Muid tegevusi, näiteks lihasöömist, arvestades annaks aga isegi väga sage avalikus tualetis käte kuivatamine vaid minimaalse panuse Sinu ökoloogilisse jalajälge. Ometi on tegemist intrigeeriva küsimusega, mis paljudel mõtteis mõlgub – kas kuivatada käsi elektrilise kuivatiga, paberkäterätiga või lihtsalt „vastu pükse“?

Mike Berners-Lee kirjutab kõikvõimalike tegevuste ökoloogilist jalajälge mõõtvas raamatus „How bad are bananas?“, et kõige halvem variant on kuivatada käsi tavalise elektrilise kuivatiga, mis puhub kätele sooja õhku, aga mitte just ülemäära intensiivselt.  Kuivati peamine keskkonnamõju seisneb selles, et õhu soojendamiseks kulub alati palju energiat ning käte kuivamiseks läheb suhteliselt palju aega – umbes 30 sekundit.

Lisaks on sooja õhuga töötavatel kuivatitel see miinus, et nad puhuvad ruumist sisseimetava bakteri-rikka õhu otse niisketele kätele, luues bakteritele soodsa pinnase. Põhimõtteliselt on seega võimalik, et käsi pestes ja kuivatades muutuvad need hoopis mustemaks, nagu selgub mikrobioloogide uuringust.

"Õhutera" võidab puhuri ja paberi

Keskkonna suhtes paremale positsioonile paigutab Berners-Lee paberist käterätid, mille CO₂-ekvivalent on tavapärasest kätepuhurist kaks korda väiksem – seda muidugi juhul, kui kasutada kuivatamiseks kehva-kvaliteedilist taaskasutatud paberit ja sedagi vaid üks leht korraga. Võttes aga kasutusse ka teise paberilehe, suureneb mõju kaks korda. Ja nii edasi.

Keskkonnamõju arvestades parimaks variandiks peetakse kätekuivatusseadeldist nimega Dyson Airblade (ja teisi sellesarnaseid). Tavalisest kuivatist eristab „õhutera“ eriline kuju, mis sunnib käed asetama seadme sisse, mitte alla. Tõhusa ja energiasäästliku kuivatuse tagab see, et õhku ei kuumutata, vaid suunatakse kätele läbi peenikese pilu ülisuure surve all ja vesi põhimõtteliselt pühitakse kätelt maha. Eestis ripuvad nimetatud riistapuud näiteks mitmete supermarketite tualetiseintel.

Kuna Dyson ei raiska energiat õhu soojendamisele ja teeb sama töö ära kolm korda kiiremini kui tavaline kuivati, siis peetakse seadeldist ka 80% efektiivsemaks. Berens-Lee toob välja, et üks kuivatus Airblade’iga tekitab vaid kolm grammi CO2-ekvivalenti – kolm korda vähem kui paberrätik ja seitse korda vähem kui tavaline sooja õhuga töötav kuivati.

Tõlgendamise küsimus

Veidi täpsemalt on kätekuivatamise keskkonnamõju mõõtmist kirjeldatud ühe kuivatitootja tellitud uuringus, kus võrreldi konkreetset elektrilist kuivatit ja nelja erinevat paberrätikut. Uuringus tuli välja, et paberkäterätid on viieaastase olelustükli vältel „puhurist“ üle kahe korra suurema jalajäljega.

Võrdlevas olelustsükli analüüsis (LCA) vaadeldi elektrilise kuivatisüsteemi tootmise, transpordi, pakendamise, käte kuivatamisele kulunud elektrikoguse ja lõpuks ka seadme kasutusest kõrvaldamise kulusid pärast 5-aastast kasutust.

Paberkäteräti poolel arvestati paberrätikute, nende mahuti, pakendite ning kasutatud rätikute äraviskamiseks mõeldud prügikasti ja prügikottide tootmise, transpordi ja kasutusest kõrvaldamisega pärast 5-aastast kasutust. Analüüsis eeldati, et käte kuivatamiseks kulub 30 sekundit (kuivatiga) või 2-3 paberrätikut.

Mõlemaid võrreldi olelustsükli mõju erinevates kategooriates nagu näiteks ressursside ammendamine, globaalne soojenemine, hapestumine, ökotoksilisus, toksilisus inimesele, eutrofeerumine, osoonikihi ammendamine ning sudu.

Elektrilise kuivati kasutamine toob uuringu kohaselt kaasa paberrätist väiksema mõju kliimamuutustele, hapestumisele, toksilisusele, eutrofeerumisele, osoonikihi hävitamisele ja sudu tekkele. Paberrätikud kulutavad vähem loodusressursse, kuid omavad kuivatist mitu korda suuremat mõju kliimamuutustele.

Kokkuvõtvalt öeldakse uuringus, et kuigi elektrilisel kätekuivatil on püstitatud katsetingimustes paberrätikutest väiksem ökoloogiline jalajälg, põhineb see tulemus mitmetel eeldustel – näiteks eeldatakse, et käte kuivatamiseks kasutatakse keskmiselt kahte paberrätikut või 30 sekundit „föönitamist“.

Kuna kasutatavate paberite hulk ja kätekuivati kuivatusaja pikkus sõltuvad paljuski konkreetsetest vahenditest ja inimeste eelistustest, siis peaks igaüks oma harjumuste põhjal kindlaks tegema, milline variant on tema puhul kõige keskkonnasõbralikum.

Kõige "ökom" kätekuivatus ei nõua aga tegelikult üldse mingisuguseid seadmeid – tuleb vaid vesi kätelt korralikult maha raputada ja minuti jooksul intensiivselt žestikuleerida ning käed saavadki kuivaks. Ja baktereid meenutades – mõistlikum on kätega vehkida vetsust väljaspool. Puhur, paber, püksid – üks-kaks-kolm!