Miks Riigikogule sobivaima saadikute arvu üle vaidlemisel pole mõtet? Miks osale.ee ei toimi? Miks aktiivne huvigruppidega konsulteerimine ei tõsta nende rahulolu? Sellistele küsimustele võib otsida vastust kaasava planeerimise valdkonnast, millega Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toel tegeleb praegu kümmekond kodanikuühendust.

Kuigi kaasava planeerimise algatused puudutavad otseselt ruumilisi planeeringuid, pole selle ideestikku raske üle tuua teistesse eluvaldkondadesse. Ühiskondlik mõte jookseb ju erinevates distsipliinides üsna paralleelselt ning kaugemalt vaadates polegi eriti oluline, kas planeerida ruumi või poliitikaid.

Üheksakümnendatel aastatel jõuti planeerijate kogukonnas arusaamale, et ruumi planeerimine efektiivsuse põhimõtetest lähtuvalt ei too kaasa seda kasutavate inimeste rahulolu. Ei aita ka ohtrad “leevendusmeetmed”. Leiti, et loogika, millele toetada planeerimisotsuseid, saab lähtuda ainult ruumi kasutajate endi ühiselt sõnastatud põhjustest.

Argumenteeriv pööre planeerimises oli seega loomulik jätk Jürgen Habermase konsensuseotsingutele. Habermas eeldas, et “töötav” ratsionaalsus saab tänapäeva hägustunud tõdedega maailmas sündida vaid osalejate omavahelises arutelus, kusjuures arutelu mõte on paljastada ka kasutatavate argumentide olemuslikke vigu.

Kuigi Habermas ei ole otseselt planeerijaile teenäitajaks, on tema mõte nendega siiski üsna paralleelne. See ilmneb ka paradigma esindavatest nimedest: koostööline (Patsy Healey), osalev (John Forester), kommunikatiivne planeerimine (Tore Sager).

Ütlen kohe ära, et mind häirib sõna “kaasav” kasutamine konsensuseotsijate paradigma eestindatud nimes, sest see väljendab eelkõige kaasatavate osalejate kohustust lähtuda kaasaja etteantud probleemipüstitusest. Habermase ideede kriitikagi tugineb põhiliselt väitele, et võimusuhted, mille raames kõnealust “vaba arutelu parema argumendi üle” tuleks läbi viia, välistavad vaba mõtte tegelikult eos.

Kriitikaga tuleb nõustuda – täiesti vaba arutelu ei saagi eksisteerida, sest siis tuleks välistada ka kultuuriline kontekst, mis annab ette asjade ja suhete tähendused. Nii kaotaksime aga suhtlusvõime. Arutelu vaba, moonutamata konteksti tuleb mõtestada pigem vastandusena kunstlikele võimusuhetele. Mida see reaalsuses tähendaks?

Toimiv ratsionaalsus on irratsionaalne

Uurijad on oma vaatluste käigus täheldanud, et inimesed jõuavad konsensuslike otsusteni mitte arutelus argumentide üle, vaid väga erinevates, sageli narratiivsetest vestlusvormides. Tõepoolest, kui keegi väidaks, et tal on otsustamiseks tugevaim argument (näiteks töökohtade loomine), siis jääksime lõputult vaidlema, tuues sisse argumente, mille abil tõestada, et see argument pole siiski kõige olulisem. Reaalses elus ei vaja head otsused selliseid väsitavaid vaidlusi. Vaidlustes kujunev ratsionaalsus jääb seega sageli hoomamatuks, sõnaliselt väljendamatuks.

Näiteks püüdke argumentidega ära põhjendada, miks on vaja kaitsta inimese kodu. See on keeruline ja sellise põhjenduse nõudmine tundub naeruväärne. Sama keeruline on inimesel ära põhjendada, miks ta näiteks ei taha neljarealist autoteed oma akna alla. Jah, ta võib öelda, et laste risk auto alla sattuda võib suureneda, et müratase tõuseb, et heitgaasid reostavad, kuid see ei väljenda kunagi inimese “ei taha” terviklikul moel. Maja ja tee vahele võib ju teha kõrge tara. Kas see muudaks “ei taha” vastupidiseks? Vaevalt.

Palju lihtsam on kujundada arvamust selle üle, mida kogukond oma elukohta sooviks ja seda sageli pehmes, jutustavas vormis. Kohustus kõvade argumentidega kõnelema hakata pärsiks loova arutelu üsna ruttu. Seega toimib aruteludel “emotsionaalsete” põhjenduste keelamine pigem hea mõtte pidurina. Reaalne elu ju näitab, et külmad kalkuleerivad majandusotsused ei ole inimlike motiividega kooskõlas (näiteks töökohtade säilitamine).

Inimest ei tohi üksi vestlema panna

Reaalsetes otsustamisprotsessides antakse ette raamid, näiteks piirkond ja objekt. Teema, mille üle siin veel tegelikult arutleda saab, on objekti suurus või seda ümbritseva aia värv. Sisuliselt lähevad need arutelud üle kauplemiseks, kus argumendid võivad olla head, aga konsensusele ei jõuta, soovitut ei saavuta tegelikult keegi.

Otsustaja püüab konsulteerida kõigi huvigruppidega, aga ei lase neil omavahel “tõe” üle arutleda. Tüüpiline on, et sajaleheküljelisele arengukavale saab lisada kommentaare, vastuväiteid. Aga mitte laskuda arutellu teiste eelnõud kommenteerivate osapooltega. Nii jäävad ka riskid tervikpildi kokkupanemisel kaasaja kanda.

Kui iga otsustaja algatab eraldi arutelu oma pisikese probleemi üle, siis ei saa tegelikult keegi oma täit arvamust avaldada. Igale arutelule ei jätkugi osalejaid ja vastuolud transpordikasutajate, töökohtade, laste huvide ning looduskeskkonna vahel muutuvad üha raskemini hoomatavaks. See, et inimesed ei huvitu teelaiendusest, ei tähenda, et nad seda tulevikus kasutama ei hakkaks ja vastupidi – üksnes transpordist huvitujad kasutavad kindlasti ka hariduse ja kultuuri võimalusi, kuigi neil pole mahti vastavais aruteludes osaleda. Seega toetaks kogukonnale ratsionaalse otsuse kujundamist pigem vähem ja temaatiliselt piiritlemata arutelusid, mille sisukust suunaks inimeste loomulik võime tähendusrikkaks kommunikatsiooniks. Oluline on seda mitte kastistada tühisõnadega nagu innovatsioon, konkurentsivõime, jätkusuutlikkus...

51 või 101?

Seetõttu pole ka väga oluline, et kaasa saaksid rääkida kõik kogukonnaliikmed (tüüpiline kaasaja mure). Oluline on, et esindatud oleks kogukonnas jagatud mõtteviis ning kogemus, mitte üksikute inimeste argumendid. Nii pole ka oluline, mitu saadikut on Riigikogus või europarlamendis, sest erinevatel teemadel räägivad kaasa ainult üksikud antud valdkonda “jagavad” saadikud, kelle argumente ülejäänud pimesi kordavad.

Sama toimib ka osale.ee keskkonnas, mis rakendab sisuliselt konsulteerimise osalusvormi – iga kaasarääkija on omaette toanurgas ilma võimaluseta teisi kõnetada. Hea eeskujuna võib tuua hoopis Minu Eesti mõttetalgud, kus tegeleti just inimeste jagatud probleemitajuga. Sellisele karkassile andis ehitada juba uudse loogikaga lahendusi, mis läksid ka hõlpsasti tööle.

Loe lisaks:

Hea Kodanik “Teadlik Linnakodanik – tabamata ime?”, Kadri Klementi ja Teele Pehk

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta