12. aprilli tunti vanasti kosmonautika päevana, sest siis käis esimene inimene, Juri Gagarin 1961. aastal kosmoses. Sellega seoses tulevad mulle alati meelde järgmised lood.

Lapsepõlv teatavasti on meile kõigile see aeg, mil tekib arusaamiste ja mõistmiste alus.

Mäletan ühte suvist päeva. Olin siis umbes viie või kuue aastane. Elasime veel Taaldril. Ema tuli Lehtse poest. Mida ta tol päeval sealt poest tõi, ei ole enam meeles.

Aga ema kotis leidus ajakiri Nõukogude Naine. Selle kaanel naeratas kaunilt Juri Gagarin. Minu esimene mälestus kosmonaudist oligi see pilt.

Olin siis küsinud emalt, et miks see onu on just selle ajakirja kaanel. Ta pole ju naine.

Kuidas ema seda mulle seletas, ei mäleta enam. Ju ta ikka kuidagi tegi selle pildi tähtsuse mulle selgeks, sest see nägu jäi meelde.

Tean, et mu vend oli kohutavalt huvitatud sellest kosmose värgist. Arvan, et seepärast ema ajakirja ostiski. Poistele ju meeldisid sellised asjad ja eks oli Gagarin ju tolleaegsete poiste suur eeskuju. Meie ajal lihtsalt polnud muid kangelasi.

On veel üks mälestus sellest ajast. Vend oli mulle rääkinud koerast nimega Laika, kes pandi raketi sisse ja saadeti kosmosesse ümber maakera tiirlema. Jällegi suur saavutus teaduse jaoks.

Aga mul oli sellest penist meeletult kahju. Mina ei tundnud sellisest asjast mingit rõõmu. Kujutasin endale ette, et koer võib seal raketi sees janu tunda ja kõht läheb ka tühjaks. Et ta seal ka ära surra võib, ei osanud ma siis veel aru saada.

Kõige hullemaks asjaks tundus mulle hoopis see, et koer ei saagi enam koju tagasi mitte kunagi. Mäletan neid krokodillipisaraid, kui vend seda lugu mulle rääkis. Tundus nii ülekohtune sedasi looma piinata.

Olin harjunud üksi olema. Mind ei ajanud nutma mingid pisiasjad. Aga kui mul oli ikka kellestki teisest siiralt kahju, ei suutnud ma oma pisaraid tagasi hoida. Eks vennale koolis oli neid kosmose jutte räägitud ja ta üritas lohutada mind sellega, et Belka ja Strelka tulid ju kosmosest tagasi.

Ja jälle oli mul kahju. Kas neil Laikast siis vähe oli? Peavad kohe neid koeri nii moodi piinama. Tegelikult ei tea me keegi, kui palju loomi selle edu nimel katsetel hukka sai. Kord näitas vend mulle taevas lendavat  sädelevat täppi ja ütles, et seal see sputnik ongi, kus Laika nüüd lendab.

Praegu saan aru küll, et eks see mõni hästi kõrgelt lendav lennuk oli ja vaevalt me sputnikut palja silmaga oleksime näinud.

Ilmselt lendasid need veelgi kõrgemal. Vend ise uskus oma räägitut nii väga ja püüdis mind ka uskuma panna või tahtis ta mind lihtsalt narrida.

Muidugi voolasid mul selle jutu peale jälle pisarad ja kole kahju oli vaesest Laikast. Olin haaranud siis oma koera Rulli sülle ja pigistanud nii kõvasti, et koer oli niuksunud kohe. Mina enda koera küll ei annaks kosmosesse saatmiseks. Ta oli mulle selleks liiga kallis.

Minu koer ei pea sedasi piinlema janus ja näljas. Ta peab minuga siin olema. Ja üleüldse ei tohiks nende kosmose juttudega lapsi kiusata. Minu vend oli aga oma kosmose teemast nii sisse võetud, et kui parajasti teisi kuulajaid polnud, siis jutustas ta neid lugusid ikka mulle. Keegi pidi ju kuulama. Vaevalt üksi rääkida kellelegi meeldiks.

Hiljem jutustas ta juba kosmonautidest. Õnneks need polnud enam nii kurvad lood. Kõik kosmonaudid käisid seal kosmoses, tegid oma tiirud ümber maakera ära ja saabusid õnnelikult tagasi jälle.

Alles nüüd taipan, et meile räägiti ainult õnnestumistest. Ebaõnnestunud lendudest ei räägitud kunagi. Nende arvu ei teadnud tollal ilmselt mitte ükski lihtinimene. Miks siis muidu saime nendest kosmoselendudest alles peale toimumist teada.

Niisugused olid ajad ja sellised lapsepõlve mälestused tulevad meelde, kui praegu räägitakse jutte kosmosest või kosmonautidest. Olime lihtsalt vennaga selle aja lapsed ja meie kangelased olidki kosmonaudid, sest meie ajal ei räägitud muudest suurtest saavutustest midagi. Välismaa asjadest ei kuulnud me tollel ajal ka midagi. Tundus nagu olidki ainult kõik suured saavutused tehtud meie riigis. Sellised olid siis need kurvad kosmoselood ühe väikese külaplika jaoks.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta