Rannatüdruk Siiri Sandström teadis, et ma tema onu Erik Sandströmi juurde vahel käin. Ja oma onu käest kuulis ta, et ma üksinda lautrisadama juures rannas käin.

Pea sõnadeta dialoog, mis meie kahe vahel kestis esimesest silmapilgust peale, ei leidnud ei suurt armastust ega jätku. Pea sõnadeta käisin rannas ja tüdruk tegi sedasama, kuid kordagi mere ääres kohtumata. Kord varakevadel läks ta jälle
sinna ja jäi seekord kauemaks ära kui tavaliselt.

Uudishimu, mis vahel ka armastust loob, viis mind randa ja seal oligi tüdruk ja viisteist sammu eemal lagle. Julge lind ja tüdruk pidasid sõnadeta dialoogi ja mina olin selle kõige hoomaja. Kui kahekesi lautri juurest ära tulime, rääkis tüdruk tüdrukukeeli julgest laglest, et ta nii julget lindu esmakordselt rannas kohtas.

Ma panin lagleloo kohe kirja ja ise ka imestasin, et ilma armastuseta olen seni elanud. Armuhetk, mis leegitsema ei löönud, sai pisikeseks looks kirjutatud ja mina olin jälle tunnistaja, et linnumees kõva olen, kes linnust armastust leiab ja
tüdrukust mitte.

Kasispea, 1992.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks