Troopilised metsad on elustikurikkad. Nii ka Amazonases, kus kohalikud elanikud on metsi enda tarbeks kündnud alepõldudeks. Ale tegemiseks mets raiutakse, põletatakse ja seda haritakse kuni viis aastat; seejärel põld hüljatakse ja see metsistub taas. Sellised alepõllud on suhteliselt väikesed (1–5 hektarit) ning kohalikku metsalinnustikku need oluliselt ei mõjuta, sageli on taastuma jäänud alade linnustik just liigirikkaim, sest taastuv taimestik on vähemalt mõnda aega sobilik mitmetele avamaastiku lindudele.

Tänaseks on aga Amazonase metsad hävimas kiiremini kui kunagi varem, sest tehnika areng ja kesine kaitse on raiet intensiivistanud. Alates 1970. aastast on raiutud 780 000 km2 Amazonase vihmametsa (19% metsade pindalast), millest ainuüksi 2019. aastal raiuti 9762 km2. Suur osa lagedaks raiutud maast muudetakse karjamaadeks või kasutatakse muul moel, näiteks kasvatades maisi, riisi, ube, sojat või rajades banaani, kohvi, hiljutise trenditaime – õlipalmi – istandusi või samuti männi- ja eukalüptimetsi. Kuna Amazonase linnustikku on suhteliselt palju uuritud, võimaldavad andmed olukorra muutumist dokumenteerida. Teaduskirjandusele põhinev ülevaade Amazonase metsalindude olukorrast ja tulevikust ei ole roosiline.

Üha laienevad karjamaad ja istandused ning mehhaniseeritult haritud põllud ei ole lindudele sobilik elupaik ja seetõttu linnustik taandub. Eriti märgatav on negatiivne mõju metsalindudele. Viimase 40 aastaga on haritava maa pindala märgatavalt suurenenud: 1961. aastal oli Amazonases haritavat maad 3,7 miljonit hektarit, 2014. aastal 18,7 miljonit; viimase kümne aasta jooksul on aastas haritava maa pindala metsa arvelt suurenenud 600 000 hektari võrra.

Metsa asendamist õlipalmidega esitletakse Brasiilias rohelahendusena – mets taastub, kasu saavad nii inimesed kui ka loodus – , kuid tegelikkuses on õlipalmiistandus üheülbaline, kus saavad hakkama vähesed linnud; võrreldes teiste maakasutusviisidega on selline pseudomets üks linnuvaesemaid. Seejuures tuleb tähele panna, et õlipalmi istanduse vananedes ei kasva sealne linnurikkus, vaid vastupidi – aja jooksul istanduse linnurohkus ja liigirikkus väheneb. Juba on Aasias õlipalmide istanduste tõttu hävitatud suured looduslikud metsaalad, sama ähvardab ka Amazonast. Asemele istutatud männi- ja eukalüptimetsade looduskaitseline väärtus on aga madal, sest linde on seal vähe.

Linnustikku ohustab ka elupaikade killustumine, mis takistab säilinud või taastuvate metsade taasasustamist. Kuna maakasutus on laialdane kõikjal Amazonases, on siiski arvatud, et maapiirkonnad, kus inimtegevus ei ole intensiivne, on siiski lindudele sobilikud ning toetavad liigirikkuse säilimist. Andmed aga seda arvamust ei kinnita – mosaiikne põllumaastik on sobilik vähestele metsalindudele, põlismetsa linnuliike muutunud maastikul ei kohta. Nende ja paljude teiste metsalindude kaitseks oleks vaja suuri teineteisega ühendatud metsi, kiiresti muutunud maastikel neil edulootust ei ole. Kuid muutusteks suurt lootust ka ei ole – see eeldab poliitilisi samme –, mistõttu jääb vaid loota, et Amazonase vihmametsade väärtust mõistetakse enne kui hilja.

Loe ka varasemat teadusuudist Puutumatu metsa kadumine ohustab metsalinde üleilmselt.

Neate-Clegg MHC, Şekercioğlu ÇH (2020). Agricultural land in the Amazon basin supports low bird diversity and is a poor replacement for primary forest. The Condor 122: 1-11, https://doi.org/10.1093/condor/duaa020

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudiste portaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta