„Kokkuhoiul pole ihnsusega midagi ühist, see seisneb raha läbimõeldud kasutamises, targas majandamises, toiduainete sihipärases kasutamises ja säästlikus suhtumises oma asjadesse. Äravisatud leivatükk, asjatult põlev lamp, raisatud bensiiniliiter on küll pisiasjad, kuid ühtekokku on see suur kaotus ühiskonnale, aga ka igaühele meist,“ sedasi manitseti ligi veerandsada aastat tagasi ilmunud kokkuhoiualases õpikus perenaisi.

Olgem ausad aastakümneid tagasi välja öeldud mõte on aktuaalne ka tänapäeval. Bioneer on oma varasemates artiklites korduvalt rõhutanud, et tervise, raha ja keskkonna seisukohast on kõige säästvam võimalusel teha algkomponentidest ise süüa. Kuid mitmed head kööginipid on kiir- ja valmistoiduajastul unustuse hõlma vajunud. 

Mida siis 1987. aastal perenaistele õpetati? Eelkõige seda, et toitu varutakse ainult niipalju, kui tarbida jõutakse. Rõhutati, et toidu koht ei ole prügikastis. Seda tuli säästvalt kasutada ja toidu varumist ette planeerida. Kui vale kasutamise tagajärjel tekkis toidule kehv maitse, siis peeti ka sellist toitu perenaiste poolseks raiskamiseks.

Toome siinkohal ära mõned toiduainete kasutamisega seotud nipid.

• Kõiki toiduaineid hoitakse pimedas. Eriti kahjulik on otsene päikesevalgus rasvadele – nad rääsuvad. Sama lugu on toiduainetega, mis sisaldavad palju rasva: halvaa, majonees, šokolaad. Valgus hävitab ka toidus sisalduvaid vitamiine. Päevavalguses tekib kartulisse inimesele ohtlik aine solaniin, mida koguneb eriti palju roheliseks tõmbunud kohtadesse ja idudesse.

• Liha ülessulatamisel tuleb meeles pidada, et mida aeglasemalt see toimub, seda rohkem lihamahlu säilib. Kõige parem on seda teha külmkapis. Liha asetatakse kastrulisse või kaussi ja kaetakse niiske rätikuga. Jääkristallid sulavad aegamisi ja osa niiskust jõuab imenduda lihakiududesse, need paisuvad ja nende algne olek taastub. Kui liha sulatamisega on kiire, siis jäetakse see 2-3 tunniks toatemperatuurile seisma. Kuuma vee abil liha ei sulatata.

• Et päevalilleõli ei rääsuks, ärge hoidke seda tihedalt suletud anumas. Avage see õige pisut. Õlisse võib raputada ka veidi soola.

• Et kooritud kartulid ei tumeneks, hoitakse neid külmas vees. Kartulite leotamist ei tohi teha pikalt, sest muidu hakkab C-vitamiin kartulis lagunema.

• Kui kartulid on teie keldris veidike külma saanud, siis halva maitse vältimiseks hoidke neid mõnda aega enne toidule lisamist külmas vees. Seejärel pange kartulid keevasse vette ja lisage lusikatäis äädikat.

• Et oad ja herned kiiremini pehmeks keeksid, tuleb neid eelnevalt külmas vees leotada. Ärge kasutage leotamiseks sooja vett, see muudab kaunviljad hapukaks.

• Et saada head ja rammusat kalasuppi, keetke ära ka suurte kalade selgroog ja hästi puhastatud pead. Väikeseid kalu on õigem keeta tervelt, olles sisikonna eelnevalt välja võtnud.

• Et vältida kapsa põhjakõrbemist hautamisel, tuleb keedunõu põhjas alati hoida pisut vedelikku ja kapsaid sageli segada.

• Et kissellis ei tekiks klimpe, peab tärklise korralikult külma veega segama. Saadud vedelik kallatakse keeva mahla sisse, kuid seda ei valate mitte keskele, vaid mööda serva. Tasub jälgida, et mahl liiga ägedalt ei keeks. Kissell kipub pritsima.

• Et õunad küpsetamisel lõhki ei läheks ja panni külge kinni ei jääks, tuleb nad mitmest kohast eelnevat nõelaga läbi torkida ja pannile veidi vett lisada.

• Rõõska piima tuleb hoida pimedas, sest valguse käes kaotab ta suure osa vitamiinidest.

• Et piim tilgastama ei läheks on otstarbekas teda vähese suhkruga läbi keeta (1 lusikatäis suhkrut liitri piima kohta).

• Kui piim keetmisel põhja kõrbeb, tuleb see kohe teise nõusse ümber valada, lisades näpuotsatäis soola ja asetada nõu külma vette.

• Võid ja rasvaseid toiduaineid ei tohiks hoida kilekotis, nad riknevad kiiresti või hakkavad ebameeldivalt lõhnama.

• Apelsinid ja sidrunid seisavad kaua värsked, kui neid taimeõliga määrida ja kilekotiga jahedasse asetada.

• Sidrunit võib kaua värskena hoida, pannes ta purki vette ja vahetades vett 1-2 korda päevas.

• Kõige paremini säilib sidrun suhkrus. Puistata suhkur karbi põhja, asetage sinna sidrunid nii, et nad omavahel kokku ei puutuks.

• Et sool tükki ja niiskeks ei läheks, lisage soolanõusse leht kuivatuspaberit või mõni riisitera. Kui sool siiski niiskeks läheb, lisage 6-10% tärklist. Nii jääb sool igasuguse õhuniiskusega kuivaks. Väike tärkliselisand ei muuda soola maitset ega ka värvust.

• Kohvi on otstarbekas hoida klaasist või plekis nõus kuivas ja jahedas.

• Tee muutub palju aromaatsemaks, kui teekarpi panna sidruni või apelsinikoore tükike.

• Maitseroheline säilib palju kauem, kui see pärast pesemist, rätikul kuivada laskmist säilituskarpi panna, karp tihedalt sulgeda ja külmikusse asetada.

• Porgand säilib kauem, kui seda sibulakoore leotisega pritsida.

• Värsked tomatid säilivad kauem, kui laduda neid ühes, kihis varred ülespoole.

• Soolatud köögiviljad ei lähe hallitama ja nende maitse paraneb, kui nad lahtises nõus katta mädarõikaliistudega.

• Mädarõigast hoitakse temperatuuril -1 kuni ­+1 suhkruga ülepuistatult.

• Et mädarõigas ei tumeneks, tuleb ta üle kallata 3-5% äädikalahusega.

• Kasutasite ära vaid pool sibulat. Pole hullu! Määrige lõikepind rasvaga kokku, siis säilib sibul hästi.

• Närbunud till, selleri- ja petersellilehed muutuvad taas värskeks, kui nad äädikavette panna.

• Toores köögivili ja maitseroheline seisavad värsked, kui nad niiske rätiku sisse keerata.

• Salatid ja spinat tuleb hästi pesta, sõelal kuivada lasta, kaanega potti panna ja hoida jahedas.

• Redised asetada vette, lehed allapoole ja hoida jahedas ja pritsida aeg-ajalt veega.

• Värske kurk säilib mitu päeva, kui see umbes kolmveerandi ulatuses vees seisab, varreots allapoole. Vett peab iga päev vahetama.

• Värsked seened riknevad kiiresti, eriti kui nad on korjatud vihmase ilmaga. Juba paaritunnise korvis seismise järel muutuvad nad pehmeks ja tarvitamiskõlbmatuks. Seepärast tuleb nad pärast korjamist ja puhastamist kohe ära teha. Ka seenetoite ei saa kaua säilitada.

• Soolaseeni ei tohi hoida soojas, kuid ka mitte külmutada: nii ühel kui ka teisel juhul muutuvad nad tumedaks.

• Mune ei või üle kahe nädala külmikus hoida. Kui aga mähkida iga muna eraldi paberisse ja neid kord nädalas pöörata, siis säilivad munad palju kauem. Mune võib ka üsna kaua toatemperatuuril hoida, kui nad õhukeselt rasva või taimeõliga üle määrida.

Allikas: J. Kanevski, E.Krasnjanski, M.Lõssov „Kokkuhoid kodus“, tõlge 1987 (originaalteos 1985), kirjastus „Valgus“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta