Rudyard Kiplingi „Mowgli“ algab stseeniga, kus hundiema ja hundiisa muutuvad murelikuks, kui saavad teada, et Shere Khan on kolinud nende jahimaadele. Hundid kardavad, et suure tiigri kohalolek võib lähedalasuva küla elanikud välja vihastada ning sundida neid metsa tulema, ohustades sellega ka teisi loomi.

1894. aastal, kui Kiplingi raamat avaldati, hulkus looduses 100 000 tiigrit. Tänaseks on nende arv taandunud 3200 peale ja Shere Khani jahimaad on kadumas. Tiigrid asustavad täna vaid 7% oma esialgsetest asupaikadest. Üha lähemale jõuab aeg, mil vabaduses elava tiigri möirgamine asendub igavese vaikusega, kirjutab Robert Zoellick The Guardianis.

Metsiku tiigri väljasuremine oleks erakordne kaotus. See poleks pelgalt nende loomade õõvastav kadumine, vaid ohustaks ka tiigri levialal elavaid kooslusi. Tiigrid on toiduahela tipus ja nende heaolu peegeldab ka neid ümbritsevate taimede ja loomade heaolu.

Salaküttimine ja elupaikade kadumine

Nüüdseks on teada, et tiigrite vähenemist põhjustab peamiselt salaküttimine ning elupaikade hävimine. Hea uudis on see, et tiigripopulatsioonid suudavad taastuda. Et neile selleks võimalus anda, tuleb võidelda küttimise põhjuseks oleva nõudlusega ning peatada tiigri elupaikade hävitamine.

Praegu on Tiigri aasta ja 21.-24. novembrini toimub Eestist vaid sajakonna kilomeetri kaugusel asuvas Peterburis Rahvusvaheline Tiigrifoorum. Seal kohtuvad tiigrite praegusesse levialasse jääva 13 riigi esindajad, Maailma Looduse Fond (WWF), National Geographic, World Bank Group, Smithsoniani instituut ning teised tiigrite säilitamisega seotud partnerid ja huvigrupid. Tippkohtumisest saab ajalooliselt oluline hetk, kuna just Peterburis võetakse konkreetseid kohustusi tiigrite arvukuse kahekordistamiseks aastaks 2022, mil on järgmine Tiigri aasta.

Kogu maailmas on nii üksikisikud ja valitsused kui ka keskkonnaorganisatsioonid ja eraettevõtted andnud märkimisväärse panuse tiigrite kaitsesse ning nende tegevus on ka tulemusi andnud. Tänu Venemaa valitsuse, kaug-ida kohalike kogukondade ning kohalike ja rahvusvaheliste kodanikeühenduste salaküttimise vastasele tegevusele ja tiigri elupaikadesse panustamisele on näiteks Amuuri tiiger väljasuremise äärelt päästetud.

Kuigi astutud on mõningaid positiivseid samme, on laiem pilt ikkagi troostitu. Elupaikade killustumine ja allakäik jätkub ning pingutusi õõnestab pidev salaküttimine ja ebaseaduslik kaubandus tiigrite nahkade ja kehaosadega. Tiigrid on ikkagi kadumas.

Nende päästmine on rahvusvahelise tasemega väljakutse. Nagu ka teised jätkusuutlikkuse väljakutsed – kliimamuutused, pandeemilised haigused ja vaesus – ületab ka tiigreid ähvardav oht kohalikud võimalused ning väljub riigipiiridest. Probleemiga ei suudaks tegelda üksikud valitsused ja edu saavutamiseks peavad valitsused tegema koostööd nii omavahel kui ka rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Teenimatult vähe tähelepanu

Keeruline ülesanne ei piirdu aga ainult Peterburis arutatavaga. Ka edaspidi tuleb tagada kõrgetasemeline sekkumine antud küsimusesse ning pidev kontroll olukorra üle. Ettevõtmise edu annaks kinnitust, et eluslooduse ja bioloogilise mitmekesisuse rahvusvaheline kaitse on võimalik.

Tiigrite halb olukord juhib tähelepanu ka teenimatult kliimamuutuste varju jäävale bioloogilise mitmekesisuse kriisile laiemalt. Kui jääme kõhklema, võib tiigrite kadumisest saada dramaatiline näide sellest, et me ei suuda ikkagi loodust kaitsta ja tasakaalustatud arengut tagada.

Tiigreid aidates kaitseme majesteetlikku looma, kes suudab meis oma välimuse ja olemusega elavaid kujutluspilte tekitada. Samal ajal virgub meie tähelepanu ehk ka teiste planeedi bioloogilist mitmekesisust puudutavate küsimuste osas.

„Mowglis“ päästeti inimlaps tiigri käest. On äärmiselt oluline, et suudaksime end nüüd kokku võtta ja päästa tiigri inimese käest.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta