Lendoravate juurde Alutaguse laantesse kutsus mind suur huvi nende elu-olu vastu. Märtsikuusse kutsusin kaasa ka lendorava mehe Uudo Timmi. Kahekesi läksimegi metsikut metsa ja maad avastama.
- Marek Vahula lood
- 29. oktoober 2022
Põlula metskonnamajas saime katusealust. Metsaülem ja metsnik soovisid meile head avastamisrõõmu. Esimesed lendoravajunnid leidsime jõeveerust suure vana haava alt ning suur lendoravarõõm oligi alanud. Märts ja lendoravad sobivad hästi kokku, sest just siis leiab pesapuude alt lumelt nende väikseid pruunikaid junne.
Avastamisrõõmu saime kolme ööpäevaga tunda kokku tosinkond korda. Kõik need tosinkond leitud pesapuud olid uued ja veel arvele võtmata.
Uudo silmades oli õnne ja üllatust peidus ja nende silmadega tänas ta mindki, kui metsa kaasakutsujat.
Kolm ööpäeva Alutaguse piiril lendoravatega sai ruttu mööda. Buss viis meid kahte õnnelikku tagasi kahte linna.
Lendorav ise jäi meil küll nägemata, kuid lendoravamehe Uudo silmades oli piisavalt õnne, et mindki õnnelikuks teha. Hiljem said need lendoravapaigad kõik kaitse alla võetud. Hea oli olla ühiselt ühe haruldase loomaliigi päästmise alguses siis sel ajal kui räägiti vaid metsade raiumisest.
Ja sugugi mitte haruldase looma kaitsmisest. Ja ühe alguse juures olla on alati hea ja huvitav ning õnne juurde on alati ikka ise mõtet minna otsima sinna, kus ta ees ootamas on ja avastada tuleb.
Alutaguse, 1992
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
