ÜRO Inimõiguste Nõukogu tunnustas 8. oktoobril vastu võetud resolutsiooniga 48/13 esmakordselt õigust puhtale keskkonnale kui inimõigust. Tegemist on murrangulise arenguga, mida keskkonnakaitsjad on oodanud juba aastakümneid. Üle 150 riigi (sh Eesti) on küll õiguse puhtale keskkonnale mingil kujul oma õigusaktides sätestanud, kuid selle õiguse rakendamise ja tõsiseltvõetavusega on veel palju probleeme. On suur lootus, et globaalne tunnustamine inimõigusena suudab edendada õiguse puhtale keskkonnale ühtset standardit ning julgustab õiguspraktikuid sellele veelgi tuginema ja tugevama kaalu andma.

ÜRO resolutsiooni olulisus

 

ÜRO resolutsioon ei ole küll õiguslikult siduv, kuid on oluline globaalpoliitiline avaldus, millele tavapäraselt järgnevad õiguslikud sammud. Näiteks tunnustas ÜRO 2010. a resolutsioonis inimõigust veele ja kanalisatsioonile ning et need on kõigi inimõiguste realiseerimiseks hädavajalikud. Sellele järgnes oluline edasiminek veeprobleemidega tegelemises ning tänaseks on see õigus lisatud paljude riikide põhiseadustesse ning ka kohtud on oma otsustes seda inimõigusena käsitlenud.

8. oktoobri resolutsioonis tunnustatakse, et igal inimesel on õigus ohutule, puhtale, tervisevajadustele vastavale ja jätkusuutlikule keskkonnale (lühendatult õigus puhtale keskkonnale). See hõlmab õigust puhtale õhule, puhtale ja piisavale veele, tervislikule ja jätkusuutlikult toodetud toidule, elamiskõlblikule kliimale, elujõulistele ökosüsteemidele ja elurikkusele ning mürkide-vabale keskkonnale. Samuti kuulub selle alla õigus keskkonnateabele, õigus olla kaasatud keskkonnaotsuste tegemisse ning juurdepääs õiguskaitsele. Hea ülevaate selle inimõiguse sisust annab ÜRO eriraportööri David Boyd'i 2020. a koostanud õiguse puhtale keskkonnale heade praktikate aruanne.  

Kuigi senimaani ei ole inimõigust puhtale keskkonnale lisatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni, on nüüd suur lootus, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee sellekohane ettepanek tänavu septembris, viib lõpuks positiivse tulemuseni. Sellisel juhul oleks inimõigus puhtale keskkonnale õiguslikult siduv ka Eesti jaoks. Kõik rahvusvaheliselt kaitstavad inimõigused nagu põhiõigusedki kujutavad endast piirangut seadusandjale ja laiemalt avaliku võimu kandjatele, välistades teatud sisuga seadusi. On alust arvata, et keskkonnakaitse läbi inimõiguste kaitse raamistiku on tugevam kui praegune keskkonnaõigus. Ka rahvusvaheline trend näitab, et keskkonnaalastes kohtuasjades tuginetakse järjest enam inimõigustele, et vaidlustada avaliku võimu tegevus. Näiteks ühe uuringu kohaselt põhinevad ligi 90% väljaspool USA-d esitatud kliimakaebustest inimõiguste argumentidel. Inimõiguse puhtale keskkonnale tunnustamine tugevdab keskkonnakaitsjate positsiooni veelgi ning edendab diskussiooni selle õiguse sisu ümber.  

 

Mis saab edasi?

 

ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioon liigub nüüd ÜRO Peaassamblee kätte, kellel tuleb liikmesriikidega asja arutada. ÜRO eriraportööri sõnul on ta optimistlik, et peaassamblee teeb samasisulise resolutsiooni juba lähiaasta jooksul. Koos 8. oktoobri teise resolutsiooniga moodustas nõukogu ka uue inimõiguste eriraportööri, kelle kohustus on jälgida inimõiguste kaitse kohustuste täitmist kliimakriisi kontekstis, et suurendada vastustele võttu ning anda juhtnööre riikidele nende kliimaalaste kohustuste osas.

Lisaks sellele, et on lootus, et inimõigus puhtale keskkonnale sätestatakse Euroopa Inimõiguste Konventsioonis, võib arvata, et see annab ka hoogu juurde ülemaailmse keskkonnapakti (ingl k Global Pact for the Environment) kehtestamisele. Pakti näol on tegu 2017. a alguse saanud initsiatiiviga, mille eesmärk on kehtestada rahvusvaheline siduv õigusakt, mis hõlmaks erinevate oluliste deklaratsioonide, nt Maailma Looduse Harta, printsiipe ning tugevdaks ülemaailmselt keskkonnaõigust.

 

Olukord Eestis

 

Eestis on õigus puhtale keskkonnale sätestatud 2014. a jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 23, mille kohaselt on igaühel „õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus“. Sätte sisu on lähemalt lahti seletatud KeÜS kommentaarides. KÕKi hinnangul pole KeÜS § 23 veel oma potentsiaali saavutanud ning olulist parendust keskkonnakaitsesse toonud – praktikas jääb see kaalukausil traditsioonilistele õigustele nagu omandiõigus sageli alla. Keskkonnaalast põhiõigust Eestis aga paraku pole, kuid võib loota, et selle tunnustamine ei ole eeltoodud rahvusvaheliste arengute valguses enam kaugel. Seda enam, et selle vajalikkusele on hiljuti juhtinud tähelepanu ka Riigikohtu kohtunik Ivo Pilving oma arvamusartiklis.

ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioon 48/13

ÜRO kokkuvõte

Lugu on pärit Keskkonnaõiguse Keskuse uudiskirjast.

Sarnased artiklid