskoos segaolmesse. Jäätmete sortimise oskust meile emapiimaga kaasa ei anta, niisiis on riigi asi välja mõelda, kuidas see kriitiline teadmine enda elanike oskuste pagasisse paigutada. Ja Eesti on selles plaanis nigelat tööd teinud.

Lisaks teadmatuse asendamisele teadmisega tuleb aeg-ajalt kontrollida, kas uut informatsiooni ka rakendatakse. Järelevalve, nii jäätmevaldaja kui –käitleja tegevuse üle on meil aga minimaalne.

Kiiremas korras tuleb omavalitsustele anda hoovad, mis aitavad KOVidele neile seadusega antud kohustusi täita: taastada tuleb omavalitsuskeskse mudeli rakendamise võimalus, anda KOVidele jäätmemaksu kehtestamise õigus ja luua KOVide koostööstruktuurid, et tõsta professionaalsuse taset.

Tõsta tuleb nii segaolmejäätmete ladestamise kui põletamise hinda, et motiveerida kõiki jäätmekäitluse lülisid ringlussevõtu kui parima alternatiivi poole pöörduma.

Pakendite sortimine tuleb inimestele praegusest oluliselt mugavamaks teha, sest ilmselgelt pole hajusalt mööda linna paigutatud konteinerid jätkusuutlik meetod pakendite kogumiseks.

Aga lõpetaks positiivse noodiga. Jäätmevaldkond on üsna spetsiifiline, kuiv ja olmeline teema, mistõttu mõtlevad inimesed oma prügikoti sisule peamiselt vaid siis, kui seda mingil põhjusel õigel ajal ära ei veeta. Ehk aitab praegu üles kerkinud furoor pisut teadlikkust tõsta, mille tulemusel valijad ka selles teemas poliitilise tellimuse esitavad.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta