Linnatänavatel võib tihti kohata kodutuid loomi ja mitte igaüks ei ole valmis reageerima ja looma aitma – anda süüa, ulualust või hakata kodutu looma armastavaks omanikuks. Tänu aktivistidele leiavad õue sattunud loomad endile uue kodu ning sellega koos ka armastavad omanikud, rahuliku ja õnneliku elu. Oma loo räägib Narvast pärit aktiivne loomakaitsja Anastassia Hmeljova.
">
Anastassia, palun tutvustage oma organisatsiooni
Meie mittetulundusühingu nimi on Neli Käppa ja see koosneb kõigest 4 inimesest: mina, minu õde ja meie vanemad. Tegeleme tänavakasside ravimisega, steriliseerimisega ja leiame neile uued kodud. MTÜ on tegutsenud 13 aastat. Selle aja jooksul oleme aidanud rohkem kui 300 kassi. Mõned jäävad meie juurde elama, krooniliste haigustega, liiga vanad või probleemse käitumisega kassid, neid me tavaliselt kodudesse ei anna. Samuti oleme päästnud 3 koera.
Mis andis teile tõuke sellise tegevuse alustamiseks?
Me ei teinud enne otsust, et hakkame loomi aitama, lihtsalt ükskord leidsime õuest kassipojad, võimatu oli neist külmalt mööda minna ja tõime nad enda juurde. Nendest kõik alguse saigi.
Kas te teete koostööd praegu Eestis tegutsevate loomakaitsjate organisatsioonidega? Kui tulemuslik see on?
Mõnikord, kui Tallinna vabatahtlikes kassidega tegelevates loomade varjupaikades on vabu kohti, on mõni kassidest sealtkaudu leidnud omale uue kodu. Anname neile Narva kodutuid kasse ja kassipoegi üle. Teeme koostööd selliste organisatsioonidega nagu Pesaleidja, Kassiabi, Kasside turvakodu. Tavaliselt teeme kassidele kõik vajalikud protseduurid (parasiitidest vabastamine, vaktsineerimine, sterilisatsioon/kastratsioon, kiipimine). Viimaste aastatega on paljud Narva kassid leidnud uusi omanikke just läbi Tallinna vabatahtlike.
Teie organisatsioon on juba oma missiooni täitmisel edasi jõudnud, aga millised takistused on oma idee teoks saamisel?
Narva ja ka kõikide teiste maailma kodutute loomade arvukuse vähenemise teel on peamiseks takistuseks kohusetundetud ja asjatundmatud kodukasside omanikud, kes ei soovi oma kasvandikke steriliseerida ja kastreerida, lastes neil regulaarselt paljuneda. On ka neid loomaomanikke, kes lasevad oma kassidel üks kord poegida, põhjendades, et see on vajalik kassi „tervise jaoks.“ See on müüt, kassidel pole vaja tervislikel põhjustel sünnitad!
Kuidas Te hindate loomade olukorda Narva linnas? Mis probleem on kõige teravam, tõsisem?
Narvas on väga palju kassiomanikke, kes lasevad oma kassil poegida, pojad antakse järgmisesse perre ja loodetakse, et nad satuvad headesse kätesse. Reaalsus on see, et enamik neist kassipoegadest satuvad kasvades õue või soovitakse neist lahti saada, tuues põhjuseks, et kolitakse ära, lahutatakse, perre sünnivad lapsed, tekkinud allergia või muud välja mõeldud põhjused.
Kodutute kasside hulk suureneb eelkõige niisuguste kassipoegade arvelt, kelle kohta oli info riputatud kuulutusena linna teadetetahvlitele, ja kes leidsid peremehe sotsiaalvõrgustike kaudu. Just see on kõige teravam probleem.
Tsirkus on paljude vanemate ja laste lemmikkoht, kuna saab lõbutseda ning saada palju positiivseid emotsioone. Mitte kõik ei poolda metsloomade pidamist tsirkusepuurides, vangistust, dressuuri ja loomadele piinavaid elutingimusi. Seda kõike vaid show pärast. Ühele on tsirkus meelelahutus, teisele vägivald loomade vastu. Tsirkuses peetavate loomade ja loomatsirkuste vastu on petitsioonis andnud allkirja paljud inimesed ning on võimalik, et varsti jõustub seadus, mis keelustaks metsloomade kasutamise tsirkustes. Kuidas on Narvas suhtumised tsirkustesse ja mis on Teie seisukoht?
Muidugi olen loomatsirkuste suur vastane ning mitte kunagi ei vii sinna oma lapsi. Loodan, et Narvas on omajagu inimesi, kes on valmis keelduma niisugusest vananenud barbaarsest meelelahutusest.
Mõnikord võib kuulda arvamusi, et loomakaitsjad topivad end teiste asjadesse, see pole nende asi õpetada loomaomanikke, kuidas nad peaksid oma loomadega käituma jne. Mida Teie kui loomakaitsja mõtlete, mida saab teha selleks, et parandada inimeste suhtumist meie vendadesse?
Pidevalt tuletada meedia kaudu inimestele meelde, et loom on vastutus. Mitte lasta tõututel kassidel ja koertel paljuneda, kui neile ei ole juba enne uut peremeest ja kodu leitud. Varjupaikades on liiga palju loomi ning ilusaid ja terveid loomi surmatakse iga päev. See on lihtsalt julm! Täname Anastassiat, kes leidis aega, et end meie küsimustele pühendada ning soovime talle ja tema organisatsioonile ainult edu ja kordaminekut oma missiooni täitmisel! Loodame, et loomade omanikud mõtlevad enne, kui lasevad oma koduloomadel regulaarselt sigida ning, et nad steriliseerivad või kastreerivad oma lemmikuid.
Loodetavasti on ka tulevikus piisavalt neid inimesi, kes aitaksid heatahtliku missiooni täitmisel ning kes kaitsevad loomade huvisid ja päästavad nende elusid. Uskuge, loomad ei unusta teie headust ja tänavad teid oma truudusega, tehes teid õnnelikuks. Meenutage, et koduloomad on ainult lehekülg meie elust, aga meie olemegi kogu nende elu...
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
