Kas vesi teie kodus on kare või ei ole? Miks see üldse oluline on? Erik Puura kirjutab Keskkonnaabi blogis vee karedusest.

Sademete vee kokkupuutel kivimites ja setetes sisalduvate mineraalidega need vähem või rohkem lahustuvad – sõltuvalt lahustuvusomadusest. Eestile on iseloomulik karbonaatsete mineraalide (kaltsiit, dolomiit) väga laialdane levik muldades, setetes ja loomulikult karbonaatkivimites. Karbonaadid lahustuvad palju paremini kui näiteks liivakivide peamine mineraal kvarts. Selle tulemusena sisaldab nii pinna- kui põhjavesi sageli kõrgeid lahustunud kaltsiumi- ja magneesiumisisaldusi. Seejuures on lahustunud kaltsiumi sisaldus Eesti põhjavees tavaliselt 1.5-10 ning keskmiselt 3 korda suurem kui magneesiumi sisaldus.

Karedus iseenesest tervisele ohtu ei kujuta

Kõigepealt, vee kõrge karedus iseenesest ei kujuta mingisugust ohtu inimese tervisele. Tegelikult võivad karedal veel olla pehmest veest hoopiski paremad maitseomadused (see on individuaalne) ning lisaks saab inimene karedast veest rohkem organismile vajalikke kaltsiumi ja magneesiumi. Vihmavett ju me eriti jooma ei kipu just selle viletsate maitseomaduste tõttu. Eesti maapõues on juba 5-10 m sügavusel enamuses kõik poorid ja lõhed veega küllastunud ning erinevatelt sügavustelt maapõues (veelademetest veepidemete vahel) saame erineva kvaliteediga ja tavaliselt kvaliteetset põhjavett. Samas aga on väga kõrge karedus indikaatoriks, et vees on suures kontsentratsioonis anioone. Missuguseid – see oleks vajalik välja selgitada.

Üldkaredus, mööduv karedus ja jäävkaredus

Kui vesi on kare, siis seep ei vahuta ja pesemine on raskendatud. Seetõttu sisaldavad tänapäevased pesuvahendid aineid, mis vee karedust vähendavad. Pesuvahendi doseerimine peaks olema seatud vastavusse vee üldkaredusega. Lisaks, kui vesi on kare ja seda kuumutada, siis settib keedukannude, pesumasinate, boilerite, soojusvahetite ja muude seadmete küttekehadele krobeline ja kõva katlakivi kiht. Tegemist on peamiselt kaltsiumkarbonaatidega (mineraalid kaltsiit, aragoniit ja vateriit). Need mineraalid on selles mõttes omapärased – kui tavaliselt temperatuuri tõustes lahustuvus suureneb, siis neil hoopis väheneb.

Vajadusel saab kuumutamise abil vee karedust vähendada. Sellist karedust nimetataksegi mööduvaks ehk karbonaatseks kareduseks. Kareda vee kuumutamine veekannus, kus põhja tekib katlakivi, ongi tegelikult vee mööduva kareduse eemaldamine. Nii et – võite kodus selle asemel, et öelda ’Palun keeda vett’, väljendada end ka teaduslikumalt: ’Palun eemalda vee mööduv karedus temperatuuri tõstmise abil.’ Just seetõttu tekib ka boilerite vee temperatuuri hoidmise korral väga kõrgena ning pesu pesemisel kõrgemal temperatuuril rohkem katlakivi.

Lisaks aga on olemas mittekarbonaatne karedus, jäävkaredus ehk püsikaredus. Positiivseid kaltsiumi- ja magneesiumiioone võivad lisaks negatiivsele vesinikkarbonaatioonile tasakaalustada veel ka näiteks sulfaat- ja kloriidioonid. Jällegi, kui näiteks maapinnale sadanud vesi on kokku puutunud kipsiga, siis on see lahustunud ning lahusesse on läinud kaltsiumi- ja sulfaatioonid. Kipsi lahustuvus aga kuumutamisel hoopis suureneb ja vee karedus ei vähene. Vesi on endiselt kare.

Et karedusest täielikult võitu saada, on välja mõeldud mitmeid meetodeid. Näiteks on kaltsium- ja magneesiumfosfaadid halvasti lahustuvad. Veele lisatakse fosfaate ning kaltsium ja magneesium settivad välja. Teine variant on katioone vahetavate ioniitide kasutamine, asendades Ca- ja Mg-ioonid näiteks H+- või Na+-ioonidega.

pH-meetriga vee karedust mõõta ei saa

Kuna lisaks Ca-, Mg- ja HCO3- – ioonidele esineb lahuses ka teisi ioone ja kompekse, ei saa vee karedust mõõta pH-meetriga.

Kellel on vajalik täpselt vee üld- ja muutuvat karedust määrata (näiteks akvaariumiomanikel), siis selleks on olemas vastavalt GH ja KH testid, mida müüakse näiteks loomatarvete poodides.

Klassifikatsioon

Vee kareduse klassifikatsioone on mitmeid, üks on näiteks selline (mg-ekv/l):

Pehme (0…1) - Mõõdukalt pehme (1…2) - Nõrgalt kare (2…3) - Mõõdukalt kare (3…4) - Kare (4…6) - Väga kare (>6)

Ühik mg-ekv/l kaltsiumi puhul tähendab 20 mg/l ja magneesiumi puhul 12 mg/l. Seega, kui vees on 120 mg/l kaltsiumi ja 12 mg/l magneesiumi, siis on karedus 7 mg-ekv/l ja vesi on väga kare. Sel viisil on võimalik üldkaredus vee keemilise analüüsi andmetest lihtsalt välja arvutada.

Kuidas saada infot

Vee-ettevõtete vee tarbijad peaksid informatsiooni vee kareduse kohta saama ettevõttelt. Samuti on otstarbekas küsida, kui suurtes piirides karedus kõigub. Näiteks Tartu Veevärgi kodulehe andmeil on Tartus joogivee üldkaredus 3,8- 8,6 mg-ekv/l – seega kare ja väga kare. Samas kõigub see suurtes piirides, mistõttu akvaariumide omanikud peaksid ikkagi ilmselt tegema detailsemad testid.

Tallinna Vee kodulehe andmetel on vee üldkaredus põhjavee tarbijatel (Nõmme, Pirita, Tiskre, Saue, Pillado) 2-5 mg-ekv/l ning puhastatud Ülemiste järve vee üldkaredus 3.5-5 mg-ekv/l. Täpsemad andmed ning mööduva ja jäävkareduse vahekorra saab igaüks ise kodulehelt vaadata.

Puurkaevude omanikel on karedus määratud puurkaevu passis. Üldiselt on vähetõenäoline, et isikliku puurkaevu vee kvaliteet, sh karedus aja jooksul oluliselt muutub.

Loomulikult saab piiluda ka keedukannu põhja – kui kannu kasutamisel ikka juba kuu pärast on vaja kannu puhastada, siis on karbonaatne karedus suur (sõltub loomulikult ka igapäevase kasutuse intensiivsusest). Katlakivi tekkega peaks järelikult arvestama ka teiste kodumasinate puhul.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta