Alates 20. sajandi algusest on Šveitsi elanikkond kahekordistunud. Kui 1900. aastal oli elanike arv 3,3 miljonit, siis 2012. aastal ületati 8 miljoni lävi. Rahvastiku ja majanduskasv on omakorda viinud prügi hulga suurenemiseni.
- Jäätmed
- Steisi Barbo, toimetas Liis Lehto, Bioneer.ee
- 27. aprill 2016
Jäätmetekogus on viimase 25 aasta jooksul lausa kolmekordistunud, aastal 2013 tekitas Šveits 21,5 miljonit tonni jäätmeid. Pärast Taanit on Šveits suurima prügihulgaga riik Euroopas.
Euroopa Komisjoni statistikaameti ehk Eurostati andemetel toodab Šveits aastas keskmiselt 730 kg olmejäätmeid elaniku kohta samas kui Euroopa riikide keskmine on 475 kg. Eestis näiteks on see näitaja 357 kg elaniku kohta. Juba ainuüksi ehitussektor tekitab Šveitsis aastas 12 miljonit tonni prügi, millest suur osa läheb ringlusesse. Järgnevad olmejäätmed.
Sellal kui prügi hulk on üha suurenemas, on paranemas jäätmete ringlussevõtt. Nimelt on 2014. aasta seisuga 54% olmejäätmetest sorteeritud vastavalt konteineritele ja kogumispunktidele. Eurostati järgi on Šveits pärast Saksamaad (64%), Austriat, Belgiat ja Sloveeniat Euroopas olmeprügi taaskasutuses esirinnas.
 |
| Nestlé kohvikapslite konteiner |
Kõige rohkem sorteeritakse klaasi (96%), alumiiniumpurki (91%), PET-plastikpudelit (83%) ja paberit (91%). Olmeprügist lähevad ümbertöötlemisele ja taaskasutusse samuti alumiiniumpakendid, plekkpurgid, patareid, elektroonikaseadmed, riided ja jalatsid ning biolagundatavad jäätmed.
Hoolimata sellest, et Šveits paistab silma suur hulga elektroonikajäätmete poolest, on 90% prügist sorteeritud, millest 75% läheb taas ringlusesse. Elektroonikaseadme ostu puhul sisaldab hind ringlussevõtu maksu, mis omakorda võimaldab vananenud seadet tasuta kogumispunkti ära anda.
Usinale prügi sorteerimisele on Šveitsis kaasa aidanud 2014. aastal kehtestatud prügikoti maks, mis lähtub põhimõttest „kes saastab, see maksab“. Nimelt on kauplustes müügil spetsiaalsed prügikotid, mille hind on vastavalt omavalitsusele alates 85 sendist kuni 1 frangini 17 liitri kohta (1 Šveitsi frank on võrdne 91 eurosendiga).
Mida suurema mahuga prügikott, seda kallim on hind, 35 liitri eest tuleb välja käia juba 1.70 kuni 2 franki. Pärast taolise maksu kehtestamist kahanes olmeprügi hulk aastaga peaaegu poole võrra. Kuid mitte kõik vallad ja linnad pole veel taolise maksusüsteemiga liitunud ning veerand prügikastides leiduvatest olmejäätmetest on võimalik veel ümber töödelda.
Toidujäätmete osas näitab Šveits aga halba eeskuju, üks kolmandik toiduainetest visatakse ära. Kõige rohkem toodavad toidujäätmeid kodumajapidamised, põllumajandussektor ja toiduainetööstused, vähesemal määral hulgi- ja jaekaubandus ning restoranid.
Saagikoristamisel jäävad ebahariliku välimusega puu- ja juurviljad koristamata ning pooled majapidamiste poolt ära visatud toidujäätmetest on söögikõlblikud. Iga šveitslane raiskab aastas 300 kg toitu. Kõige halvemini käiakse ümber juurvilja ja leivaga.
Toidujääkide vältimiseks tehakse allahindlusi kaubale, mille realiseerimistähtaeg läheneb, suuremad toiduketid annavad olenevalt kvaliteedist ülejäägi sotsiaalasutustele, abivajajatele ja loomadele ning riknenud toitu kasutatakse biogaasi valmistamiseks.
2013. aastal lõid kümmekond toitlustussektoriga seotud Šveitsi ettevõtet, sealhulgas ka näiteks Šveitsi hotellide liit ja Nestlé liidu nimega United Against Waste (ühiselt jäätmete raiskamise vastu), mille eesmärk on aastaks 2020 vähendada toidujäätmeid väljaspool kodu poole võrra.
Jäätmete ringlussevõtu suurendamise nimel pingutatakse järjest enam. Juba Šveitsi tänavapilt paistab oma puhtusega silma, ainuüksi Berni linnas on avalikes kohtades kokku 1300 prügikasti, mida tühjendatakse kuni kümme korda päevas. Rongijaamade terminalidesse, koolidesse ja teistesse avalikesse kohtadesse on paigutatud konteinerid paberi, alumiiniumpakendi ja PET-pudeli sorteerimiseks. PET-joogipudelite kogumine võimaldab toota uusi pudeleid ning tähendab väiksemat kasvuhoonegaaside hulka. Pärast ühte aastat erinevate konteinerite kasutuselevõttu on rongijaamades 47% prügist sorteeritud.
Mõned poeketid nagu näiteks Coop või Migros võtavad tasuta vastu teatud taaskasutatavaid jäätmeid. Nimetatud hüpermarketid on muuhulgas müügilt eemaldanud kilekotid ning asendanud need paberkottidega. Ühekordsed kilekotid on kasutuses vaid puu- ja köögivilja pakendamiseks.
Samuti leidub kauplusi, kuhu võib taas ringlussesse viia alumiiniumist kohvikapsleid, PE- ehk polüetüleen plastikpudeleid, lampe, CD ja DVD-sid. Lampide puhul eemaldatakse elavhõbe ning taaskasutusse läheb ampullides leiduv klaas ja metall. CD-d ja DVD-d on aga tähtsad polükarbonaadi poolest, mida kasutatakse ehitustöödel.
Osades Šveitsi piirkondades on olemas spetsiaalsed tasulised prügikotid ja eraldi kogumispunktid plastikjäätmete jaoks. Kokku kogutud plastmaterjalist toodetakse graanuleid, mida kasutatakse kaablikaitsetorude valmistamiseks. Seevastu läheb ligi 80% plastikjäätmetest Šveitsis põletamisele, sest kodumajapidamistes leiduva plastiku sorteerimise kulud on üsna kõrged ning lisaks ei leidu seda tüüpi plastikule ostjad.
 |
| Rongijaama konteiner paberi, alumiiniumist ja PET- pudeli ning muu olmeprügi sorteerimiseks |
Jäätmed töödeldakse ümber enamasti Šveitsis. Vastava tehnika puudumisel, nagu näiteks värviliste metallide puhul, saadetakse jäätmed välismaale ümbertöötlemisele. Põlevjäätmed, mis on taaskasutuseks kõlbmatud saadetakse jäätmepõletusjaamadesse ning saadud energiat kasutatakse elektri ja soojuse tootmiseks. Kõik Šveitsi põletustehased on varustatud elektrostaatiliste filtritega, mis ei lase tuhka ega saastet läbi. Suurema osa taolistest jäätmetest moodustavad olmejäätmed.
Järjest rohkem eraettevõtted teevad efektiivse taaskasutamise nimel koostööd jäätmekäitlusega tegelevate organisatsioonidega, luues nii näiteks üheskoos uusi kogumispunkte või leides väljundeid toodete taaskasutamiseks ja keskkonna säästmiseks. Alates 2014. aastast käsitletakse lasteaedades ja koolides osana õppeprogrammist jäätmete ringlussevõtu teemasid sealhulgas loodusvarasid ja toorainet.
Šveitslaste järgmine eesmärk ei seisne jäätmete maksimaalses sorteerimises, vaid pigem toote materjali ja selle pakendi valikus selliselt, mis võimaldab toodet taaskasutada ja toota kvaliteetset teisest toorainet.
Samuti on rõhk toodete eluea pikendamisel, nende parandamis- ja uuendamisvõimalustel, iseäranis elektroonikaseadmete puhul. Arutelude keskmes on ka tootjavastutuse põhimõte, mille järgi tootja vastutab tootmise käigus tekkinud jäätmete eest ning maksab nendega seoses tekkinud kulud.
Kasutatud allikad
https://www.hotelleriesuisse.ch
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
