Talumehe Ülo tiigike oli ringikujuline. Selle keskel ümmargune saareke, kus mõned lepapuud kasvasid. Külma veega tiigikeses elasid mõned haugikesed ja siis veel pea rohkem ei mitte kedagikest.
- Marek Vahula lood
- 24. mai 2020
Ülol oli vend, kes end kalamehena tundis ja seda vahel maalgi näitamas käis.
Ta võttis oma spinningu ja viskas landi vette ja esimene haug oligi käes. Ta viskas landi teist korda vette ja teine kala oli käes. Kui mees kolmandat korda landi vette viskas, oli ka kolmas kala käes.
Õnnelik kalamees istus natuke aega tiigikaldal ja mina tema kõrval. Millest näljased söönuks tiigis saavad, seda küsis Ülo vend minu käest. Vastuseta mees olin ma terve õhtu.
Ja salapärane vastus jäigi mul talumehe hoovilt kaasa võtmata. Ma käisin selle vastusega mööda ilma ringi ja kui hiljem Ülo juurde tagasi jõudsin, olin vastuseta mees.
Salapära täis tiigikaldal istus vahel üks bioloogist mees. See minu näoga mõtiskleja ei leidnudki ei tiigikaldalt ega mujalt vastust ja salapärane tiigike oligi mõtiskleja päralt. Ilma kaladeta tiigike oli mõne haugi maailm. Need, kes ilma toiduta kudagi suureks kasvasid ja siis esimese metallkala järele sööstsid. Kalamehe rõõm oli kolm kala. Need, mis ta esimese landiviskega välja tõmbas ja mis omamoodi kalameherekordid on.
Ilmatsalu, heinakuu 1994.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
