Öösel saaki jahtiv lind võiks jääda saagile märkamatuks, mistõttu peaks linnu sulestik olema tume. Tume sulestik on tõhusaks kaitsevärvuseks ka päevasel ajal, mil näiteks puhkavad kakud võivad ise kiskja saagiks langeda. Loorkakkude (Tyto alba) seas, kes jahivad saaki valdavalt samuti öösel, on kahe erineva sulestikuga isendeid – heleda ja tumeda; heleda isendi alapool on peaaegu üleni valge, tumedad isendid on aga üleni punakaspruunid. Eesti kakkudest esineb värvusvariatsioon kodukakul (Strix aluco) – on nii tumeda kui ka ruske sulestikuga isendeid.

Loorkakud on kõige laiema levikuga kakud, kes elavad inimese naabruses ja sageli sama katuse all. Liiki on põhjalikult uuritud ja saadud teada, et päeval toimib nende pruun sulestik tõepoolest varjevärvusena. Kuigi heledad isendid satuvad näiteks sagedamini vareste rünnaku ohvriks, siis kas heledam sulestik võib ka kasu tuua?

Šveitsis jälgiti pesitsevaid loorkakke GPS-saatjatega saamaks teada, kas tumedad loorkakud on heledatest ka edukamad kütid. Kakkude öiseid jahiretki jälgides selgus, et heleda ja tumeda sulestikuga kakkude jahiedukus sõltub kuuvalgusest. Nimelt püüdsid pimedal ööl – kasvava või kahaneva kuu ajal – tumedad kakud heledamatest rohkem närilisi (5,7 vs 4,9; valdavalt põld-uruhiiri (Microtus arvalis)). See kinnitab ka eelnevat teooriat, et tumedat lindu on saagil öösel keerulisem märgata.

Kuid täiskuuperioodil langes tumedate kakkude jahiedukus märkimisväärselt ja nad suutsid püüda vaid 3,3 hiirt ööga, heledate kakkude jahiedu aga oluliselt ei langenud. Seega on mingil põhjusel heleda sulestikuga loorkakud kuuvalgetel öödel oluliselt edukamad, kuigi võiks arvata, et ohver märkab neid tumedast linnust oluliselt varem.

Nagu mitmed teised loomad, tarduvad ohtu tajudes mõneks hetkeks ka närilised – mida pikem tardumus, seda suurem on tõenäosus kaku saagiks langeda. Kuidas see aga loorkakkude jahiedukust mõjutab? Selguse saamiseks uuriti põld-uruhiirte käitumist laboris, kus öiseid valgusolusid jäljendades lennutati hiire kohal tumeda ja heleda loorkulli topist. Loorkakku märgates tardus 83% põld-uruhiirtest, kuid võrreldes pimeda ööga kestis kuuvalguses lennanud heledat loorkakku nähes tardumus 5,5 sekundit kauem, kui kuuvalgel ööl tumedat loorkakku silmates.

Laborirottide uuringutest on teada, et ere valgus käivitab närilise ajus protsessi, mille tulemusel vallanduvad stressihormoonid tingivad tardumise. Kuna näriliste silmad eristavad tumedaid ja heledaid toone, kuid mitte värve, siis „pimestab“ kuuvalgel ööl hele loorkakk põld-uruhiirt märksa edukamalt kui tume liigikaaslane. Et tegu on n-ö pimestamisega, kinnitas katse, kus üle rottide lennutati heledat loorkakutopist, mille sulgi oli võitud pardi paranipunäärme nõrega, mis vähendas sulgedelt peegelduvat valguse hulka oluliselt; sellist topist nähes tardusid põld-uruhiired samamoodi, kui nähes tumedat topist.

Kuufaaside mõju elusloodusele on teada ammu, kuid et see võib mõjutada ka öise eluviisiga kakkude sulestiku värvust läbi saaklooma käitumise, on uus teadmine. Kuna loorkakud on inimkaaslejad, siis võib arvata, et üha intensiivistuva valgusreostuse tõttu muutub ka lokaalsete loorkaku asurkondade sulestikuvärvuse suhe. Kui pimestusefekt soosib heleda sulestikuga loorkakkudel edukamat pesitsust, kohtame ka tulevikus heledaid loorkakke.

San-Jose LM, Séchaud R, Schalcher K, Judes C, Questiaux A, Oliveira-Xavier A, Gémard C, Almasi B, Béziers P, Kelber A, Amar A, Roulin A (2019). Differential fitness effects of moonlight on plumage colour morphs in barn owls. Nature Ecology & Evolution 3: 1331–1340, https://doi.org/10.1038/s41559-019-0967-2

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Sarnased artiklid