Ma ei ole rohkem kui aasta aega ühtegi šampooni, dušigeeli ega (plastist tuubis) hambapastat ostnud. Täitsa null. Mitte ühtegi. Isegi ühtegi tavalist seepi ei ole ostnud. Mulle meeldib rõhutada, et ma ei ole öko-obsessiivne mahetarbija.
Samas olen endale teadlikult valinud paar loodussäästlikku põhimõtet:
1) pakendite (eelkõige plasti) tarbimise minimeerimine;
2) palmiõli (ka ökosertifikaadiga) tarbimise minimeerimine.
Mingil hetkel hakkas mul plastpudelisse pakitud hügieenitarbeid nähes nii valus, et käsi enam ei tõusnud neid poeriiulilt tõstma. Eriti valus hakkas ökopoodides, kus muidu inim-, looma- ja loodussõbralikud vedelikud paksu plastpudelisse pakitult vastu vaatasid. Kaubamajast leidsin isegi ühe klaaspudelis šampooni, aga 20 eurot tundus veidi liiga karm hind olevat.
Esimesed nädalad pärast viimaste šampoonivarude otsa lõppemist katsetasin erinevaid käsitööseepe ja koduseid šampooniretsepte. Mõnikord olid juuksed ikka päris rasvased, aga lõpuks leidsin oma lemmiku, mida julgen kõigile soovitada. Signe Seepide oliiviõliseep peseb juukseid nii hästi, et ma ei ole pärast esimest proovimist näinud enam põhjust vedela šampooni ega palsami kasutamiseks!
Olgu mainitud, et minu üliõhukesed juuksed muutuvad pestes üheks suureks rastapatsiks, mille lahtiharutamiseks on alati olnud vaja eritehnikat (spetsiaalsed kammid ja mitu peotäit palsamit). Kuna see seep lisakeemiat ei sisalda ja niisutab pestes juukseid piisavalt, siis nüüd mu:
juuksed püsivad mitu päeva kauem puhtad;
pusad libisevad ise lahti ja palsamit pole mul enam ammu vaja läinud;
juuksekadu on vähemalt poole väiksem.
Katsetasin ka Nurme Seebi oliiviõliseepi, aga see on ilmselgelt nahale määrimiseks mõeldud: koostises olev kookosõli jätab juuksed väga rasvaseks. Kaubamajade kallimad ja odavamad brändiriiulid käisin samuti läbi ning selgus, et 100% tööstuslikest seepidest (ükskõik kui kallid) on suuremas osas tehtud palmiõlist. Isegi kui nende nimi viitab millelegi muule. Ka mahepoodides.
Kui Biomarketi müüjatar sulle oliiviõliseepi näitab, siis soovitan kõigepealt koostisosad läbi lugeda. Kuulus Marseille see-on-üleni-oliiviõliseep on näiteks tehtud 25% palmiõlist, samuti kõik teised seal müüdavad prantsuse oliiviõliseebid. Aleppo seep on minu teada puhas, aga välimuse põhjal hinnates ma seda omale pähe määrida ei julgeks.
Kes ise šampooni ja muud kodukeemiat teha viitsib, siis alustamiseks saab inspiratsiooni koguda Wellness Mama veebilehelt.
Regulaarseks tarbimiseks on käsitööseebid muidugi suhteliselt kallid. Eriti need, mis on päriselt ka oliiviõlist tehtud. Seepärast on hea seep ise valmis teha. Ma leidsin väga lihtsa retsepti, mille valmistamiseks võtsin üle poole aasta hoogu. Tegema hakates selgus äkitselt, et aega kulub seebiteoks umbes 10 minutit (koos ooteajaga umbes pool tundi) ja kasutada kõlbab ta juba paari päeva pärast (mis siis, et ta alguses väga ei vahuta - peseb ikka sama hästi). Seebikivi ostsin Telliskivi Rohelise Vihmavarju poest, maksis vähe. Kõige odavama klaaspudelis oliivijääkõli sain Maximast. Maksis samuti vähe.
Hambapasta asemel olen pikalt kasutanud savipulbrit, mis tuleb pakituna kartongpakendisse ja peseb üllatavalt hästi. Mõnikord ostan ka ilma vahutamisaineta (sodium lauryl sulfate) ja alumiinumtuubis pastasid, mis Eestis on kahjuks väga kallid. Minu lemmikhambahari on bambusest. Kas teadsite, et igal aastal visatakse prügimäele kaks miljardit plastist hambaharja?
See on ainult natuke kallim kui tavaline plastist hambahari, aga kui jätad aastas kaks kohvikukohvi või ühe paki tampoone [loe altpoolt] ostmata, ongi hinnavahe juba tasa tehtud. Ajaloo huvides olgu märgitud, et proovisin ära ka Looduspere poest ostetud puuoksa närimise. Efektiivsuse osas pole mul puuoksale midagi ette heita, küll aga ei olnud selle kasutusmugavus piisavalt harjumuspärane.
Kui juba rääkimiseks läks, siis hiljuti tegin aastaid ootel olnud otsuse ära ja hankisin ühe seda tüüpi asja. Nüüd ei jõua ära kahetseda, miks ma seda juba kaheksa aastat tagasi ära ei ostnud! Üheainsa hetkega tekkisid järgmised lahendused:
tampoonid ei saa enam kunagi valel hetkel otsa;
igakuine soovimatu rahakadu haihtus õhku;
matkates ei ole vaja leiutada, kuhu jääke paigutada (loodusesse jättes kaevavad metsaloomad need igalt poolt välja, söövad ära ja surevad tekkinud ummistuse tagajärjel);
kõrvalnähtude oht kadus (emakakaelavähk);
pikemal matkal ja reisil ei ole vaja seljakotti mitme kuu tampoonivarudega täita (igal pool maailmas neid ei müüda või müüakse ainult eripoodides ja väga kallilt);
puuvillatootjad peavad jälle natuke (~70 kg) vähem puuvilla tootma (mis on üks maailma suurimaid saastetööstusi).
Proovige selle info taustal nüüd minu rõõmu ette kujutada, kui mulle ühest ökokosmeetika veebipoest selle loo algusfotol kujutatud üllatus koju jõudis! Üllatuseks on loomulikult transpordipakend, sest sinna pakitud tooteid olin ma mitu pikka õhtut ise hoolega valinud. Kes veel ära ei arvanud, siis need junnid seal on maisipulgad ja neid on terve karbitäis!
Kaasa pandud roheline sildike kinnitab, et tegu ei ole üldsegi mitte polüstüreeniga. Neid maisipulkasid nad kahjuks küll süüa ei soovita, sest tootmistingimused pakenditehases ei ole kohustatud vastama toiduhügieeni tasemele. Panin nad komposti.
Saabunud tooted on tavalise plastpakendisse pandud naftakosmeetikaga võrreldes suhteliselt kallid. Arvestades minu meikimistihedust ja tõenäosust, et nad kestavad väga kaua, siis nende kasutusea peale kuluv summa ei ole õnneks enam kõneväärne. Ja ei, ma ei kavatse nõustuda väitega, et põletatud savist puudri tüüpi tooted võivad halvaks minna.
Enne viimast kolimist viskasin ära kogu olemasoleva grimmi, millest suurem osa oli vähemalt kümme aastat pööningul seisnud ja häid päevi oodanud. Kuna vanus on mul edasi läinud ja elurütm teine, siis võin praegu ostetu elueaks näiteks viis aastat ennustada.
Siin blogis leiduvate piltide kontekstis on mul heal juhul meeles olnud hommikul nägu õlitada. Mõne seeria puhul on nägu olnud kaks kuud kreemitamata ja selle aja jooksul täpselt seitse korda pesta saanud. Ma olen viimase kümne aasta jooksul vaid loetud korrad värvi näkku määrinud.
Nüüd lõpuks tekkis vajadus osta omale pintsak, triiksärk ja õppida juukseid krunni panema. Hetkel otsitava töö jaoks sobiva välimuse saavutamiseks on muu väljanägemise kõrval vaja ka nägu standardiseerida.
Ühtlasi on mu nahk hakanud vihjama, et on viimane aeg selle eest regulaarsemalt hoolt kanda. Peamine kortsude tekitaja on päike ja minu usundis ka tarbekeemia. Miks mitte lüüa korraga mitu kärbest ja kasutada päikesekaitsekreemile lisaks (või selle asemel) UV-faktori ja toitainetega värvikosmeetikat ning vältida samal ajal massikosmeetikas oleva tarbetu keemia kortse tekitavat mõju.
Nagu öeldud, tegin töövahendite leidmiseks netis mitu pikka õhtut uurimistööd ja argumenteerisin iseendaga rohkem, kui mõned nädalad. See näeb välja nii, et Ratsionaalne Mina nr 1 ja Ratsionaalne Mina nr 2 peavad läbirääkimisi, veenavad teineteist ning optimeerivad skaalal iha-vajadus-hind-eetika.
Näide: ripsmetušši valin selle järgi, kui peenike on tušši ümbritsev tuub. Kahjuks tunduvad paksud tuubid hetkel moes olevat - nendega pole mul aga midagi teha, sest ma ei kavatse kasutut reklaamplastmassi osta ega oma ripsmetele ülesöödetud välimust anda. Otsisin ja heitsin meelt, aga lõpuks leidsin mõned enam-vähem aktsepteeritavad tooted ja brändid.
Kõik fotol demonstreeritu on juhuslikult ka mahekosmeetika. Enamus neist toodetest aitab väidetavalt kaasa naha ja karvade (näiteks ripsmete) nooruse säilitamisele ehk annavad lisaks ajutisele värvikihile ka päris lisaväärtust. Kõik nad on olulisemalt loodussõbralikumas pakendis kui tavapäraselt kombeks.
Zao toodetel on ilus bambusümbris, kuigi seal sees peitub ka natuke plasti. Peaaegu oleksin selle plasti pärast ostu tegemata jätnud, aga siinkohal võitis iha muud argumendid. Nende õnneks pakuvad nad muid lisaväärtusi nagu kortsudevastane kaitse ning õnneks olen nende paari tootega seni väga rahul.
Pealegi haris nende koduleht mind palmiõli derivaatide osas, mis end salamahti kosmeetika koostisosade nimekirja peidavad. Nemad ise muidugi kasutavad selle asemel kookosõli derivaate. Selle kõigega võitis Zao päris mitu plusspunkti ehk plasti kasutamise said nad korraks andeks.
Couleur Carameli suurim pluss on üleni paberist pakendid igal pool, kus võimalik. Samuti on üleni paberist pakendis paljud Boho Green tooted ning nende lisaboonus on umbes poole väiksem hind kui kahel eelmisel. Et veel loodussõbralikum olla, on võimalik ka bambusest ja kitsekarvadest pintsleid leida. Hankisin omale katseks mõned EcoTools pintslid, mis on ilusad ja naha peal mõnusad.
Kuna nii plast- kui bambuspintsel tuleb Hiinast, siis võiks plasti asemel pigem sama odava või sama kalli bambuspintsli osta. Amazonis nägin päris palju paarieuroseid tasuta transpordiga bambuskomplekte. Mitte-ökotoodetest leidsin Amazonist päris hea hinnaga Maybelline'i jumestuskreemi - sellise, mille pakendist suurem osa on klaas. Amazonist tellimise eelis lisaks hinnale: paksu plastkarbi asemel, millesse sama toode on Carrefour'is pakendatud, oli vaid lihtne õhuke plastsukk.
Mulle jäi meelde veel üks mahebränd, kes maailmapäästmise nimel korjab kokku vanad plastist kosmeetikapakendeid. Eeldan ja loodan, et nad töötlevad need ümber iseenda pakenditeks. Nende nimi mul hetkel meelde ei tule, aga teadke, et selline võimalus on olemas.
Muide, Prantsusmaal on alates selle aasta juulist keelustatud kassatsoonides ühekordse kasutusega (õhemate kui 50 µm) kilekottide müümine ja tasuta jagamine. See hõlmab ka biolagunevaid kilekotte ning kõiki müügikohti, sealhulgas väliturgusid. Alates 1. jaanuarist 2017 on keelustatud ka kõik muud mittebiolagunevad ühekordse kasutusega kilekotid (nt puuvilja- ja lihaletis, ajakirjade pakkematerjalina jne).
Loe teisi Triinu looduslugusid blogist Juhtmejutud.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
