Argumentatsioonivead on arutlemisel retoorilised enesekaitse viisid, mis vähendavad vaidluses tõe selgumise võimalust, sest esitatakse petlikke põhjendusi. Neid võtteid kasutame tihti tahtmatult ja ise tähele panemata. Holger Kiik toob mõned kõige sagedasemad neist võtetest välja.

Õnneks on kliimamuutused inimtekkelised. Vähemasti on meil siis võimalus olukorda mõjutada ning oma käitumist jupphaaval parandades lõpetada selle oksa saagimine, millel istume.

Tuleb tõsiselt mõelda, miks muidu vagurad ja endassetõmbunud teadlased juba kümneid aastaid massiliselt organiseeruvad ning üleilmselt kuulutavad teadustööde tulemusi ning õhutavalt pädevaid samme astuma, et vältida kurbi tagajärgi.1

Kliimamuutuste ilmselgsus hakkab teadlaste uuringutest ka meie oma koduõuele jõudma (mäletate veel sellist aastaaega nagu talv?) ning näeme uudistest põlenguid Austraalias, kus on hukkunud inimesi, hävinud kodusid ning tohutu hulk loomi. Austraalias muide elab ca 10 000 Eesti päritolu inimest ning Austraalia põlengute sagenemist kliimamuutuste tõttu ennustas ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertkogu (IPCC) ette juba 2007. aastal.

Samal ajal püüavad nii teatud huvigrupid kui ka odava populaarsuse soovijad jätta muljet, justkui võiksime tagasi tugitooli vajuda ning arutu ületarbimisega jätkata. Teadlaste ülemaailmne seisukoht on, et tegevusetus oleks ränk viga, ajakirjanike ja akadeemilise sfääri roll on seda selgitada.

Nõnda muutub aina keerulisemaks otseselt eitada kliimamuutusi või nende inimtekkelisust, kuid teadusevastaste seisukohtade esindajad justkui kordavad ajalugu, kus nii tubakafirmad kui ka teised suurkorporatsioonid ja riikide propagandatalitused on avastanud salakavala tõsiasja, et kui pole võimalik panna inimesi uskuma valesid ning kui pole kaalukaid ja tõsiseltvõetavaid tõendeid kaitsmaks väärarusaamu, siis piisab sellest, kui toota segadust, külvata kahtlust, n-ö ajada vett sogaseks ehk teisisõnu intellektuaalselt saastada avaliku arutelu.

Ehk õnnestub muuta faktid arvamusküsimusteks, politiseerida teaduslikud seisukohad ja veenda inimesi tõe ebaselguses ka seal, kus teadlased üle ilma on ühel meelel?

Segaduse külvamise põhjused on mitmekesised: olgu see hajameelsus, poliitilise populaarsuse taotlemine, vastutuse võtmise ebamugavus, soov ennast ja enda meelevaldseid oletusi püünele tõsta, võhiklikkusest tulenev liigne enesekindlus selles teemas, noorema põlvkonna põlgamine, liiga sage maailmalõpu uudiste ja muude hirmujuttude lugemine ning kliimamuutuste eiramise "eluterveks skeptilisuseks" pidamine või midagi muud.

Tõenäoliselt ei saa ükski Eesti udutajatest naftafirmadelt hüvesid, kuigi rahvusvaheliselt on ka neid.

Sel viisil ongi suudetud segadusse ajada arvestatav hulk täiesti mõistlikke inimesi, kel endal pole lihtsalt olnud aega neid küsimusi ise põhjalikult lahata. Keskkonnaküsimuste pisendamises kärbseid pähe ajada aitab hämamine, valikuline faktide käsitlus, teema mujale viimine ning laiemalt argumentatsioonivigade rikkalik varasalv, mida üliõpilastega ka kriitilise mõtlemise loengutes käsitleme.

Argumentatsioonivead on arutlemisel retoorilised enesekaitse viisid, mis vähendavad vaidluses tõe selgumise võimalust, sest esitatakse petlikke põhjendusi ning välditakse seega vastutust oma sõnade ja seisukohtade eest. Neid võtteid kasutame tihti tahtmatult ja ise tähele panemata. Toon mõned kõige sagedasemad neist välja, et lugeja oskaks neid ära tunda.

1. Nirvana mõtteviga ehk perfektsionism

Reeglina pole ühelegi keerulisele probleemile pakutavad lahendused vigadeta ning ükski teadmiste hankimise meetod sajaprotsendiliselt usaldusväärne. Libedusetõrje maanteedel ei päästa kahjuks kõiki elusid ning tervislikud eluviisid ei taga kaitset kõigi haiguste eest. Selle tõdemusega liialdades võiksime jõuda järelduseni, et pole oluline, keda usaldada või kas üldse üritada mõnda probleemi lahendada.

Ka ülemaailmne ja aastakümnete pikkuste uuringute ning vaidluste põhjal kujunenud vastava eriala teadlaste 97protsendiline üksmeel pole ikkagi ju sajaprotsendiline. Teadlased on ajalooliselt aeg-ajalt ümber mõtelnud: seega ehk ei maksa võtta kuulda teadlaste pöördumisi, mis kutsuvad üles kohesele ja suuremahulisele tegevusele nii üksikisiku, riikliku poliitika kui ka rahvusvahelisel tasandil?

Samuti pole ju kliimamuutuste leevendamiseks täiuslikke, ülimugavaid ja piiramatut nautlemist lubavaid lahendusi: tuleks teha ajutiselt ebamugavaid valikuid, kalleid investeeringuid ning elada mõeldes ka homsele. Oleks ahvatlev kuulutada hoopis oma sisetunne ning argimõtlemine teadusega võrdväärseks teadmiste allikaks ning teadust eirata.

Järele mõeldes leiame aga, et pole kindel, et turvavöö kinnitamine või ehitusobjektil kiivri kandmine aitab alati, kuid siiski suurendab see tõenäosust õnnetuse korral kergemini pääseda.

Kas võiksime järeldada, et kui 2 protsenti SKT-st läheb kaitsekulutustele ja NATO-sse kuulumine ei taga meile sajaprotsendilist turvalisust, siis pole vahet kas kaitsekulutused on 0,4 protsenti või 2 protsenti SKT-st ning kas üleüldse kuuluda NATOsse? Ilmselgelt mitte.

Seetõttu ei tasu ka lahenduste ebatäiuslikkusest ja teadlaste inimlikkusest (seega ekslikkusest) järeldada soovmõeldes seda, et aastakümnete pikkused tõsiteaduslikud uuringud on eksinud ning meil pole tarvis neid kuulda võtta.

Peaksime tegema kaalutletud otsuse, et kuivõrd kaasaja parima teadmise kohaselt on inimtekkelised kliimamuutused eksistentsiaalne oht, siis lasub meil vastutus järgmiste põlvede ja kogu eluslooduse ees ning tuleb oma käitumist nii üksikisikutena kui ka riigina vastavalt kohandada.

2. Ad hominem ehk rünnata argumendi asemel isikut

Kuivõrd teadlaskonda peetakse valdavalt usaldusväärseks ja pädevaks teadmiste allikaks, siis ei lasta meil teadlaste ühisdeklaratsioonidele "oma mõistuse" najal otseselt vastu vaielda ning lootustandvam on juhtida teema kõrvale või hämada.

Siin aitab üks vana äraproovitud ja ehk levinuim hädakaitse selleks puhuks, kui on lõppenud nii argumendid kui ka ettekäänded: ründaks ehk hoopis sõnumit esitavat isikut?

Solvata isikut või osutada tema ebatäiuslikkusele on palju lihtsam kui kummutada ta seisukoht, tuua kaalukat tõendusmaterjali või vastata tugevatele argumentidele.

Parem oleks seega rõhuda sellele, et mida teab üks 16-aastane teaduslike seisukohtade populariseerija teadusest; nõuda, et ta peaks üleüldse koolis olema. Samuti toonitada, et kindlasti pole ükski eestkõneleja ka ise täiuslik. Võib-olla sõidab ta mõnikord autoga? Võib-olla on ta valest erakonnast? Võib-olla sõi hiljuti liha? Ehk jättis lambi asjata põlema?

Selle demagoogiavõtte puhul võib avaneda ka üks elu lihtsustav pääse seeläbi, et tegelikult pole oluline, kas etteheited kellegi isikuomadustele ka tõele vastavad - teema on mujale juhitud igal juhul. Nõnda teisi alandades võib saada tasuta kaasa ka teenimatu üleolekutunde, justkui oleks ärapanija sellega maailma parandanud.

"Mida kõrgemalt võimupositsioonilt neid noori rünnatakse ja vaigistada püütakse, seda küünilisemad, ebapädevamad ja kohatumad on need "ärapanemised"."

Nii nagu üle ilma, avaldavad noored Eestis Toompeal (aga ka Tartus, Rakveres ja mujal) vabale riigile kohaselt oma meelsust ning ei lase unustada meie ühist vastutust planeedi ja tuleviku eest. See toimib, neist ei saa mööda vaadata, kuid sõnumitoojaid kostitatakse siiski avalikus ruumis isiklike solvangutega. Mida kõrgemalt võimupositsioonilt neid noori rünnatakse ja vaigistada püütakse, seda küünilisemad, ebapädevamad ja kohatumad on need "ärapanemised".

Odavat populaarsust on aga läinud taotlema teiste tuntud ja lugupeetud inimeste seas näiteks mitmed riigikogulased, üks Eesti eurosaadik aga ka mõni tuntud õppejõud.

Samuti ei pea mõni ajakirjanik ja õppejõud paljuks õhutada tegevusetust ning esitada oma tõele vastukäivat arvamust faktina, justkui ei ulatuks kliimamuutuste mõju Eestini ning justkui võiksime vaadata mööda teadlaste ennustusest, et elukõlbmatuks muudetud kohtadest hakkavad ära rändama n-ö "kliimapõgenikud".

3. Hernehirmutis ehk vastase argumentidest karikatuuri loomine ning selle ründamine

Teinekord ei aita ka isiku ründamine, sest selle küünilisust nähakse läbi, ent siiski pole kliimamuutuste pisendaja veel sunnitud tõele näkku vaatama. Kasulikuks abivahendiks osutub tegelike argumentide eiramine ning hoopis mõne väljamõeldud karikatuurse ja moonutatud vormi - n-ö hernehirmutise - ründamine.

Näiteks võib omistada vastasele, et ta peab päästvaks panuseks kui "käid bensiinijaamas kohvi ostmas oma topsiga või astud garderoobi uuendades firmapoodide asemel kaltsukasse".

Sarnaselt võiksime argumenteerida tulumaksu olemasolu vastu, sest niikuinii ei saa riik kõiki teenuseid piisavalt rahastatud. Kas pole mõtet piirata klassis olevate õpilaste arvu, sest niikuinii ei saa palgata igale õpilasele oma õpetajat?

Nõnda nagu üksikisiku otsus mitte prügi metsa alla visata ning seda hoopis sorteerida ei päästa vajadusest korraldada kahjuks ka "Teeme Ära!" talgusid, ei pea ka üks samm või ühe riigi otsus liikuda keskkonnasäästlikuma mõtteviisi poole päästma tervet planeeti. Ja seda ka keegi ei väida.

Keskkonnakaitsjate eesmärk on võtta isiklik vastutus oma koduriigis, olla ühiskonnana vaimult suur ning riigina maailmas eeskuju, mitte pakkuda oma panuse asemel ettekäändeid.

Ning mis puutub hirmutamisse, et keskkonna osas vastutuse võtmine kulmineerub ootamatute tervisehädadega, lennufirmade pankrotistumisega ja sunnismaisusega, siis kuigi keskkonnaküsimused tõepoolest vajavad terviklikku - s.h sotsiaalset ja tööturgu puutuvat - lähenemist ja pühendumist, kahvatuvad need mured teaduslike ennustuste ees selles osas, mida tooks kaasa tegevusetus.

4. Väärdilemma ehk tehislik kimbatus

Kuigi seda loetelu võiks jätkata pikalt, mainin viimaseks väära küsimusepüstituse või väärdilemma.

Tundub, et suur osa kliimamuutuste pisendajate retoorikast taandub taustal olevale hirmutavale valikule (mida esitavad ka mõned keskkonnakaitsjad), mida kujutatakse sarnaselt Nirvana ehk perfektsionismi mõtteveaga umbes nii: me kas a) muudame päevapealt ja täielikult senist ühiskonda ja isiklikku käitumist igas viimases aspektis nii, et meie keskkonnajäljest ei jää midagi järele ning oleme moraalsed pühakud, kes kordagi lennukiga ei lenda, autoga maale ei sõida ega loomseid tooteid vähimalgi määral ei tarbi ning üleüldiselt pidevalt kannatame või b) jätkame igavesti vanaviisi ning kaitsmaks enda (veel) mugavat elu alandame keskkonnakaitsjaid kõigi retooriliste nippidega, mida leiame.

Tegelikult jääb meil kõigil Eestis oma ebatäiuslikkuses võimalus alustada oma teekonda jätkusuutlikuma eluviisi poole, mis võib kaasa tuua ka tervise paranemist ning elurõõmu suurenemist.

Me võime näiteks tarbida vähem, teadlikumalt ja korduvkasutades ning proovida meelerahu ja õnne leida pigem kogemustest kui uutest esemetest; sõita tööle koos kolleegiga, linnas ühistranspordiga või eelistada kuival ajal jalgratast; pidada taimset teisipäeva ja lihavaba laupäeva; investeerida ringmajandusse, taastuvenergiasse ja töötajate ümberõppesse energeetika sektoris; edendada arengumaades pereplaneerimist ja soolist võrdõiguslikkust, et pidurdada rahvastikukasvu või annetada vajalike lendude tegemisel süsinikuheite tasakaalustamisse (carbon-offsetting) jne.

Harjumuse jõud on mõistagi suur ja teekond pikk, aga harjumused alluvad kasvatusele ning ka kõige suurem muutus algab ühest konkreetsest väikesest sammust.

Pole tarvis suhtuda põhjendamatult üleolevalt keskkonnahoidu, levitada teadusele vastukäivat soovmõtlemist ega õhutada passiivsust või allaandlikkust. Pole vaja tembeldada asjakohane käitumine ning probleemide üle arutlemine hüsteeriaks, kuulutada vajalike poliitiliste muutuste nõudmine rumalaks utoopiaks või väikestest sammudest alustamine lootusetult naiivseks.

Leian, et lisaks vastava eriala teadlastele on ka ka ülejäänud akadeemilisel kogukonnal moraalne kohustus selle asemel, et segadust juurde luua, seda vähendada nagu teevad teaduse häält levitavad noored kliimastreikijad.

Oma panuse on juba andnud paljud kolleegid ja mõistagi on akadeemilises vallas levinuim seisukoht kliimamuutusi ning teaduslike soovitusi tõsiselt võtta: näiteks pidas Eesti viimatisel suuremal kliimastreigil inspireeriva kõne teadlaste esindajana Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president, selgust üritavad taastada paljud Eesti teadlased2.

Igavesti tänuväärt tööd teevad ka teadusajakirjanikud levitades parimaid kaasaegseid arusaamu olukorrast3. Eestikeelset ülevaatliku teavet pakub lehekülg Kliimamuutused.

Kokkuvõtteks

Meil pole vaja minna paanikasse, kuid meil on vaja tegutseda. Tasub kuulata ülemaailmsete teadusorganisatsioonide pikalt läbikaalutud seisukohti ja soovitusi, maksab eirata odava populaarsuse otsijaid, argumentatsioonivigu, "ärapanijaid" ja vältida teadusevastast mugavat soovmõtlemist.

Olukord pole lihtne ning lahendused saavad muidugi hõlmama ka töötajate ümberõpet ning regionaalseid iseärasusi, aga keskkonnamurede pisendamise ning teadusvastase retoorika aeg on möödas.

Loodan, et argumentatisoonivigade äratundmine aitab lugejal mitte lasta endale kärbseid pähe ajada. Soovin, et leiaksime kõik jõudu päev-päevalt võtta rohkem isiklikku vastutust ning nõuda riiklikul tasandil sama poliitikutelt, et meie käitumine pigem hoiaks kui rikuks loodust.


1 novaator.err.ee/867416/uro-kliimaraport-voimalus-koige-hullema-ara-hoidmiseks-on-peaaegu-kaest-kadunud ja novaator.err.ee/999310/11-000-teadlase-uhispoordumine-kliimakriis-on-kaes-ja-suveneb-kiiresti ja heureka.postimees.ee/6536877/kliimamuutuste-inimtekkelisus-sai-teaduse-kullastandardi-tasemel-toestuse
2 forte.delfi.ee/news/maa/keskkonnateadlane-erik-puura-kliimamuutustest-rahulikult?id=87157629  ja novaator.err.ee/979167/susinikuneutraalne-majandus-nouab-uusi-tehnoloogiaid-paljudes-valdkondades
3 novaator.err.ee/999310/11-000-teadlase-uhispoordumine-kliimakriis-on-kaes-ja-suveneb-kiiresti ja heureka.postimees.ee/6536877/kliimamuutuste-inimtekkelisus-sai-teaduse-kullastandardi-tasemel-toestuse

Lugu on avaldatud autori loal. Loo originaal on ilmunud ERR koduleheküljel.

Sarnased artiklid