Mind taga otsiv metsavaht on ukse taga ja küsib minu järele. Koos minnakse jõekäärudesse talvituvaid parte loendama. Või me vähemasti arvame endid seda tegevat.

Esimeses jõekäärus ajame jäälinnu liikvele. Ta lendab allavoolu ja annab endast häälekalt märku. Kui sadakond meetrit allavoolu värvikirev lind uuesti lendu läheb, oleme vahepeal taas üksteist üles leidnud.

Vaheaeg sõpruses pole kahe mehega midagi halba teinud. Nad astuvad mõlemad kui üksteise jälgedes ja ka kordamööda üksteise järel ning kaunis jõemaastik on koos linnuga ainukesed suure sõpruse tunnistajad.

Toomasest kavalpea tuli niisiis minu ukse taha. Ja Marekust linnutark läks temaga veelinde otsima. Et me ainult kirevat jäälindu nägime, oli üks asi. Et sõprus jätku leiaks, oli veel suurem asi ja peale mitmekilomeetrist jõerännakut olime taas need, kes kunagi ehk kaks maailma suurimat sõpra.

Sõprus, mis vahel kaduma kipub, tuleb jälle ise üles leida. Ja üksteise ja jäälinnu jälgedes me üksteise juurde välja jõudsimegi. Taaskord!

Neeruti, 1993.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid