“Kui mingi seltskond on koos ja tekib vaikus, hakkab keegi ikka, et tal pea valutab või midagi sellist. Nagu jutu jätkuks, et mis ilm on. Mina ei usu selliseid inimesi, kelle iga teine sõna on, et kas pea valutab või raha ei ole. Need inimesed tahavad saada haletsust,” põrutab lepatriinumaalija Reelika Karu. 30-aastane naine, kes elanud kasvajatega üle poole oma elust ja teinud läbi kümme operatsiooni, kuid on palju tegusam ja optimistlikum kui enamik inimesi, kellel ei ole tervisega probleeme.

Reelikale ei meeldi halavad ja vinguvad inimesed. Muidugi, kõigil on muresid, usub ta, ent kui inimene hakkab loetlema üles kohti, mis tal valutavad, pole Reelikal temaga enam millestki rääkida.

Reelika ei eitagi, et on otsekohene. Ta räägib küll vaikse häälega, aga kui midagi öelda tahab, siis ümber palava pudrukausi käimisele aega ei raiska. Ja kui Reelika nalja teeb, ei pruugi kõik sellest aru saada, solvutakse või peetakse ta nalju liiga mustaks huumoriks. “Sellepärast mul ei olegi eriti palju lähedasi. Kui inimene ei saa aru, siis ma ei hakka seletama ega vabandama,” selgitab naine.

Reelika suudab alati säilitada optimistliku meele. Temagi on vahel kurb, ent see läheb ruttu üle. Foto on pärit erakogust.

Karu andis jänesele lepatriinu

Ei, Reelika ei ole sugugi ülbe, kuigi paljud teda selleks peavad. Ta lihtsalt ei leia põhjust, miks peaks hakkama keerutamisele või mulje avaldamisele jõudu kulutama. “Ma ei karda tõtt öelda, olen väga otsekohene ja leian, et see on hea, sest mulle ei meeldi selja taga rääkida. Ükskõik, kes inimene on, kui tuntud või tundmatu. Keegi ei ole jumal,” ütleb ta. Ometi näeb naine, et selja taga rääkimist, kuid mitte väljaütlemist on ümberringi nii palju. Tema marssis aasta tagasi näiteks ühel üritusel kultuuriminister Laine Jänese juurde, ulatas oma lepatriinu ja ütles: “Karu annab jänesele lepatriinu!”

Mõistagi oli rahva seas neid, kes tundsid hämmingut, et kuidas naine astub sedasi ministriproua juurde. Reelika ei saanud aga aru, et mismoodi sedasi, ta ei öelnud ju midagi valesti. “Jänesele see ka tegelikult väga meeldis, et ma läksin nii ütlema. Minu meelest on ausus kõige tähtsam. Mis siis, kui inimene solvub, aga mul ei ole vaja seda, et pean sõnu otsima või midagi varjama,” leiab Reelika.

Kõige sagedasem vale, mida inimesed üksteisele ütlevad, on naise sõnul vastus küsimusele, kas mõni kleit või kampsun meeldib teisele. Kui ei meeldi, siis Reelika ütlebki, et ei meeldi. Sest rõivaese ei pea ju talle meeldima, vaid ikka kandjale. Valetada pole mõtet, see tuleb alati välja, teab Reelika.

“No aga miks sa tahad minust kirjutada?” pärib ta jutuajamise jooksul korduvalt, kuid tunnistab seejärel, et ei ole tegelikult kunagi teinud probleemi endast rääkimise osas. Ta leiab lihtsalt, et ehk annavad temast kirjutatud lood kellelegi julgust. Ehk on teistel temast lugemisest kasu või abi. “Paljud ütlevad, et nad saavad minult positiivsust ja julgust. Aga mida mul on häbeneda? Et mul on mingi haigus? Mis vahet seal on! On palju hullem, kui räägitakse taga, et tal on see ja see,” leiab julge naine.

Reelika teeb oma aktiivsusega silmad ette nii mitmelegi inimesele, kel pole tervisega mingeid probleeme. Näiteks kihutab ta kodukandis ringi kolmerattalise rattaga. Foto on pärit erakogust.

Käsitööst odaviske ja kalapüügini

Reelika päevad on erinevad aga üks on neis ühine – aega jääb alati puudu. Ta teeb kepikõndi ja kihutab ringi kolmerrattalise rattaga. Varem on ta teinud kergejõustikku ja heitealasid, näiteks visanud oda. Sealjuures trennis Reelika ei käinud, osales ainult võistlustel. Esimesel võistlusel võttis küll oda valepidi kätte, aga sai alati esikohad. Reelika on valmis meisterdanud köögilaua ja tabureti puidutöö koolitusel, kus ta oli ainuke naine. Ta teeb ja õpetab käsitööd, kirjutab projekte, käib kalal ja seenel.

Kuid kust saab Reelika kõigeks selleks oma optimismi ja jõu? Esiteks kaunist kodukandist – Soomaal asuvast Tohvri külast, mis on naise sõnul tõeliselt ilus. Ja seal Tohvril on ta kogu oma elu käinud looduses. Käib siiamaani. Kooliajal marssis Reelika juba kell kolm öösel kalale. Kell seitse läks koolibuss, aga vahel juhtus nii, et Reelika ei jõudnudki sellele, sest tema ootas, et äkki hakkab kala näkkama. Kolm tundi ei olnud ju näkanud! “Häbi oli küll, aga mul oli lihtne, ma olin ju haige, mul pea valutas. Vihma sadas ja sääsed olid kallal, aga nii äge oli! Äkki hakkab näkkama!” naerab naine isegi.

Kõige rohkem täidavad Reelika aega kividele lepatriinude maalimine ja klaasvitraaži tegemine. Tema tuba näebki välja selline, et igal pool on kivid ja klaas ja nende vahelt läheb tee voodini. Kusagil on arvuti ka. “Mulle meeldib väga loodus. Käin sealt kive otsimas ja saan jõudu,” ütleb ta. Ka vitraaži tehes ja kive maalides tunneb Reelika, kuidas kõik halb ära läheb. Kive maalides on aega asjad läbi mõelda. “See on aeg iseendale, mõtlen kõik justkui selgeks. Võib-olla sellepärast mulle tundubki, et kõik on hästi,” arvab Reelika. Aga lisab siis ruttu juurde, et muresid on tal ikka ka ning ei naera temagi koguaeg. Kuid kurbus läheb üle.

Reelika pole kunagi kurb tunde või päevi järjest. Ja see, kui halb on olla, ta tuju ei riku. “Kas mul pea valutab kodus või mujal, siin ei muuda tujutsemine nagunii midagi,” ütleb ta. Hoopis see niiöelda viskab üle, kui keegi reedab või veab alt, käitub halvasti või petab. Ja see on ka kindel, et sõna muretsema Reelikale ei meeldi. “Inimesed muretsevad endale juba külmkappe ja lapsi,” ütleb ta ja juhib alati tähelepanu, kui keegi tema kuuldes ühe või teise asja muretseda plaanib.

Lepatriinude jaoks käib Reelika kive korjamas mererandades, sest iga kivi maalimiseks ei sobi. Foto on pärit erakogust.

Leiab kivides sarnasusi inimestega

Kive maalides mõtiskleb Reelika, et need on nagu inimesed – üks kivi on ühe, teine teise moodi. Inimese taga on isiksus, kiviga on samamoodi. Ja kividki on kõik erinevad. Mõnele näiteks ei taha värv peale hakata. Siis mõtleb Reelika, et see on nüüd küll selle inimese moodi, ta on samasugune.

Kui paluda Reelikal kirjeldada aga kivi, mis oleks tema moodi, ütleb ta, et ennast on nii raske kirjeldada. Ja tunnistab, et eks temalgi ole vigu. “Ma olen Jäär, ehtne Jäär, paljud ütlevad seda. Jäärapäine on mu kohta hästi öeldud. Aga ma arvan, et see aitab mind palju. Ja vahel olen ma ikka rumal ka, teen otsuseid kohe ja praegu. Midagi katastroofilist ei ole õnneks sellepärast juhtunud,” muheleb Reelika. Ideaalne pole ju keegi, teab ta ega püüdlegi selle poole. On hoopis, nagu ta on.

Aga miks just lepatriinud? Sest kunagi aastaid tagasi, kui Reelika haigeks jäi, jalutas ta kodu lähedal ja puhkas ühe suure kivi peal jalga ning see oli lepatriinusid täis. Reelika on maailnud umbes 70 000-80 000 lepatriinut. Ta ei müü neid, vaid jagab erinevates kohtades ning kes tunneb, et tahab lepatriinu eest tasuda, saab raha jätta annetuskasti. Sest Reelika eesmärk ei ole raha teenida. Kui värvide raha tagasi saab, on hea, aga põhiline on see, et saaks inimestele õnne ja rõõmu jagada.

Kodukandis lepatriinudeks sobivaid kive eriti pole, neid tuleb otsimas käia mererandades. Päris iga kivi maalimiseks ei sobi ka – kivi peab olema ümaram. Samas on Reelika hakanud tegema niiöelda puudega lepatriinusid. Teised ütlevad, et need pole lepatriinu moodigi, aga Reelikale endale meeldivad sellised kõige rohkem. “Lepatriinu pole ju ka alati ovaalne. Ta hakkab vahel lendama või maandub. Inimestega on sama lugu, kõigil ei ole kahte kätt ega jalga ja kõigil on oma veidrused,” ütleb ta.

Reelika käest küsitakse pidevalt, et kas ta maalib kive luubiga. Sugugi mitte! Kuigi ta ei näe ühest silmast üldse ja teisega näeb topelt. Aga kui ikka korralikult keskenduda, ei ole lepatriinude maalimises naise sõnul üldse midagi keerulist. Temale hakkab kohe silma, kui midagi on viltu.

Põhjus, miks puuetega inimesed eriti kodust väljas ei käi, peitub Reelika sõnul selles, et neile lihtsalt ei looda selleks võimalusi. Tema tahab tervete inimestega võrdne olla. Foto on pärit erakogust.

Puudega, põõsastega või lilledega?

Kes Reelikaga esimest korda kohtudes naist haletsema hakkab, sellega talle enam suhelda ei meeldi. Sestap ei hakkagi ta lähedased kohtudes kohe pärima, kuidas Reelika ennast tunneb ja kas ta pea valutab. “Ma ei taha, et see oleks põhiteema. Muidugi inimesed teavad mu olukorda ja kui ma olen käinud lõikusel, aga ma ei taha, et sellest koguaeg räägitaks,” ütleb ta, et ei taha eraldi kohtlemist.

Samuti ei taha Reelika, et talle kleebitaks külge silt “puudega”. “Mis puudega, põõsaste ja lilledega olen!” hüüatab ta seepeale. Reelika ütleb, et on sant, ega võta seda sugugi halvustavana. Tema tahab võrdsust tavainimestega. Ta toob näite, et kui puudega inimene peab oma ettevõtet, teenib ta samamoodi kasumit, kui terve inimene oma ettevõttes. Kord MTÜ-de koolitusel küsis Reelika ühelt turismindusega tegelevalt naiselt, et kas tema asutusse ratastooliga pääseb sisse ja ööseks saab jääda.

“Võib-olla kusagilt tagumisest uksest pääseb ja meil on laoruum, kuhu tooli saab sisse lükata,” vastas naine. “Kas teie kujutate ette, et lähete kuhugi uhkesse terviseasutusse ja peate magama laoruumis? See ei ole ju normaalne!” ei suuda Reelika vastust uskuda. Samal koolitusel leidis üks härra, et aga puudega inimestele polegi vaja midagi teha, sest nad ei käi kusagil. “Sellepärast nad ju ei käigi! Ma olen teistega võrdne! Ega see, et mul jalgu ei ole, ei tähenda, et ma opakas oleksin peast!” kurjustab Reelika.

Ta usub, et inimene saab olla õnnelik vaid siis, kui mõistab oma osa siin elus. Mis tema enda osa siis on? “Ma arvan, et see ongi, mis ma teen. See tuli kõik kuidagi iseenesest, nii loomulikult  mulle. Üks väga hea tuttav ütles kunagi mu vanaemale, kui ma lepatriinusid tegema hakkasin, et selles suhtes on hea, et ma haigeks jäin, muidu ma ei oleks neid kunagi tegema hakanud,” ütleb Reelika. 

Sõbrannaga käsil hobikoja rajamine        

Üheks väga heaks inimeseks, kes Reelika kõrval on, nimetab ta oma sõbranna Annelyt. Koos loodi MTÜ Võtikmetsa Hobikoda ja rajatakse käsitöömaja, kuhu ka puuetega inimesed saaksid tulla. Reelika tegeleks siis nendega ja juhendaks käsitöötegemist. Maja plaanitakse valmis saada sel sügisel. Reelika kiidab, kuidas Anneli viitsib talle alati kõik ära seletada, kuigi eest ära ta midagi ei tee.

Ent milline Reelika sõbranna meelest on? Annely ütleb, et Reelika on alati nõus kulutama teiste peale lihtsalt selleks, et neile head meelt valmistada. Näiteks kinkis ta aasta algul TÜ Kliinikumile ära oma sünnipäevakingiks saadud raha. “Mul vanaema ütles kunagi ka mu vitraažide peale, et sina küll oma äri teha ei saa, sa lähed kohe põhja,” naerab Reelika seepeale ja tunnistab, et tema raha küsida ei oska. Annely sõnul pole Reelika küll ennastohverdav, kuid hästi suure südamega siiski. Ja seda, et Reelika kurdaks, tema sõnul ikka ette ei tule. Kui Reelika on väsinud, siis ta läheb ära magama, mitte ei ohi, et valutab. Samuti ei tule Reelika ise rääkima oma haiglaskäikudest ja -kogemustest.

Seda, miks tal kasvajad on ja mida tema haigus tähendab, Reelika enda jaoks lahti mõtestanud ei ole. Ta ei ole kurb, et on haige, sest haigus on toonud talle nii palju head. Üsna tihti kipuvad inimesed Reelikat õpetama, talle kõiksugust ravi soovitama ja ütlema, mida ta valesti teeb või üldse teha ei tohiks.         Kuid kui Reelika soovis kunagi kohtuda inimesega, kelle on mõni ravitseja vähist terveks teinud ning kelle puhul on arst kinnitanud, et tal oli vähk ja enam ei ole, siis sellist inimest ta ei leidnudki. Ikka rääkisid kõik kellestki tuttava tuttavast. Sestap ei usugi Reelika alternatiivmeditsiini.

“Kasvaja on reaalne lihatömp. Ma võin oma pöidlale ka rääkida, mida iganes, aga ta ei lähe ära,” põhjendab ta. Hingele võib küll abi saada, mõtlemist muuta, aga reaalseid asju tema meelest ära kaotada ei saa. Ent positiivne mõtlemine aitab kindlasti. Rahusteid pole Reelika näiteks kunagi söönud.

Reelika teine suurim hobi lepatriinude maalimise kõrval on klaasvitraaži tegemine. Foto on pärit erakogust.

Vähiga annab elada ja hästigi veel

Reelika usub oma arste ja kiidab neid ülivõrdes, kuigi teab inimesi, kes teevad samu arste maatasa. Kõik oleneb ju suhtumisest. Arstid teavad Reelika huumorit ja naljatavad samamoodi, et naisele võiks juba haigla kuldkaardi anda. Haiglas on kõik tavaliselt kurvad, kuid Reelika on positiivne ja arstidel on tema üle hea meel.

Naise sõnul on üsna levinud suhtumine, et vähk tähendab surma. Tema vaidleb sellele aga vastu ja tõestab, et vähiga annab elada ja sealjuures veel väga hästi. Kuigi ka tema on pärast kolmandat lõikust ennast peeglist nähes ära ehmunud ja mõelnud, et mis elu see sellisena oleks. Sellest ajast alates on Reelikal halvatud vasak kehapool ja ta ei saanud aasta aega kõndida. 

Reelikale meeldib see, mis tema elus on ning ta ei unistagi muust. Kuid seda tahaks ta küll väga, et laste ravile rohkem panustataks. Nagu öeldud, annetas ta kevadel oma kingiraha TÜ Kliinikumi lastefondile. “Kuidas see võimalik on, et riik ei toeta laste ravi? Toetatakse narkomaane, kes ennast ise süstivad. Palju see ravi maksab, et neid tagasi ellu tuua? Aga lapsi, kes ei ole süüdi, et neil haigus on, ei toetata,” on Reelika nördinud. Seegi ei mahu talle pähe, kuidas lapsed saavad olla koduta.

Samas kerjustele Reelika raha ei anna. Ta ostaks neile parema meelega hoopis poest vorsti või leiba või piima. Aga kunagi Tartus astus ühes söögikohas naise laua juurde teismeline poiss ja küsis raha söögi jaoks. Reelika pakkus, et ostab poisile süüa, mispeale noormees hoopis minekut tegi.

Varem tegeles Reelika ka odaviskega ja sai puuetega inimeste võistlustel alati esikohtasid. Foto on pärit erakogust.

Inimeste ükskõiksus paneb imestama

Kunagi varastati Reelika lepatriinude leti kõrvalt rahaannetamise karp ära. Kirikust! Ja tänaval taheti temalt mobiiltelefon ära haarata. Varas mõtles, et saab sandist ikka jagu, kuid Reelika on invasporti teinud ja äsas vargale oma tugevas paremas käes oleva karguga. Kord poest tulles aga suutis üks teismeline noormees tal küll söögiasjadega kilekoti käest rabada ja jooksma pista. Reelika ju järele joosta ei saanud. Sestap panevadki teda imestama need inimesed, kes selliseid asju pealt vaatavad ja midagi ette ei võta. Reelika ise jookseks küll järele, kui kellelegi liiga tehakse ja ta joosta saaks.

Päris ühte päeva korraga Reelika ei ela, kuid pikalt ette ka ei plaani. Kui juhtub, siis juhtub ja tuleb, mis tuleb. Ükskõik, mis võib juhtuda, auto alla võib ka jääda, leiab ta. “Ei saa ette mõelda, et võib-olla kolme kuu pärast mind ei ole. Ma ei muretse ega karda. Võib-olla ma ei mõtle kõiki asju enda jaoks lahti aga kui paned paika, et elad kolm kuud ja elad kauem, on jälle pettumus,” muigab ta. Ja veel kaks näidet Reelika huumorist: leerikoolis käies oli vaja midagi korraldada ning Reelika hõikas, et tema võib seda teha. Kui ta kevadeks veel elus on. Ja et ta pole kunagi üksi – tal on ju neli kasvajat.

Reelika teab, et ta ei saa enam kunagi terveks, sest kasvajad ei kao. Kuid tänu optimistlikule suhtumisele läheb tal hästi ja seepärast ta ongi nii kaua vastu pidanud. Ise leiab naine, et stressamine mõjuks halvasti ka kasvajatele, elavdades nende kasvamist. Millised näevad välja depressioon või stress, seda Reelika ei tea. Kuid ta leiab, et peab olema inimene, kellega saab olla ise ja kellele saab kõik ära rääkida. Ainult üks, rohkem pole vaja, sest “kui sul on kolm sõbrannat, jääb saladus püsima siis, kui kaks neist on surnud!” Ja sõbranna Annely näol on Reelikal selline lähedane sõber olemas.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta