ERMi uuel püsinäitusel on väljapaneku seas kümmekond välismaist kilekotti 1980. aastatest, mis olid nõukogudeaegses Eestis kõrges hinnas. Seoses sellega tekkiski idee kirjutada pisut kilekottidest.

Kilekoti tähendus on kümnenditega märkimisväärselt muutunud. Kui 1980. aastatel oli väga popp käia linna peal jalutamas, koolis, pidudel ja isegi teatris kilekotiga (kuhu pandi otse loomulikult võimalikult vähe asju sisse, et see välja ei veniks), siis nüüd on sellest saanud liigagi laialt levinud tarbeese.

Kilekottidest on kujunenud meie elustiili osa. Kahjuks on nii, et harjumuspäraste asjade juures ei panda nende erakordsust enam tähele. Räägin siin pigem kilekotist kui innovaatilisest tarbija abilisest, mitte nn killer-kotist, milleks tarbija selle muutnud on.

Materjal

Plastmass, millest kilekotte toodetakse, on enamasti polüetüleen (taaskasutussüsteemi numbrid 2 või 4). Esmakordselt patenteeriti polüetüleeni tootmine 1937. aastal ning seda valmistati suhkrusiirupist. Tänapäeval saadakse seda loodusliku gaasi etüleeni polümerisatsioonil. Polüetüleeni kasutustemperatuur jääb vahemikku –20 °C – 108 °C. Seega väga külma talveilmaga muutub kilekott õues rabedaks, korralikult kuumaks köetud saunas aga pehmeneb. Tegemist on termoplastiga, tänu millele on sellest võimalik taaskasutusel uusi kotte toota.

Rootslaste monopol

Eks kilet toodeti polüetüleenist juba varemgi, kuid veekindlaid ja vastupidavaid sangadeta kotte hakati sellest valmistama alates 1950. aastatest. Esimesed sangadega kotid valmisid kaheosalise tootmisprotsessina: esmalt sulatati kilevarruka alumine äär kokku ning seejärel kinnitati ülaäärde eraldi sangad.

Poekilekottide tootmises kärgatas revolutsioon 1960. aastate alguses, mil rootsi insener Sten Gustaf Thulin töötas kohalikule plastikutootjale Celloplast välja meetodi, kuidas ühe tootmisprotsessiga valmistada lihtne ja vastupidav kandekott. Selle käigus laotati kilevarrukas lapiti pinnale, sulatati alumine äär kokku ning lõigati ülemisest osast keskelt jupp välja, nii et moodustusid sangad. Tulemuseks oli nn T-särgi disainiga kandekott, millisena me oleme harjunud nägema pea kõikide toidupoodide kilekotte.

Tartu Plastmasstoodete Katsetehases toodetud kilekott aastast 1973. ERM A 983:2. Parempoolsed pildid selgitavad, miks neid T-särgi tüüpi kilekotiks nimetatakse. Fotod: internet

1965. aastal patenteeris Celloplast Thulini tootmismeetodi. Sellega panid rootslased aluse kilekoti-monopolile. Celloplasti tehased kerkisid paljudes Euroopa riikides ning USAs (1977. aastal patenteeris USA ettevõte Mobil oma kilekottide tootmise meetodi). Kuid see, et kilekotid tänavapildis tavaliseks muutusid, võttis siiski veel pisut aega. 1985. aastal lõpuks pakkus 75% USA supermarketitest paberkottide kõrval kilekotte, neid eelistas aga vaid 25% tarbijaskonnast.

Kohalik kilekotibuum

Meie maal hakati polüetüleenkilet valmistama 1970. aastate alguses Tartu Kammivabrikus (alates 1972. aastast Tartu Plastmasstoodete Katsetehas, TPK). Kõigepealt toodeti põllumajanduslikel eesmärkidel kilet, seejärel teatud määral ka poekotte. Nende tootmine sai erilise tuule tiibadesse seoses 1980. aastal Moskvas korraldatud suveolümpiamängudega. Nimelt määrati TPK tootma suursündmuse tarbeks reklaamkotte. Sellest algas kilekotibuum, mis jätkub Estiko Plastaris (nimetus alates 1991. aastast) tänaseni.

Näited TPK valmistatud kilekottidest Moskva olümpiamängude tarvis. (ERM A 983:7; ERM A 983:50)

Kilekotid kujutasid tootjate jaoks mugavat ja küllalt odavat reklaamivõimalust ning neid kasutatakse siiani sel otstarbel. Eelkõige reklaamiti toona ettevõtteid, tooteid, üritusi, õppeasutusi, seltse ja rühmitusi.

Moodne aksessuaar

1980. aastatel ei olnud kilekott mingisugune kauba peale antav mugavus. Selle eest tuli maksta üsna kõrget hinda. Kohaliku tuuliku pildiga koti eest tuli näiteks kümnendi keskel tasuda 60 kopikat. Sellise raha eest sai osta kolm leiba (tänapäevases hinnaskaalas maksaks kilekott sel juhul u 2 eurot).

Kohaliku toodanguna valmistatud kilekotid. ERMi kogust, A 983:162, A 983:66, A 983:134, A 983:368, A 983:324, A 983:302, A 983:27, A 983:330, A 983:364

Eriti suur nõudlus oli välismaiste kottide järele, mis tingis ka nende soolase hinna – 5 rubla käest-kätte müüduna (umbes 16 eurot tänapäevases mõistes!). Seepärast polnud ka ime, et kilekotti kanti kui aksessuaari. Selleks et kallis „vällamaa“ kott tugevam oleks, pisteti selle sisse odavam kodumaine kott. Nõnda kanti neid mitu kuud kuni viimse piirini, mil pilt maha kulus, siseküljele liimitud teibiparandused kilet enam koos ei hoidnud ning tekkinud lõhesid ei õnnestunud enam triikrauaga kokku sulatada.

Praegune suhtumine

Iga-aastane ülemaailmne kilekotitoodang arvatakse ulatuvat 1000 miljardi tonnini – ühes minutis enam kui miljon kotti. Eestlased kasutavad aastas üle 133 miljoni kilekoti, millest üle 97% jagatakse tasuta. Õhukesed läbipaistvad kotikesed purunevad kiiresti, mistõttu need viiakse üldiselt pikemalt mõtlemata prügikasti (tasuta ju saadud). Ületootmine on kilekotist teinud elusloodust kahjustava kurjategija.

Kilekottide ümbertöötlemine on kallis ettevõtmine – üks tonn kotte läheb maksma u 3500 eurot. Seetõttu jõuab enamik äravisatud kilest prügimäele.

Mitmed riigid on lausa seadusega kilekotid keelustanud või nende müüki piiranud. Näiteks Aafrika mandril asuv Ruanda keelustas 2004. aastal täielikult polüetüleenist kilekottide tootmise ja kasutamise. See tähendab seda, et kilekotte ei või isegi omada. Võiks ju mõelda, et mis siis ikka, vanasti saadi ilma kileta kenasti hakkama, kuid kileajastust pole tegelikult nii lihtne paber- ja riidest kottide juurde tagasi minna. Ruandas on kilekotikeeld põhjustanud ulatuslikku smugeldamist kõrvalriikidest, rahutusi, trahvimisi, vangistamisi ja isegi peksmisi. Eks sa katsu küpseid puuvilju, liha ja kala paberkottides müüa ning transportida. Poemüüjate suur probleem on ka kauba eksponeerimine – klient tahab tooteid näha, paberkott aga ei paista läbi.

Me vihkame ja ühtlasi vajame kilekotte. Tasuta jagatavate väikeste kotikeste tarbimist tuleb piirata, kuid suuremad paksemast kilelehest kotid ei kao veel niipea kuhugi. Võimalik, et need lähevad üha kallimaks ning neist kujunevad taas kord moodsad aksessuaarid.

Kilekott on suurepärane lõuend reklaami jaoks. Nii lahedaid kotte ei raatsiks paljud ka tänapäeval kohe ära visata. Fotod: internet

Allikad ning soovituslik lugemine

Brydson, John. A. Plastics Materials. Sixth Edition. Oxford: Butterworth-Heinemann, 1999

Chancellor, Alexander. Oh, how I will miss the plastic bag!, 

Elias, Kristo. Eesti on Euroopas kilekottide kasutamise poolest esirinnas. 

Iwuoha, John-Paul. Plastic Shopping Bags Will Soon Be History Everywhere in Africa. Here’s Why...,

JCI GO KODA, 

Kiiler,Gert. Kilekott maksis neli leiba.

Laskow, Sarah. How the Plastic Bag Became So Popular. 

Murutar, Kati. 90 kammi (1918–2008). Tartu, 2008

Mägi, Maiken. Kilekotid muutuvad defitsiidiks.

Paper or Plastic: It’s the perennial decision for today’s grocery shopper. 

Pesti, Rainer. Huvitavat lugemist: kogu tõde kilekottidest. 

Plastic shopping bag. 

Videomaterjal

Bahrani, Ramin. Plastic Bag. 

Elias, Kristo. Eesti on Euroopas kilekottide kasutamise poolest esirinnas. 

Giordano, Christine. Bag it.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta